Sirbis sel reedel: aasta märksõnad ja kokkuvõtted

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirp 22.12
Sirp 22.12 Foto: Sirp

Järgmine Sirp ilmub 5. jaanuaril.

LEA LARIN, REET VARBLANE: Me ei lahku enam tantsupõrandalt

Lääne kultuur on olnud (vaikimisi) ahistamise kultuur, ahistamine on olnud süsteemne ja ulatuslik ning seda on peetud kultuuri tavapäraseks osaks. Teist märksõna, kui #metoo ei võimalda laviinina ilmsiks tulnud ahistamisjuhtumid 2017. aastale panna.

Sirbi vestlusringis osalesid kunstnikud Kadi Estland, Flo Kasearu, kirjandusteadlane Raili Marling, jurist Mari-Liis Sepper, Feministeeriumi toimetaja Kadi Viik ja kunstnik, Facebooki grupi «Virginia Woolf sind ei karda!» väitlusjuht Piret Räni.

ARO VELMET: Ahvide planeedi loojang

2017. aasta ahistamisskandaalide järelmõju on ambivalentne, kuid loodetavasti teevad need ahistamisele ka lõpu. 

Tänavu Cannes’is Kuldse Palmioksa võitnud «Ruudus» on stseen, kus kõrgklassi kunstipublik jälgib õhtusel galal kuulsa performance'i-kunstniku etteastet. Kunstniku nimi on Oleg ja olgu öeldud, et lugu on inspireeritud 1990ndatel tõestisündinud skandaalist, mille keskmes oli Ukraina kunstnik Oleg Kulik. Filmi-Oleg on oma kätele kinnitanud robotpikendused ja käitub nagu ahv: hüppab ringi, teeb hääli, taob kätega vastu rindu.

KATRI LAMESOO: Kuidas siis ahistamisega tegelikult on?

Minu piirid on päris kaugel ja ma naeran tihti ahistamisteemaliste naljade üle. Seda tingimusel, et nali on lühike. Kui läheb pikaks ja hakkab end kordama, käib nali alla, ei aja enam naerma. Esiti arvasin, et asi on universaalsetes hea huumori reeglites, kuni tabasin end küsimuselt, kas teised naeraksid ka minu üle, kui räägiksin neile oma tööst või mõnest tõsisest ahistamisloost, mida olen kuulnud? Mis paneb mind eeldama, et küllap ikka aru saadakse, kui teema tõsiseks läheb? Või mida see lõpuks minu kohta ütleb, kui keskealiste privilegeeritud meeste lõõpimist kuulama vaevun? Miks ma küsin endalt kogu aeg, kas mul on õigus naerda, kas mul on õigus flirtida, kas mul on õigus vihastada; kas mulle on lubatud öelda midagi, mis ei põhine teaduslikult läbiuuritud järeldustel?

MARTA BAŁAGA: Mehe töö

Tänavused sündmused on pööranud tähelepanu meesšovinismile filmitööstuses, aga mitte filmiajakirjanduses.

Aasta lõpuks on selge, et Harvey Weinstein ja #metoo panid meid naisi tegema seda, mida me kohe üldse teha ei tahtnud. Vaatama lähemalt kõike, mida olime püüdnud eirata. Ja mitte vaid püüdnud. Filmikriitikuna olen aastate jooksul väga hästi õppinud mitte märkama ebameeldivat, keerama lugupidamatuse naljaks ettekäändega «poisid jäävad poisteks». Ja kes teab, äkki on neil õigus?

REBEKA PÕLDSAM: Institutsioonikriitilisest andmekunstist #metoo liikumiseni

Vaatamata metsade lageraiele, häkkerite avastusele maksuparadiisidest, eestikeelsele laulupeole, aasta ema debatile, eesistumisele, bitcoin'ile, maksusüsteemi muutusele on 2017. aasta kõige poleemilisem märksõna siiski internetis aktiivselt teisenenud #metoo (minagi) liikumine. Selle algatajad pälvisid ajakirja Time aasta inimese tiitli. 

Kunstimaailma tänavuseks kõige tähtsamaks inimeseks kuulutati saksa kunstnik Hito Steyerl, kelle looming sai alguse tema kui naise positsioneerimisest ning on jätkunud teemapüstitustega sõjandusest, digikaitsest ja jälgimisühiskonnast ning internetieelse aja ülemineku markeerimisest nüüdsesse hoomamatute andmetulvade aega.  Eesti aasta noore kultuuritegelase autasu pälvis kunstnik Katja Novitskova, kelle looming käsitleb interneti andme- ja pildipankasid. Aasta olulisimateks inimesteks valitud naisi ühendab soo kõrval ka süvenemine tehnoloogia võimalustesse. Et mõtestada, mida suurandmetel kasvanud algoritmide ja biograafiliste andmetega tehakse, tuleb heita põgus pilk andmekunsti ajalukku.

MAIRE LIIVAMETS: Kuidas läheb, eesti kirjandus?

Raamatukogust haaratakse teos siis, kui see resoneerib lugejate elujälgimislaadiga ja on üldinimlikult mõistetav.

Päris kenasti läheb, võivad (raamatukogude) riiulitele sätitud teosed artikli pealkirjas esitatud küsimuse peale enesekindlalt noogutada. 2017. aasta on ju tõeliselt paksude, meelekindlusega loodud raamatute aasta. Kust selline jõudlus ikkagi pärit? Mõnda neist on juba aastaid kirjutatud – ükskord valmib ju iga vili, aga hoidku üle küpsemast! Kas seetõttu toodi ohvreid siis kvaliteedis? Mõnikord küll, vastavad nii kõva- kui ka pehmekaanelised ebalevalt, lisades: küllap üks või teine autor tüdines kriitikute pidevast kurtmisest, et kuhu see suur romaan ometi jääb, ja otsustas siis, maksku mis maksab, ootajate soovi täita.

JOHANNES SAAR: Konnad ja seks «kaasaja» serval

Meile on endastmõistetav, et Lääne-Euroopa pakutud järeleaitamistundides kõneleb keegi teine «kaasaja» nimel, andes viisakalt mõista, et Eestis, nagu ka ülejäänud kolooniates, jääb «kaasaegsusest» tublisti puudu.

Kunagi reisisin sinna, kuhu polnud astunud ühegi Eesti kunstniku jalg, Rovaniemisse, jõulutööstuse epitsentrisse. Mul tuli tunnistada järgmist. Sealne „kaasaegne“ kunst oli tervenisti pöördunud jõuluvana vastu. Asjaomased kunstnikud õõnestasid aktiivselt jõulumeeleolu, kaevasid auku päkapikkudele ja korraldasid varitsusi vanale endale. Põhjusi polnud vaja otsida. Linnavalitsus oli üllitanud dekreedi, kus julgustati kohalikke looma avalikku linnaruumi kunstiprojekte, milles astub aukohale põhjapõder. Minu saabumisel oli üks juba astunud lennujaama katusele, neoonvalgustorudest kokku pandud vilkuva animatsioonina. Linnapildis kohtasingi rohkelt ta suguvendi, küll puust ja papist, küll villast ja vildist, küll klaasist, küll nööpidest silmadega. Iga nurk ja vaateaken selles linnas vastas ootustele, minu ootustele. Turisti ja läbisõitja ootustele. Mind oli oodatud.

TRIIN OJARI: Püsiv ja muutuv arhitektuuriaastal 2017

Tooni andsid riigi monumentmajad, suurejoonelised planeeringud, rahvusvahelised nimed ja vaidlusi põhjustanud taristuprojektid.

Kuna kahe nädala eest Vabal Laval pidulikult üle antud erialaliitude ja kultuurkapitali arhitektuuripreemiad hõlmavad tegelikult kevadest 2016 kuni kevadeni 2017 valminud objekte, aga aastalõpulehes on mul täita ootuspärane ülesanne teha kokkuvõte lõppevast aastast, on olukord mõnevõrra segane. Enamjaolt tuleb rääkida sellest, mida heal juhul ehk järgmisel aastal pärgama hatakase, tänavusel auhinnatseremoonial esile tõstetud tööd on aga praeguseks juba eilsed uudised. Tegevuspreemiad, tõsi, on laiahaardelisemad ega piirdu õnneks ühe aastaga. Ehk tasuks siiski loobuda arhitektuuripreemiate raamatu esitluse ja auhinnatseremoonia iga hinna eest ühendamisest, sest just raamatu valmimise taga nihkesse läinud preemiate tsükkel ootab.

JOHANNA MÄNGEL: Ühiskonnatundlik ja eksklusiivne nüüdismuusikaaeg

Lõppev aasta on eesti nüüdismuusikas olnud mitmekülgne ja rikkalik. Vaevalt leidub ka selle muusika kõige tulihingelisemate austajate hulgas neid, kes aasta vältel oleksid osa saanud kõikidest sündmustest. Loodetavasti ei jää aga ükski selle aastanumbri sees sündinud teos vaid mööduvaks tuulepuhanguks. Kas ja millist elu heliteosed järgnevatel aastatel elama hakkavad, sõltub juba mingisugustest meile hoomamatutest juhtumistest ja universumi müstilistest harmooniamängudest.

MICHAEL PATTISON: Aitab nutulugudest

Silmakirjalikkus, tuha pähe raputamine ja väändunud arusaamad moraalist iseloomustavad tänavust filmiaastat

Esimene Ordu valitseb ja koletised on võitmas. 2017. aastal suutis Ameerika valitsus isegi oma madalatest standarditest hoolimata üllatada, domineerides ja kahandades veelgi kultuurilist ja kriitilist diskursust ja seades paika tingimused, mida järgides vajub planeet õige pea kokku.

Maailm mitte ei vaata seda pasatormi, vaid on pigem sunnitud seda vaatama. Twitteri-troll istub Valges Majas, tehes oma karjääri kahest leivanumbrist – tuulepäisusest ja lugupidamatusest – kõrged voorused. Seni, kuni talle jagatakse tähelepanu, on president enam kui õnnelik kehastades järjest inetumana näiva kiilu teravat külge. Alt-right koguneb kahe maskoti ümber: multikakonn ja kreosooti kastetud elusuuruses Chucky nukk.  Unustage tervishoid, tööturu turvalisus, tõusev temperatuur ja veetaseme kõrgus ja kõik see muu. Keskne küsimus pole enam see, kas me suudame maailma päästa või mitte, vaid see, kui kuradima kohutavaks need viimased päevad täpselt kujunevad.

Katsed rääkida sellest, millest hingab ühiskond. Intervjuu teatrikriitiku ja lavastaja Jaak Allikuga. JAAK ALLIK: «Mulle tundub, et teatrijuhid rahulduvad liiga kergelt sellega, et tohutu hulk kodumaiseid katsetajaid on ukse taga sabas ega otsi ise lavastajaid, kes tõesti rikastaks Eesti teatripilti.»

Eesti taustaga euroopa teater. MARINA DAVÕDOVA: „Teatri NO99 puhul on võimatu ennustada, missugune on nende järgmine lavastus, ja just see mulle meeldibki.“

17. detsembril anti Roomas Teatro Argentinas üle 2017. aasta Euroopa teatriauhinnad, mida on nimetatud teatrimaailma Oscariteks. Uue teatrireaalsuse kategoorias sai selle teater NO99, kelle puhul tõsteti esile näitlejate erakordset lavalist kohalolu, lavastuste poliitilisust ja poeetilisust ning suurt žanrilist mitmekesisust.

KADRI MÄLK: Eesti mõjukad inimesed

Usaldagem ja tunnustagem oma tõeliselt tarku kuningaid. Aga miks nad suu kinni hoiavad?

Olles mõnda aega töö tõttu Eestist eemal olnud, nägin koju jõudes lehes imetabast nimekirja: meie riigi mõjukad inimesed, need kõige-kõige mõjukamad. Eesti Päevalehe ja Delfi toimetuse professionaalsel abil paika pandud, kokkuleppel sotsioloog Juhan Kiviräha ning Turu-uuringute ASiga. Milline võiks veel teednäitavam teadmine olla? Hädapärane abivahend Eesti inimesele igapäevaelus hakkamasaamiseks. Elementaarseks eluspüsimiseks. Sõnal on kulla hind alles siis, kui on välja öeldud. No nüüd siis on öeldud.

KAARIN KIVIRÄHK: Kunstiväli Trumpi ajastul

Kriitilised situatsioonid mobiliseerivad ja sunnivad nähtustele teravamalt otsa vaatama.

KALLE KOMISSAROV: Kohtadele, valmis olla, läks!

Sel aastal oli arhitektidel kiired ajad, sest toimus erakordselt palju arhitektuurivõistlusi. Miks need olulised on ning mis iseloomustab tänavusi ideevõistlusi?

AIVAR TÕNSO: Uus toorus

Pinnapealse tühikulgemise tõttu on klubielu kolinud väiksematesse, privaatsematesse sfääridesse, kus püütakse kujundada oma kindlat ja lojaalset publikut.

MARGUS OTT: Tagasihoidlikkus

Tagasihoidmine ei tähenda seda, et ühiskonnaliikmed ei astuks ette ja välja oma õiguste eest, vaid lihtsalt seda, et kuldreegli järgi mööndakse samasugust õigust teistele.

Põhjamaades on talv ja talvine pööripäev loomuldasa kontemplatiivne aeg. Sellega seoses tahan rääkida tagasihoidlikkusest, tagasitõmbumisest ja tagasiastumisest ning nende seosest etteastumisega individuaalsel ja ühiskondlikul tasandil.

MEELIS PÄRTEL, MARTIN ZOBEL: Loodusmets ja tulundusmets elurikkuse kandjana

Eesti ühiskonda on elavalt puudutanud küsimus meie metsade tulevikust. Kaalutlemisel on uus puidurafineerimistehas, mis vajaks igal aastal väga suurt kogust toorainet. Sellega seoses on elanike ees ka küsimus, kuidas suurenenud raiemaht ja metsanduse intensiivistamine mõjutavad metsade elurikkust – liikide, genotüüpide ja elupaikade mitmekesisust. Muuseas, analoogiline arutelu käib ka põhjanaabrite juures, kus üle poolesaja Soome loodusteadlase juhib avalikus märgukirjas tähelepanu elurikkuse vähenemisele seoses sealse intensiivse metsamajandusega

JÜRI KOLK: Argitraagika XIV. Moraalne diskopall

#metoo liikumise ulatus ei näita mitte selle sisutust, vaid peaks avama silmad tohutu ebaõigluse ulatuse suhtes, millest me iga päev rahumeeli mööda jalutanud oleme.

Kurikuulsale Kölni uusaastaööle järgnes konservatiivide – sealhulgas ennast valgustatud konservatiivideks pidavate – suust ja sulest seisukoht: võõrad mehed on ilged, neil pole kombeid, pole õilsad, ei kulge. Lisaks parastati: saite, mis tahtsite! See on selle suure sallivuse tulemus. Nõustun – mehed seal platsil käitusid äärmiselt valesti. Samuti on alust kahtlustada, et nende kultuuriruumist saabujate hulgas on sedasorti vildakad arusaamised kaunikesti levinud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles