Klen Jäärats: EESTIstumine: kaitstud, nüüdisaegne ja säästlik Euroopa

Riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor Klen Jäärats. Foto: Eero Vabamägi

Eestil on avanenud võimalus suunata Euroopa tulevikuarenguid, kirjutab riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor Klen Jäärats.

Vaadates tagasi viimasele poolaastale, kui Eesti oli Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja, on silme ees kolm peamist märksõna: kaitstud, nüüdisaegne ja säästlik.

Üha digitaliseeruv majandus põhineb andmete töötlemisel, ent vajab toimimiseks üksikisiku eraelu väärtustavat euroopalikku reeglistikku, mille väljatöötamisel liikusime meie eesistumise ajal olulise sammu edasi. Euroopale on kohale jõudnud, et enda kaitsesse tuleb panustada enam. Tänu sellele astus Euroopa Liit viimasel aastal kaitsepoliitikas edasi pikema sammu kui viimastel aastakümnenditel. Meie eesistumist jäävad meenutama ka Pariisi kliimaleppe elluviimiseks sõlmitud kokkulepped – saavutus, mida enne eesistumist oskasime vaid kõige paremates stsenaariumides ette kujutada.

Võimalus võtta vastutus eesistujana on andnud Eestile aga võimaluse muuta Euroopat rohkem oma nägu. «Eestistumine» oli 2017. aastal seega healoomuline trükiviga.

*Euroopa – majandushiiglane ja poliitkääbus?

Euroopa Liidu alusidee ei ole kunagi olnud pelgalt suur turg ja neli põhivabadust. Turg on olnud hädavajalik ja ka käepärane abivahend majandus- ja poliitikakoostöö süvendamiseks ja selle kaudu kontinendil rahu ja heaolu tagamiseks. Sõjajärgse aja märksa pakilisem küsimus oli, milline on tükeldatud ja relvitustatud Saksamaa tulevik Euroopas.

Poliitiline ja julgeoleku integratsioon oli olulisem kui ühtne turg, mille 60. aastapäeva me selle aasta mais tähistasime. 1950. aastal oli vastus sellele küsimusele Euroopa kaitsevägi – ühtse juhtimise, eelarve ja relvastusega –, kuid paraku jäi see 1952. aastal sündinud kokkulepe idee algataja Prantsusmaa enda parlamendi vastuseisu taha ja lõppes Saksamaa võtmisega NATOsse.

Kahjuks ei saa me iial vastust küsimusele, kus oleksime Euroopa kaitses täna, kui oleksime seda juba seitse kümnendit üheskoos arendanud nagu ühisturgu või põllumajandust.

Saksamaade taasühendamine tegi küsimuse taas päevakajaliseks ja 1992. aasta Euroopa Liidu leping oli otsene vastus sellele. Vastus küsimusele, kas Saksamaa on Euroopa jaoks liiga suur, sai vastuse veelgi tihedamas koostöös: ühisrahas euros ning tihedamas sisejulgeoleku- ja kaitsekoostöös. Viimane neist on senini olnud vaeslapse rollis, tähistades ennekõike tervet hulka pabertiigreid ja olles frustratsiooni allikaks praktilise meelega kaitse planeerijatele.

Meie eesistumise ajal algatatud struktureeritud kaitsekoostöö Euroopas (PESCO), operatsioonide ühisrahastamine (nn Athena mehhanism), küberõppus ja NATO-ELi ühisõppus ning riikide kokkulepe kaitseinvesteeringute fondi loomises võivad kokkuvõttes tähistada uue ajastu algust. See võib lahendada päris mitu struktuurset probleemi, nagu piisavad investeeringud kaitsesse, võime nii ennast kaitsta kui ka olla usaldusväärne liitlane, aga saavutada ka suutlikkus vajadusel stabiliseerida Euroopa naabrust.

Maailma politseiniku rolli ei hakka Euroopa iial kandma, aga iseenda kaitsmisega ning oma osaga rahu ja stabiilsuse hoidmisse maailmas peab ta päris kindlasti hakkama saama. Tugevam koostöö võib anda üksikule riigile ülejõu käivad võimed (nt sõjameditsiin) või päris uued võimed (nt küber, droonid) ning ka vajaliku strateegilise autonoomia (sh võime vägesid siirda).

Pikemas perspektiivis toetab ühtne kaitseturg koos hangete ja teadusega panustada hädavajalikku innovatsiooni ning aitab vähendada relvasüsteemide killustatust. Suurem Euroopa kaitsekoostöö võimaldab meil kindlasti tõstatada järgmiseks ka küsimuse laiapõhjalisest lähenemisest Euroopa kaitsele ehk kas ja kuidas aitab Schengeni süsteem suurendada vägede mobiilsust, ühtne põllumajanduspoliitika toiduga varustatust, aga ka seda, kas euroala on ka eksistentsiaalseteks kriisideks sobiv tagatis, nagu dollar on Ameerika Ühendriikidele. Võib-olla saame ühel päeval lahti kurikuulsast ütlusest, et Euroopa on majandushiiglane ja poliitkääbus. 

*Euroopa – kas tuleviku või mineviku tõmbekeskus?

Kui Eesti 2010. aastal koos mõne samameelsega digitaalse ühtse turu loomise algatas, oli meid taganttõukav idee mitte niivõrd Eesti toodete ja teenuste takistatud müük, kuivõrd ennekõike eestlaste juurdepääs nüüdisaegsetele teenustele. Meil oli toona palju häälekaid rahulolematuid, sest eestlaste seaduslik juurdepääs kõikvõimalikele internetiteenustele (Spotify, iTunes, Netflix, Paypal, Amazon jne) oli piiratud.

Paradoksaalselt on Euroopa digisiseturgu korraga nii tagant tõuganud kui ka takistanud Ameerika ja Hiina globaalsete internetiettevõtete edu. Tänu kolmandate riikide kaupmeestele oleme saanud osa e-kaubanduse globaalsest eduloost, samas kui Euroopa enda ettevõtetel on siseturu piiride ja eri regulatsioonide tõttu midagi sarnast väga keeruline korrata.

Rääkides Euroopa siseturust, on tänaseks kaotatud nii kõnede kui ka andmeside piiriülesed rändlustasud. Värsked ELi-ülesed kokkulepped geoblokeeringu, postipakkide ja käibemaksu regulatsioonide osas hõlbustavad piiriülest kauplemist ja kaotavad meelevaldsed piirangud. See kõik ei ole muidugi kuue viimase kuu saavutus, vaid on võtnud terve kümnendi vägagi sihikindlat tööd – tööd, mis ei ole kaugeltki veel lõppenud. Samas on ka ilmselge, et ainult takistuste kaotamine ja kärpimine ei loo iseenesest veel uusi võimalusi, uusi ettevõtteid ega vii uuele kasvule.

Uute võimaluste loomiseks võtsime eesistumise programmi loomisel sihiks, et infoühiskonnaga seotud arenguid tuleb arvesse võtta kõikides valdkondades – ainult nii saame tagant tõugata Euroopa konkurentsiks hädavajalikku digitaalset arenguhüpet.

Euroopa üha suurenev mahajäämus võtmetehnoloogiate arendamises ja kasutuselevõtus võrreldes peamiste konkurentidega on probleem, mida Eesti soovis Euroopa tippotsustajate teadvusse viia ning täna usun, et suutsime selle teadmise tekitada. Rahvusvahelises võrdluses ei ole Euroopa teadmust, digioskusi kui nüüdisaegset infoühiskonna alust ning taristut (lairiba kättesaadavus) puudutavad näitajad rõõmustavad.

