Raido Kahm: miks otsustasin ajakirjanikuameti õpetaja oma vastu vahetada?

Raido Kahm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raido Kahm
Raido Kahm Foto: Erakogu

Kuressaare gümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Raido Kahm selgitab oma elukutse vahetamise tagamaid.

Ülikoolis ajalugu õppides puutusin aeg-ajalt kokku küsimusega, kas minust saab õpetaja? Vastus oli kindel «ei». Ometi annan alates sellest aastast Kuressaare gümnaasiumis tunde. Kuidas nii läks?

Magistrantuuris valisin erialaks arhiivinduse, kuid ülikooli lõpus mõistsin, et arhivaariks ma ilmselt siiski ei saa. Nii kaasnes ülikooli lõpetamisega pigem mure tuleviku pärast, mitte rõõmus elevus. Õnneks sain kodulinnas Kuressaares jala ukse vahele kohalikus ajalehes.

Ülikoolist võtsin kaasa kirjutamisoskuse ja omajagu teadmisi, kuidas teha tööd allikatega. Üsna pea ilmnes, et lehes tuleb kirjutada hoopis teistmoodi. Lisaks on lehes figureerivad allikad kahtlaselt elavad. Üldse mitte sellised, mida töö lõpetades kappi tagasi lükata. Harjusin selle kõigega vaikselt ja töö elavate allikatega ei osutunudki eriti hirmsaks.

Mõned aastad hiljem juhiti mu tähelepanu aga tööpakkumisele – Kuressaare gümnaasium otsis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajat. Pärast mõningat mõjutamist ja järelemõtlemist otsustasingi kandideerida.

Mõningad kõhklused muidugi jäid. Näiteks, kas pole mitte imelik ühte ja sama juttu mitu korda ühe nädala jooksul rääkida ning siis sellega tuleval aastal taas otsast peale alata? Tuleb välja, et ei ole. Alles alustanud õpetajana pigem näen, et kui sama tundi juba kolmandas paralleelis ehk kolmandat korda annan, sujub see märksa paremini kui esimesel katsel. Õpilased seda ilmselt ei tunneta, kuna neil puudub lihtsalt võrdlusmoment.

Kuskil ajukurdudes vasardas vaikselt, kuid kindlalt küsimus, kas ajaloo õpetaja tegeleb rohkem ajaloo või õpetamisega. Seal on suur vahe. Ühel puhul oled justkui õpetlane, kes erudeeritud inimese kombel klassile fantastilisi teadmisi ajaloost jagab. Teisel juhul aga pigem kasvatusteaduse viljeleja. Viimane kujutas endast väikest probleemi, kuna pedagoogika kursused jäid omal ajal võtmata. Ma ju ei tahtnud õpetajaks saada! Kasuks ei tulnud ka kolleegi peenetundeline remark, et lapsed söövad mu novembriks ära ja detsembris, pärast mõningaid teraapiasessioone, olen lehes tagasi.

Praegu võin rõõmuga ja mõningase rahuloluga tõdeda, et õnneks päris nii ei läinud. Vaimne tervis on säilinud ja vererõhuprobleeme ei esine. Ajaloo tundmine ja oskus õpetada – tundi anda täiendavad üksteist. Tunnen end klassi ees seda kindlamini, mida selgemaks olen enda jaoks vastava teema mõelnud. Samas jääb mu mõttelõngadest väheks, kui õpilastel on kõht tühi või rahutu vahetund selja taga. Sellistel puhkudel katkevad ilusad jutustused ajaloost kildudeks ja tuleb leida muid viise, kuidas natukenegi teavet õpilasteni viia. Ja see on väljakutse!

Samal ajal ei saa ajalugu ära unustada, vaid seda nii ümber sõnastada, et ka nooremad mõistaksid.

Kui inimene on minuga sarnases olukorras ja kaalub kooli minna, ütleksin talle, et mälestused enda koolipäevadest sellistel puhkudel väga kaasa ei aita. Vaated koolielule läbi õpilase ja läbi õpetaja silmade on lihtsalt niivõrd erinevad. Isegi kui lapsed ja noored on laias laastus endised. Õpetajaameti kasuks räägib aga kindlasti see, et koolis töötades tunned, et see, mis sa teed, on oluline. Nii et mõelda tasub igal juhul!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles