Kaitseminister Jüri Luik.

FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

Mismoodi edeneb iseseisev kaitsevõime ja koostöö liitlastega? Loorberitel lebada pole põhjust; selleks et paigal seista, peame jooksma, selleks et edasi liikuda, lausa sprintima, kirjutab kaitseminister Jüri Luik (IRL).

Eesti riigikaitse planeerimine on väga pika ajahorisondiga, täpsemalt plaanime oma töid järgmiseks kümneks aastaks. Samas arvestame loomulikult pidevalt juurde tulevat infot, sealhulgas kõike seda, mida õpetas meile eelmise aasta Vene suurõppus Zapad. Õppuse stsenaarium oli keskendunud just rünnakule NATO, täpsemalt Balti riikide vastu. Mäletatavasti korraldati õppus kõiki OSCE ja Viini dokumendi norme eirates. Oma järgmise, 2018. aasta tegemistes seda kõike ka arvestame.

Meenutan, et meie sõjaline riigikaitse tugineb kahele sambale: need on iseseisev esmane kaitsevõime ja koostöös liitlastega NATO kollektiivkaitse. Mõlemas vallas oleme astunud viimase aasta jooksul hiigelpikki samme oma kaitsevalmiduse ja heidutushoiaku tugevdamisel. Loorberitel lebada pole põhjust; selleks et paigal seista, peame jooksma, selleks et edasi liikuda, lausa sprintima.

Kümme kuud paikneb Eestis Suurbritannia juhitav NATO lahingugrupp, mis kuulub meie kaitseväe 1. brigaadi koosseisu, tänu millele on kolonel Veiko-Vello Palmile alluv brigaad Eesti tugevaim. Tänaseks peaks kõigile selge olema, et Eestit ei ole mõtet rünnata, sest lisaks Eesti kaitseväele tuleks vastasel kohe tegemist teha liitlasvägedega. Lahinguvõimeliste liitlasüksuste pidev paiknemine Eestis on tähendanud uut taset heidutuse ja kaitse tugevdamisel siin NATO piiririikides ning saatnud selge sõnumi liitlaste ühtsusest.

NATO pataljon on nüüd kohal, aga see on ainult mosaiigi üks kivi, ehkki oluline. Uus siht on nn tugevdusstrateegia, mille eesmärk on tagada täiendavate liitlasvägede kiire jõudmine Balti riikidesse ka olukorras, kus vastane teeb selleks takistusi, kas siis ähvardades või lausa tuld avades. See hõlmab selleks määratud vägesid nii maalt, merelt kui ka õhust, aga ka ajakohastatud plaane ja juhtimisstruktuure ning regulaarseid õppuseid.

NATO allianss ja selle aluseks olev üleatlandiline side jäävad Euroopa julgeoleku tagamise nurgakivideks ja meie kaitses mängivad maailma suurimad relvajõud, s.o USA relvajõud, hindamatut rolli. Samas on tänaseks kõik mõistnud, et Euroopa riigid ise peavad suurendama oma pingutusi kontinendi julgeoleku kindlustamisel. Selle tulemusena on möödunud aasta toonud uue hingamise Euroopa Liidu raames toimuva kaitsekoostöös. Eesistujariigina andis Eesti oma panuse nii Lissaboni lepingu sätetega ette nähtud alalise kaitsekoostöö ehk PESCO alustamisse kui ka Euroopa kaitseinvesteeringute fondi loomisse.

Ka alanud aastal, pärast eesistumise perioodi lõppu, jätkab Eesti jõupingutusi Euroopa Liidu kaitsekoostöö arendamiseks. Kõik see, mida me 2018. aastal saavutasime, vajab kindlustamist ja tugevdamist, me kanname selle eest teatavat moraalset vastutust. Meie selle aasta prioriteet on Euroopa Liidu projekti tihedam sõlmimine NATO tegemiste külge. Parimaks näiteks jääb siin sõjalise mobiilsuse projekt, mida tõukame koos Hollandi, Soome, Leedu ja teiste riikidega. Euroopa Liidus on juba alanud töö toetamaks liitlasvägede piiriülese liikumise hõlbustamist, lihtsustades tolliprotseduure ja arvestades sõjalisi vajadusi, näiteks tankide raskust, nendes transpordiprojektides (raudteed, maanteed, sadamad), mida finantseerib Euroopa Liit.

Eesti kaitseväe areng põhineb hoolikalt väljatöötatud ja realistlikel plaanidel. Nende alusel jätkame täielikult mehitatud, väljaõpetatud, relvastatud, varustatud ja varudega kindlustatud väe arendamist. Selleks on ka kaitse-eelarve fookus kindlalt sõjalistel võimete väljaarendamisel, tagamaks lahinguvõimeliste üksuste olemasolu. Kui peaks puhkema kriis või koguni sõda, siis maksab ainult see: palju on meil võitlejaid, relvi, laskemoona ja kas väljaõpe on piisav? Kõik muu, igasugused ulmelised paberile joonistatud plaanid on siis tähtsusetud.

2018. aasta riigikaitse eelarve ületab esimest korda Eesti ajaloos poole miljardi euro piiri, ulatudes 524 miljonini. See peegeldab riigikaitset kui üht valitsuse prioriteeti ning laiemalt Eesti poliitikas ja ühiskonnas valitsevat üksmeelt otsuses eraldada igal aastal iseseisva kaitsevõime arendamiseks vähemalt kaks protsenti meie sisemajanduse kogutoodangust. Nimetatud eelarve põhiosale lisanduvad liitlaste vastuvõtmisega seotud kulud (ehitame kasarmuid, ladusid, parkimisplatse, garaaže) ning lisaks on valitsus algatanud veel ühe kaitseinvesteeringute programmi. Kas kaitsekulutusi tuleks suurendada? Kindlasti ja soovitavalt pikaajaliselt, see võimaldab meil ka teha pikaajalisi ja põhjalikke plaane.

Kaitsevägi paneb erilist rõhku kiire reageerimisvalmiduse parandamisele. See eeldab jätkuvat tööd mobilisatsioonisüsteemi tõhustamiseks, sealhulgas koormiste ja reservväelaste teavitamise suhtes. Suurt tähelepanu pälvis 2017. aasta välkõppus (lisaõppekogunemine) Okas, mis demonstreeris ilmekalt meie valmisolekut. Jätkame etteteatamata lisaõppekogunemiste korraldamist, nende arv peab kasvama aastas ühelt kahele, kusjuures üks kogunemistest oleks vähemalt pataljoni mahus. Kaitseväe järgmise aasta suursündmuseks saab kevadine suurõppus SIIL 2018, mis hõlmab kogu Kaitseliidu baasil mehitatavat maakaitsestruktuuri, aga ka teisi kaitseväe ja meie liitlaste üksusi.

Kaitse-eelarve suurima osa moodustavad kaitseväele vajamineva relvastuse ja mitmesuguse varustuse hanked. Pole plaanis osta allveelaevu või hävituslennukeid, meie ostud lähtuvad rangelt meie üksuste vajadustest. 2018. aasta eesmärgid on vahetada välja käsitulirelvad, jätkata Scoutspataljoni mehhaniseerimist, hankida liikursuurtükke K9 ja täiendada põhjalikult suurekaliibrilise laskemoona varusid. Osa investeeringutest läheb ka Tapale nii meie enda kui ka liitlaste sõjatehnika jaoks vajaliku taristu rajamiseks. Kuna tänapäeva maailma muutuvas julgeolekuolukorras tuleb olla valmis kiiresti tegutsema, jääb edaspidigi üheks meie prioriteediks Eesti luure- ja eelhoiatusvõime tugevdamine. See pole mõistetavalt avaliku artikli teema…

Kaitsevägi jätkab osalemist rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel ning nii NATO kui ka mitmerahvuselistes valmidusüksustes. Rahvusvahelised operatsioonid on tänapäeval reaalne sõjategevus Eesti kaitseks ja neid võitlejaid ning veterane võib õigusega pidada Eesti kangelasteks. Välismissioonid on tähtsad nii meie kaitseväelastele praktilise kogemuse andmisel kui ka liitlassuhete tugevdamisel. Ei ole juhus, et riigid, kes osalevad praegu Eestis paiknevas NATO lahingugrupis, on varem olnud meie väga head partnerid välismissioonidel.

Riigikaitse vallas on kõige hindamatum vara inimesed. Meie eesmärk on suurendada nii tegevväelaste kui ka ajateenijate arvu vastavalt riigikaitse arengukavas seatud eesmärkidele. Tegevväelaste arv peaks 2018. aasta lõpuks jõudma vähemalt 3400 teenistuses olijani. Ajateenistuses on meie eesmärk viia ajateenijate arv 2022. aastaks 4000ni. Selle saavutamiseks on vaja nii ehitada juurde kasarmuid kui ka muuta õigusakte, mis raskendaksid ajateenistusest kõrvale hoidmist. Jätkame väga olulist suunda: naiste kaasamist sõjalisse riigikaitsesse. Selleks on kavas suurendada naissoost kaitseväelaste arvu nii ajateenijate kui ka tegevväelaste seas.

Eesti riigikaitse nurgakivideks olevad ajateenistus ja reservarmee põhimõte tagavad, et riigikaitse valdkond on seotud kogu ühiskonnaga. Ajateenistuse, ajateenijate ja reservväelaste ühiskondlik väärtustamine peab saama Eesti rahvusliku identiteedi loomulikuks osaks. Järeltulevate põlvkondade kaasamisel on tähtis noorte isamaalise hariduse programm Kaitseliidu baasil.

Eestis areneb jõudsalt praegu veel väikesemahuline, kuid innovaatilistele lahendustele keskendunud kodumaine kaitsetööstus. Kaitseministeerium kavatseb jätkuvalt aidata kaitsetööstussektoril stabiilselt areneda. Selleks oleme muuhulgas ette valmistanud Eestis sõjaväerelvade tootmist ja käitlemist võimaldavad seadused. Toetame ettevõtteid ekspordivõimaluste otsimisel.

Eestil on kogu viimase kümnendi jooksul olnud juhtiv rolli nii NATOs kui ka Euroopa Liidus kõiges, mis seotud küberjulgeolekuga. Tegu on teemaga, mis on Eestile eluliselt oluline ka seetõttu, et e-riigina sõltume teistest rohkem digitaalsete lahenduste toimimisest. Kujundame ümber kaitseväe struktuure niimoodi, et küberteemaga seotud tegevusi saaks paremini juhtida ja koordineerida. Riigis luuakse küberväejuhatust, meie eesmärk on 2018. aastal saavutada selle väejuhatuse esmane tegutsemisvalmidus.

Küberkaitse võti on rahvusvaheline koostöö – eriti nüüd, kui NATO tunnistas Varssavi tippkohtumisel küberruumi ametlikult eraldiseisvaks sõjapidamise keskkonnaks. See tähendab juba toimuva aktsepteerimist: rünnakud ja kaitse ning selleks mõeldud küberrelvad on juba ammu vältimatu osa sõjapidamisest. Liitlasriikide rahvusvahelise koostöö lipulaev on Tallinnas asuv NATO küberkaitsekoostöö keskus, millega on liitunud juba 20 NATO ja ELi liikmesriiki. Uut NATO poliitikat arvestades peavad laienema ka keskuse ülesanded. Näiteks on Tallinna keskus suurepärane platvorm, et arendada küberkaitse vallas NATO ja ELi riikide koostööd.