Edward Lucas: miks Putini «valimised» on lihtsalt poliitteater

Edward Lucas Foto: Albert Truuväärt / Scanpix

Tõeliste valimiste tähtsaim tunnus on kahtlus. Vabas poliitilises süsteemis ei tea me ilmtingimata, kellest saavad kandidaadid, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.

Venemaal peetakse tänavu presidendivalimisi. Vastab tõele? Tegelikult korraldab Kreml näitemängu valimistest, mis asendab tegelikku võistlust tõeliste valijate, tegelike kandidaatide, tõelise konkurentsi ja tulemusega, mis ei ole ette teada.

Vaatemäng lavastatakse realistlikult ja kulukalt, osatäitjad riietatakse sobivatesse kostüümidesse ning kasutatakse ohtralt professionaalselt toodetud rekvisiite. On oodata suurepärast näitlejatööd. Eeldatavasti võime oodata mõnda huvitavat süžeekäiku ning episoodilisi ootusärevus- ja ebakindlusmomente. Käsikiri on suuresti juba valmis, kuid me ei tea üksikasju. Lõpptulemuses ei ole kahtlust: eesriide langedes alustab Vladimir Putin järjekordset ametiaega presidendina.

Nimetada seda jubedat poliitteatrit valimisteks tähendab poliitilise sõnavara alandamist. Tõeliste valimiste tähtsaim tunnus on kahtlus. Vabas poliitilises süsteemis ei tea me ilmtingimata, kellest saavad kandidaadid – Ameerika poliitilises süsteemis iseloomustab eelvalimisi tavaliselt äge konkurents.

Samuti ei tea me, missuguseid tulemusi kandidaadid saavutavad. Isegi näiliselt tugevad kandidaadid, nagu Briti peaminister Theresa May, võivad paari nädala jooksul šansid maha mängida. Pealtnäha lootusetud juhtumid, nagu Briti vasakpoolne opositsioonijuht Jeremy Corbyn, võivad ühtäkki muutuda populaarseks. Kõige vähem on meile teada see, kes võidab. Asjatundjad avaldavad arvamust ja arvamusuurijad testivad valimeid, kuid otsustavad valijad. Kui midagi läheb valesti, nagu paratamatult juhtub, otsustavad kohtud. Kellelegi pole eelnevalt teada, kuidas nad otsustavad.

Tõelisi ja libavalimisi omavahel sassi ajades anname Kremlile propagandavõidu. Kremli üks peamisi jutupunkte on väide, et lääne ja Venemaa taoliste autoritaarsete kleptokraatiate poliitiliste süsteemide vahel puudub sisuline erinevus. Meil võib olla parem suhtekorraldus õigusriigi, inimõiguste ja poliitilise vabaduse teemal, kuid lõppude lõpuks on võim ja jõukus samade inimeste käes. Selle üle, mis juhtub, otsustavad rikkad. Need, kes on pumba juures, saavad rikkaks. Kõik muu on dekoratiivne.

Nagu igasugune propaganda, sisaldab ka see tõetera. Isegi hästi toimivas vabas poliitilises süsteemis on võimulolijatel eelis. Rahal ja mõjul meedias on suurem kaal, kui peaks olema. Igaüks, kellel on eelis elada kodanikuna demokraatlikus riigis, ei tohiks võtta seda iseenesestmõistetavana.

Aga asi ei seisne ebaõigluses või ebatäielikkuses. Nii nagu inimesed ei ole täiuslikud, pole seda ka poliitilised süsteemid. Tegelik küsimus puudutab seda, kuidas vigadega toime tullakse. Siin on Lääne poliitiliste süsteemide ja Venemaa erinevus kristallselge. Hillary Clinton, keda võis ehk pidada Ameerika poliitilise süsteemi lähiajaloo kõige privilegeeritumaks kandidaadiks, keeras oma kampaania nässu ja kaotas.

Mõnel Donald Trumpi kampaania liikmel oli ebamõistlik side Venemaaga. Nad on nüüd uurimise all. Saksamaa kunagi kõigutamatu kantsler Angela Merkel hindas valesti valijate meeleolusid rände teemal. Ta on nüüd allakäiguteel. Selliseid näiteid on ohtralt.

Vladimir Putini ja tema kaaslaste suhtes sellised kontrollimehhanismid ja piirangud ei kehti. Tõsi, venelaste poliitiline karjäär võib lõppeda äkitselt – läinud kuul saadeti korruptsioonisüüdistuste alusel kaheksaks aastaks vangi endine majandusminister Aleksei Uljukajev. Aga sellised allakäigud peegeldavad Kremli klannipoliitika sisemisi mahhinatsioone, mitte sõltumatu kriminaalõigussüsteemi saavutusi. Süüdistus oli võlts, just nagu härra Putini eelseisev «tagasivalimine».

Teater võib olla nii meelelahutuslik kui ka õpetlik. Me peaksime jälgima tähelepanelikult härra Putinit ja tema rivaale etendavaid osatäitjaid vihjete saamiseks sellest, kuidas Venemaal võim kulisside taga liigub, aga ärge pidage seda, mida te laval näete, ekslikult reaalseks eluks.

---

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.