Andres Herkel: jõmlus paneb opositsiooni kohtult abi paluma

Andres Herkel

FOTO: Erik Prozes

Narva ja Viimsi näitel võib öelda, et Eestis on siiani kohalike omavalitsuste volikogusid, kus vilistatakse opositsiooni õigustele, kirjutab riigikogu liige Andres Herkel (Vabaerakond).

Haldusreformi järel on üleval küsimus, kas Eesti omavalitsused on sellega muutunud küpsemaks, kaasavamaks ja demokraatlikumaks? Kas liigume suunal, mis vähendab korruptsiooni ning suurendab omavalitsuste sisulist iseseisvust?

Vasallimentaliteeti ja jõmlust austavas valitsemismudelis sõltub kohalik edu keskvalitsuse armust. Samuti on vaja parteilisi sidemeid. Nii saadakse «fonde ja limiiti» ehk tänapäevasemas keelekasutuses katuseraha ja muid toetusi. Vasall on suveräänile üdini kuulekas ning ehitab endale usaldatud maa-alal vankumatu võimupüramiidi. Kaasamine ja võimu jagamine on vasallimentaliteedile tundmatu, ta lähtub põhimõttest, et võitja võtab kõik.

Peamised küsimused, mida siin analüüsin, on järgmised. Kas volikogudes arvestatakse opositsiooni õigust kuuluda komisjonidesse? Kas opositsiooni ettepanekuid volikoguväliste kandidaatide esitamiseks komisjonidesse arvestatakse? Teisisõnu: kas võitja võtab kõik või arvestab vähemuse huvidega? Külgnev küsimus on seotud volikogu revisjonikomisjoni juhtimisega. Hea tava alusel kuulub see koht opositsioonile, kuid mitte kõik volikogud ei järgi head tava.

Tuginedes peamiselt Narva ja Viimsi näidetele pöördusin õiguskantsleri poole arupärimisega, millele Ülle Madise 18. detsembril riigikogus ka vastas. Narvas tehti stiilipuhas «võitja võtab kõik». Osa opositsioonilise Meie Narva valimisliidu volikoguliikmeid jäeti volikogu komisjonidesse kinnitamata.

Viimsis anti volikogu liikmetele kohad komisjonides, kuid lükati tagasi opositsiooni esitatud volikoguvälised kandidaadid. Opositsioon lootis saada komisjonidesse kohti võrreldavas osakaalus sellega, kui palju on opositsiooni esindajaid valitud volikokku. Aga võta näpust! Kui Viimsi volikogus on opositsiooni ja koalitsiooni suhe 12:9, siis komisjonides jaotati kohad koalitsiooni kasuks 46:8.

Teatavasti on Viimsi vallavanem Siim Kallas ja volikogu esimees Taavi Kotka ehk Euroopa Komisjoni endine asepresident ja juhtiv IT-asjatundja. Nemad ei tohiks olla nagu Narva keskerakondlased või nõukaaja külataadid, kellele demokraatia mõte ei koida. Aga just nende suhtumine paneb mind kõige enam imestama. Narva ja Viimsi juhtumid näitavad meile, kui sarnased on Keskerakonna ja Reformierakonna mõttemallid tegelikult.

Poliitilise kultuuri parandamiseks on kohaliku omavalitsuse korralduse seadust mitu korda muudetud. 2006. aasta muudatusega tagati iga volikogu liikme õigus kuuluda komisjoni. Kuna opositsiooni kiusamise näited jätkusid, tehti 2014. aastal uued muudatused. Selle järgi arvestatakse komisjonide koosseisude kujundamisel erakondade ja valimisliitude esindajate osakaalu volikogus. Samuti valitakse komisjoni esimees ja aseesimees ühe konkureeriva hääletusega, mis annab opositsioonile võimaluse saada aseesimehe koht.

Ülle Madise tõi esile, et algses sõnastuses oli opositsiooni kaitseklausel kategooriline: «Valituks osutunud erakonna või valimisliidu nimekirja esindatus komisjonides peab olema proportsionaalne nende esindatusega volikogus.» Paraku muutus see sõnastus 2014. aastal menetluse käigus nii, et jõustunud seadusetekstis on pisut ebamäärasem lause, mis ütleb, et volikogu komisjoni koosseisu kujundamisel arvestatakse erakondade ja valimisliitude esindajate osakaalu volikogus. Vahe pole kuigi suur, kuid annab siiski olulise vaidlusruumi, kui küsimus kohtusse jõuab.

Narva ja Viimsi opositsioonipoliitikud otsivadki oma õiguste kaitseks kohtult abi. Kahjuks ei ole selge, milline on volikogu liikmete võimalus volikogu otsuste peale kaevata, kui need pole seadusega kooskõlas ning kitsendavad opositsiooni õigusi. Kehtiv halduskohtumenetluse seadustik selleks selget alust ei anna. Õiguskantsler soovitab muuta seadust nii, et halduskohtul tuleb neid küsimusi lahendada. Pöörduda peaks saama ka juhul, kui valla- või linnavalitsus paneb mõnele dokumendile kerge käega peale templi «asutusesiseseks kasutamiseks», et sel moel volikogu liikmete eest infot varjata. 

Siinkirjutaja on kahtlemata veendumusel, et vabadusel ja iseregulatsioonil põhinev ühiskond on parem. Usun, et enamik omavalitsusi saabki ilma õiguskantsleri ja halduskohtuta hakkama. Kuid kui seaduses on säte, mille täitmiseks õiguslik mehhanism puudub, siis tuleb reageerida, sest jõmlus ei või muutuda poliitiliste oponentide kohtlemise viisiks. Teema on ülioluline ka sellepärast, et paljud ühinenud omavalitsused alles otsivad oma teed ja tavad pole veel kujunenud.

Tagasi üles