Kui  jääme baastehnoloogiate ja baastaristu loomisel konkurentidele alla ega evi selleks vajalikku tööjõudu ja oskusi, ei ole põhjust arvata, et ka uued kasvuettevõtted ja innovatsioon tulevad turule Euroopas või et tipptalent tahab oma potentsiaali realiseerida eilses päevas vaid muinsuste ja linnulaulu keskel. Kaidi Ruusalepp on tabavalt öelnud, et tänapäeva avatud maailmas konkureerivad isegi (riiklikud) tururegulaatorid ja järelevalve innovatsiooni pärast. Ilma investeeringuteta teadmiste ja tehnoloogia äärealal tekib ohtlik nõiaring, kus mahajäämus üha võimendub ja Euroopa eelis atraktiivse elukeskkonnana üha kahaneb.

Aastatel 2018–2020 ulatuvad investeeringud infotehnoloogiasse teadusrahastu Horisont 2020 ja investeerimisrahastu EFSI mahust viiendikuni. Loodetavasti võimenduvad sellised investeeringud peatselt algavas 2020+ eelarvearutelus veelgi. Ettevõtjaid võiks rõõmustada, et peatselt jõustuv isikuandmete kaitse reeglistik ning tulev isikustamata andmete vaba liikumise regulatsioon keelab Euroopa riikidel takistada andmetele juurdepääsu ja võimaldab luua üleeuroopalisi ärimudeleid. Uuendatud Euroopa «sinine kaart» parandab juurdepääsu globaalsele tipptalendile ja lihtsustab nende mobiilsust Euroopa sees.

Digiettevõtete maksureeglistiku kokkulepe põhineb selgel arusaamisel, et globaalsete internetiettevõtete konkurentsieelis ei saa olla iganenud maksureeglite väänamine või maksudest hoidumine, vaid ainult parem väärtuspakkumine kliendile. Uus telekommunikatsioonireeglistik ja raadiosageduste teekaart toetavad 5G kasutuselevõttu kogu Euroopas.

Meie tehtud kodutöö aitas digitaalset sihti seada valitsemise, teaduse, taristu, tervise, hariduse, tööturu, oskuste ning teistes valdkondades. Tallinna digitippkohtumine raamistas Digitaalse Euroopa tuleviku ning toob uuel aastal Euroopa tehisintellekti strateegia, mida vajame hädasti, et olla valmis sellega kohanemiseks ning maandada hirme selle radikaalse muutuse ees.

*Planeedile ei ole varuplaani

Teadmine, et tehisintellekti ettevõte Deepmind saavutas 2016. aastal 40% energiasäästu niigi efektiivsete Google’i andmekeskuste jahutamisel, näitab vaid, et digi- ja muul tehnoloogial ning ökoinnovatsioonil on säästlikkuse saavutamisel märkimisväärne roll. Ka avatud Euroopa turg ja konkurents mõjutavad efektiivsemat ressursside jaotust, olles ka loodava avatud Euroopa elektrituru üks alussambaid.

Kuigi peame olema optimistid ning lootma, et turumajandus ja tehnoloogia aitavad meid üle igast mäest, siis paraku ei saa me naiivselt loota, et inimese poolt elukeskkonnale ja looduslikule mitmekesisusele tekitatav kahju oleks vaid selle abil vääratav või isegi tagasipööratav. Et säilitada planeeti – ja seega ka Euroopat ja Eestit – tulevastele põlvedele eluväärse keskkonnana–, ei saa me elada tuleviku arvelt ja looduslikult võlgu.

Peame otsustamisel üle saama inimlikust kalduvusest ja demokraatlikust kitsikusest, mis hoiab ajahorisondil parimal juhul kaht viimast nädalat või 4-5 järgmist aastat. Meie igapäevastes käitumismustrites paraku ei peegeldu teadmine, et meil oleks juba praegu tarvis mitut maailma, et kõik inimesed planeedil saaks tarbida nii nagu eestlased täna.

