Raske ettegi kujutada, mis võiks emale, isale, vanaemale ja vanaisale olla tähtsam kui nende väikeste ja suuremate järeltulijate heaolu. Igaüks meist tahab, et meie last ei kiusataks ei lasteaias, koolis, tänaval ega ka siis, kui ta ise on juba täiskasvanu.
Oma pereliikme eest tulebki välja astuda! Me saame suurepäraselt aru emalõvist, kes kaitseb oma poega. Ja tunnustame väikest poissi, kes astus välja oma vanema venna kaitseks. Kamba kiusule vastu hakkamine nõuab tõepoolest lõvisüdame jõulisemaid tukseid, kui meil on mõtet oodata ka parimatelt sõpradelt. Meie kiidame vapraid ja oleme hädasolijate poolel.
Kui ema jaoks on lahendus selles, et tema poisid lähevad teise kooli, siis soovime talle ja tema lastele edu ning elame neile lootusrikkalt kaasa. Ühiskonnana peame aga aru saama, et kui käsil on süüdlaste otsimine ja viimaks meie ühiselt korraldatavates haridusasutustes sündinud kahju korvamine, siis on midagi väga valesti läinud. Meie asi on ühiselt mõelda, mida me saaksime teha paremini.
Märgake tänase lehe loos seda, kuidas koolijuht tõmbub kaitsesse. Märgake seda, kuidas isegi parimaiks peetavate koolide juhtidel on harva öelda midagi muud kui seda, et probleemide lahendamine olevat õpetaja professionaalsuse küsimus. Meil kõigil tuleb aru saada, et sellistest peaaegu mitte midagi tähendavatest, vastutust hajutavatest märkustest ei piisa.
Alles äsja langetas riigikohus ühe koolivägivalda puudutava otsuse. Selle olulisim sõnum ühiskonnale oli selles, et seadusandja peab täpsustama koolipidaja (ja ka kooli) – Eestis on koolipidaja tavaliselt omavalitsus – kohustusi ja vastutust. Sealhulgas vaimse turvalisuse tagamisel ja kaasõpilaste mistahes vormis vägivalla eest kaitsmisel.
Ilmselgelt ei ole kahjuks kunagi võimalik saavutada seda, et mitte keegi mitte kunagi mitte midagi ebameeldivat ei koge, keegi kedagi ei löö ega ühtegi narrimissõna ütle. See ei olegi eesmärk. Küll on aga võimalik tegutseda selles suunas, et läbi lõigata vägivaldsed käitumismustrid. Selles ei ole mõtet laduda vastutust ainult koolidele, veel vähem üksikutele õpetajatele. Tõenäoliselt ongi optimaalne tegevuste eest vastutaja omavalitsus, mis suudab ühtaegu mõjutada nii kooli kui ka muid sekkumisvahendeid.
Viimaks, ühest meile eeskujuks olevast ja meie lähikonnas asuvast riigist on pärit väga mõistlik kõrgeima kohtu lahend. Seal väitis omavalitsus, et neil juba oligi olemas koolivägivalla tõkestamise programm. Kohus aga ütles omavalitsusele, et pelgalt programmist ei piisa, vaid selle mõju peab olema ka teaduslike meetoditega kinnitatud. Seega: laste kaitseks tuleb tegutseda ja seda mitte suvalise udujutu järgi, vaid kinnitust leidnud parimate meetodite abil.