Andrei Kuzitškin: Vene turistid otsivad Eestist jõulu- ja turvatunnet (7)

Andrei Kuzitškin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrei Kuzitškin
Andrei Kuzitškin Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eestisse meelitavad vene külalisi Venemaalt ja Lätist turvatunne, mugavused, kultuur ja puhtus, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

«Sirelikarva taevavõlv on tihedalt kirkaid tähekesi täis pikitud, sirades justkui hansakaupmehe kamisool (endisaegne riideese – toim), kui too jõulude puhul pidusöögile suundub. Valged laineharjad voogavad Läänemere pinnal, veigeldes hõbedase helgiga maakumeruse taha vajuva päikese kiirte käes. Kuuskede ja mändide mustavad kontuurid rebestavad sirgjoonelist silmapiiri, tõmmates Eesti mereranna rangele geomeetriale peale peene ja uhke negližee…»

Ja järsku katkestab kõik minu lennukad unelmad, mida oli sünnitanud jõulupuhkus Pärnus, telefonikõne toimetajalt: «Andrei Aleksandrovitš, aitab puhkamisest, aeg on tööle asuda!»

Nii kargasingi Pegasuse seljast, et taevakaare luuleilmast taas maa peale laskununa leida sobiv teema 2018. aasta esimese artikli tarbeks.

See polnud õigupoolest raske: minu ümber tunglesid Pärnu spaas otsekui sipelgad rohked vene turistid, lapsed käekõrval, pea täis helgeid jõuluunistusi.

Nii ma siis astusingi kohe oma keelevellede juurde, et esitada neile üksainumas, aga oluline küsimus: «Kust te tulete ja miks te Eestisse tulite?» Vastuseid üldistades avanes järgmine pilt:

  1. Põhiliselt on vene turistid Pärnusse tulnud Peterburist ja Moskvast. Ent leidus ka Novgorodi, Pihkva ja Läti elanikke.
     
  2. Peaaegu kõik vene turistid sõitsid Pärnusse eraautoga. Peaaegu kõik tulid koos perega.
     
  3. Enamik turiste on keskklassi, ärimaailma esindajad, sest jõulupuhkus Pärnus on küllaltki kallis lõbu ning Venemaa õpetaja või arst, kes teenib 300 eurot kuus, nädalast puhkust Eestis endale lubada ei saa.
     
  4. Eestisse meelitavad vene külalisi Venemaalt ja Lätist turvatunne, mugavused, kultuur ja puhtus.
     
  5. Vene külalistele Venemaalt ja Lätist ei meeldi Eesti kõrged hinnad ja ranged politseinikud.
     

Toon ära ka mõne oma uue tuttava lühema või pikema loo.

Perekond Riiast. Paremalt vasakule: Margarita, Sergei, Nikita ja Stella.
Perekond Riiast. Paremalt vasakule: Margarita, Sergei, Nikita ja Stella. Foto: Andrei Kuzitškin

Kõigepealt perekond Riiast. Sergei on tegev transpordiäris, abikaasa Stella töötab turismifirmas, lapsed Margarita ja Nikita õpivad vene koolis. Pärnusse sõitis perekond juba neljandat korda. Sergei ja Stella jaoks on Eesti välismaa, sest siin on teine keel, teistsugune arhitektuur ja teistsugused inimesed, märksa rahumeelsemad ja sõbralikumad. Nikita ja Margarita kiitsid siinset kööki, eriti meeldis neile Rootsi laud hotelli restoranis. Ja see, et inimesed kõnelevad Pärnu tänaval «väga tasa». Puuduseks pidas Riia perekond seda, et hotelli personal ei valda just väga hästi vene keelt ja et internetiga esines probleeme.

Väike valik Vene numbrimärgiga autodest. Sõidukite registreerimismärgist saab aimu, millisest Venemaa kandist Eestisse põhiliselt külla tullakse. 98, 178 – Peterburist; 53 – Novogorodi oblastist ja 77 – Moskvast.
Väike valik Vene numbrimärgiga autodest. Sõidukite registreerimismärgist saab aimu, millisest Venemaa kandist Eestisse põhiliselt külla tullakse. 98, 178 – Peterburist; 53 – Novogorodi oblastist ja 77 – Moskvast. Foto: Andrei Kuzitškin

Isa Jevgeni ja poeg Aleksei olid kohale sõitnud Peterburist. Jevgeni tegeleb kaubandusega, Aleksei õpib Peterburi ülikoolis. Jevgeni viibis esimest korda Eestis juba lapsena, 35 aasta eest. Noor leningradlane sattus koos vanematega tihti Pärnusse, nüüd aga toob traditsioone jätkates siia oma poja Aleksei. Sealjuures on Aleksei juba jõudnud siinse turvalise eluga nii ära harjuda, et on valmis ülikooli lõpetamise järel isegi siit tööd otsima ja siia alatiseks elama asuma.

Jevgeni jagas muljeid Vene-Eesti piiri ületamisest. Vene ärimehe sõnul on Ivangorod ja Narva elu kaks poolust, mida ei lahuta üksi jõgi, vaid nüüd juba ka paarkümmend aastat ajalugu barrikaadi eri poolel. Mõlemad linnad on loomu poolest vene linnad, aga Ivangorod kujutab endast mahajäänud Aasiat, Narva ei ole seevastu ehk veel päris Euroopa, aga igatahes kindlasti mitte enam Venemaa. Isegi Ivangorodi ja Narva tänavatel liikuvate inimeste näod on erinevad: Venemaal on näod mornid ja silmades peegeldub ettevaatus, valvsus, Narvas on palju enam naeratavaid ja heatahtlikke inimesi.

