Avo-Rein Tereping hümni ärajätmisest: kas kergemeelne rumalus, lihtsalt matslus või teadlik suunamuutus?

Avo-Rein Tereping Foto: Erakogu

Riigihümni ärajätmine pärast presidendi uusaastatervitust vajab otsustajate selgitust, aga mitte õigustust, sest see käitumine oli ebaharilik, kirjutab psühhoakustik, Tallinna Ülikooli õppejõud Avo-Rein Tereping.

Igal hommikul, päeva alguses, kui riigiraadio alustab saateid, kõlab hümn. Enamik suuri üritusi, mis on mingilgi viisil riiklikud, algavad hümniga. 

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) alustas vähemalt endistel aastate hooaja esimest kontserti hümniga (viimaste kohta ei oska öelda, pole kõigil osalenud). Kooliaasta algab hümniga. Riigipeade aastalõpu pöördumised on olnud alati koos hümniga (ei tea ühtki riiki, kus see nii ei ole, vähemalt lähikonnas).

Aga meie seekordne uus aasta üllatas hümni puudumisega. Mis on juhtunud? Ehk on uue aasta algus vähem oluline ja sümboolne kui uue päeva algus? Või uue kooliaasta algus?

Kui presidendil sobis tulla uusaastatervitust ütlema peomelus sumisevale platsile, siis miks ei oleks see sobinud hümnile? Mõlemad on ju suured sümbolid. Presidenti kuulati, oleks kuulatud ka hümni. Ja kindlasti kaasa lauldud. Isegi kui keegi kusagil võis arvata, et uusaastamelus platsil poleks see kõlanud, oleks hümn pidanud kindlasti olema vähemalt rahvustelevisioonis. Telepilti vaatas ju märksa enam inimesi kui oli platsil. Vahel kurdetakse, et rahvas on riigist võõrandunud. Praegu näib, et ka riigitelevisiooni otsustajate (või kes iganes oli seekord otsustaja) ja riigi enda vahel laiutab võõrandumise kuristik.

Sümbolitel ja traditsioonidel on inimestele võimas mõju. Ennekõike aitavad need luua turvalisust selles ebakindlas muutuvas maailmas. Kuid turvatunne on inimesele oluline, et üldse suuta luua midagi teistelegi väärtuslikku.

Me ei ole unustanud siin Eestimaal toimunud okupatsiooniaegseid rünnakuid meie sümbolitele. See lõi ebakindluse.

Eks sümbolite ja nende kasutamise olulisuses riigile ja rahvale peegeldub see raevukus, millega on neid kõikjal mujalgi maailmas rünnatud. Teise maailmasõja aegu Londoni pommitamiste käigus püüdis Luftwaffe erilise innuga tabada Buckinghami paleed – kuninglikku residentsi. Sellel hoonel puudus ju igasugune sõjaline tähtsus, kuid sümboolselt oli see tohutu. 13. septembril 1940. aastal kella 11 paiku paleele toimunud rünnaku ajal oli kuninglik perekond seal parajasti traditsioonilisel teejoomisel. Neli töötajat sai haavata, üks neist suri hiljem  haiglas. Kuninglik perekond jäi terveks. See, et residentsi ei hüljatud kogu sõja jooksul, oli kinnituseks riigi püsimisele ja innustuseks selle kaitsjatele.

Seekordne otsustajate käitumine ühe meie riigi sümboliga vajab selgitust, sest see käitumine oli ebaharilik. Kas oli selle taga lihtsalt kergemeelne rumalus, vahetevahel esiletükkiv matslus või teadlik suunamuutus – sellele ootaks selgitust. Just selgitust, mitte õigustust.