Või et planeedi keskmine kliima soojenemine üle 2 kraadi võrra tähendab drastilisi muutusi tänasele elukeskkonnale. Või asjaolu, et iga päevaga kaob planeedil kahe Tallinna pindala jagu viljakat mulda. Viimane on üks neist pikast reast kurbadest faktidest, mida meil planeedi tervise kohta õnnestus eesistujana otsustajate teadvusse viia.

Kui me just ei arva, et tulevikus suudetakse kogu toit toota laborites sünteetiliselt, ise elada kaitstud kapslis ja «loodust» kohata vaid loomaaias või looduskaitsealal, siis on põhjust olla tuleviku pärast murelik. Seda isegi siis, kui mõni noor sai Eesti kosmosenädalast veendumuse, et ressursid ei ole siiski lõplikud ja teostab unistuse tuua mujalt planeetidelt või meteoriitidelt haruldasi maavarasid või neid asustada.

Täna peame aga arvestama ennekõike planeedil kehtivate loodusseaduste ja -varadega ning elama teadmises, et meie eesistumisel heaks kiidetud Euroopa kliimareeglistik sunnib meidki planeedi ja seega ka meie enda heaolu nimel järgmise kümnendi jooksul tegema olulisi muutusi oma käitumises ja igapäevases elus.

Seetõttu ei möödu vist päevagi, kui loeme lehtedest teateid, kus üks või teine riik on sulgemas kõiki söeelektrijaamasid või et fossiilkütuseid kasutavate sõidukite tootmine lõpetatakse või keelatakse sootuks. Arvestades, et Eestis on elaniku kohta Euroopa saastavaim autopark, liiga ressursiintensiivne majandus, tossav energiasüsteem ja märkimisväärne piimakari, ei ole meilgi otsustest pääsu tõenäoliselt juba 2019. aasta valimiste kontekstis.

Eesti eesistumise kaalukamad tulemused, mis hakkavad mõjutama kõiki eurooplasi, ongi täies mahus kokkulepped Pariisi kliimakokkuleppe täitmiseks ELis. Uue jäätmereeglistiku tulemusel sorteerime õige varsti oma prügi liigiti ja õpime sellest olulist osa taaskasutama, mitte prügina matma või soojuseks põletama. Et säästa energiat, saavad üha karmimad olema ka reeglid ehitussektorile ning meie elu- ja äripindade säästlikkusele, et täita Euroopa üldeesmärk säästa energiat 30% võrreldes tänasega aastaks 2030.

Vaatame täna just 2030. ja 2050. aasta suunas, sest see annab kohanemiseks aega. Planeet küll ei oota enam päevagi, aga selline ajapiir annab natuke aega kujundada ümber oma tarbimis- ja tootmismudeleid, haridus- ja teadustellimusi ning võimet investeerida rohe- ja digitehnoloogiatesse ja vajalikku infrastruktuuri. Need kliimaeesmärkide otsused loovad aga ka kiiretele kohanejatele ja tehnoloogiaarendajatele omakorda uusi võimalusi, sest tegemist on ühtlasi meeletu potentsiaaliga, aga ka teadmusmahuka uue turuga.

Meie järgmine eesistumine Euroopa Liidus võib olla küll alles nende kahe aastanumbri vahel, aga vähemalt võiks see tegeleda juba hoopis teistsuguste proovikividega, mis ei ole Euroopale või selle majandusele või planeedi heaolule eksistentsiaalse tähendusega.

Kui viime need otsused ellu, võime olla lootusrikkad, et eesistumine aitas ka meie tugevusi infoühiskonnana muuta veel tugevamaks ning meie halba ühendatust ja raiskamist vähendada. See annaks kindlasti põhjust olla rõõmus, et just 2017. aastal sai tehtud terve hulk olulisi otsuseid nende kolme ja veel paljude muude eesmärkide saavutamise nimel.