Eduard ja Aleksei on paar Moskvast. Kunagi elasid nad Siberis, aga nende suhe sattus ühiskondliku eelarvamuse ohvriks. Nad sõitsid siis Moskvasse, kus kombed on tunduvalt vabameelsemad. Mõne aasta eest alustati siiski kogu Venemaal võitlust samasooliste suhete vastu. Geid pidid jälle põranda alla minema, paljud geiklubid pandi kinni, tänaval suudlevaid mehi hakati mõnitama, mõnikord neid lausa tapeti. Eduard ja Aleksei on ühes asjas sama meelt: Eestis võivad käest kinni hoidvad mehed rahumeeli teiste inimeste ette ilmuda, ilma et keegi neid mõnitama hakkaks või kallale tuleks.

Antonina Krainova (vasakul) Tallinna vanalinnas koos kohaliku müüjaga.
Antonina Krainova (vasakul) Tallinna vanalinnas koos kohaliku müüjaga. Foto: Andrei Kuzitškin

Antonina Krainova sõitis koos tütre Renataga Peterburist Eestisse jõule veetma juba teist korda. Antoninale kuulub disainistuudio Paragamma ja ta tegeleb iluga professionaalsel tasemel. Ema ja tütar lausa armusid Tallinna, vanalinna hämarusest täidetud labürinti, jõuluinstallatsioonidesse kohvikute ja kaupluste ning advendiküünladesse elumajade akendel. Renata astus sisse Vene tänava katoliku kirikusse ja seisis seal tund aega, kuulates lummatult lastekoori laulu. Jõululaat Raekoja platsil vapustas aga nii Antoninat kui ka Renatat: midagi sellist ei olnud nad Peterburis näinud.

Jõulupühade õppetund

Loomulikult ei tahtnud sugugi kõik vene külalised Venemaalt mulle oma nime öelda. Keegi ei öelnud, et pelgab avalikkuse ette sattumist ja mingeid repressioone pärast kodumaale naasmist, aga siiski oli Läti ja Venemaa perede jutus toonierinevus täiesti selgelt tunda.

Riia venelased vastasid mis tahes küsimusele täiesti vabalt.

Venemaa venelased läksid nähtavalt närvi, kui pärisin, kui patriootlikult nad end Eestit külastades üleval peavad. Venemaa ajakirjanduses on ju Eestile külge kleebitud russofoobse maa silt. Vastused jäid napisõnaliseks: mina nii ei arva, Venemaa valitsusel on oma tõde.

Mis mind aga üllatas, oli see, et Venemaa turistid esitasid mulle tohutult palju küsimusi Eesti kohta. Küsiti kõike: kui palju elab Eestis inimesi, milline on põllumajanduse olukord ja kuidas elatakse külas, millisel tasemel on haridus ja tervishoid, millised on kultuurilised ja looduslikud vaatamisväärsused, mida neile soovitaksin.

Venemaa turistid Balti jaamas.
Venemaa turistid Balti jaamas. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Sain vestluste järgi aru, et meie maa külalised vajavad Eesti kohta hädasti teavet, mida seni ei ole keegi jaganud. Internetist võib mõistagi kõike leida. Kui aga inimene sõidab puhkusele, huvitavad teda eelkõige teenused ja meelelahutus just selles linnas, mida ta külastab. Usun, et selle lünga võiks täita näiteks kultuuriministeerium.

Eesti kuvandit tuleks propageerida erilise innuga just venekeelses avalikus sektoris. Kui vene külalised Venemaalt või Lätist meie riiki sõidavad, peaksid nad juba piiripunktis saama venekeelse voldiku Eesti kohta. Kena oleks, kui neid leiduks ka hotellides. Juba sellise lihtsa võttega võib edukalt võidelda eelarvamuste ja valestereotüüpide vastu, mida Venemaa propaganda lakkamata kihuga välja mõtleb.

Lisaks on viimasel ajal hakanud Eesti vastu aina suuremat huvi ilmutama Venemaa noorsugu, mille esindajad on valmis omandama siin haridust või töötama sektorites, kus läheb tarvis kvalifitseeritud tööjõudu. Venelased, kes sattusid vaat et vastu tahtmist iseseisvasse Eestisse, ja venelased, kes valivad Eesti oma elukohaks vabatahtlikult, on täiesti eri puust inimesed.

Neid teisi venelasi ei ole sugugi vaja karta, vaid neid pigem tuleks Eestisse meelitada. Selleks kuluks ära lausa eriprogramm. Venemaa saatkond kureerib programmi, millega kaasmaalasi Venemaale ümber asustada, Eesti valitsus võiks aga alustada programmiga, millega andekaid inimesi Venemaalt siia meelitada.

Ameerika muutsid suureks avatud ühiskond ja mitmekultuurilisus. Eesti ees seisavad lahti kõik võimalused saada samuti suureks, kui püsitakse avatud ega jääda alla hirmule kõigi teiste rahvaste esindajate ees, kes sooviksid elada Eestis ja anda oma panuse siinse ühiskonna heaolu suurendamiseks. Seda õpetabki meile selja taha jäänud jõulupüha, mil sünnib lootus ja usk uuele ja paremale.

Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Kommentaarid (7)
Copy
Tagasi üles