Jeroen Bult: idapartnerlus on halvatud. Putinil on igati põhjust rahul olla (26)

Jeroen Bult
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vladimir Putin
Vladimir Putin Foto: SCANPIX

Selguse puudumine Euroopa Liidus halvab idapartnerlust, kirjutab Baltimaadele ja Saksamaale spetsialiseerunud Hollandi ajaloolane ja publitsist Jeroen Bult.

2013. aasta novembri lõpul keeldus Ukraina president Viktor Janukovõtš Vilniuse uhkes valevas suurvürstide palees andmast allkirja Euroopa Liidu ja Ukraina assotsiatsioonilepingule, sest Venemaa riigipea Vladimir Putin oli keelanud tal seda teha.

See vahejuhtum varjutas terve toonase idapartnerluse tippkohtumise, milleks oleks pidanud saama kogu Leedu Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise kroonijuveel.

Kuid küllap tajusid leedulased revolutsiooni, mis õige pea selle järel lõi lõõmama Kiievis Maidani väljakul ja päädis Janukovõtši pagemisega maalt, omamoodi ootamatu, igal juhul positiivse «boonusena».

Kui jätta arvestamata Krimmi okupeerimine Venemaa poolt ja dramaatilised sõjasündmused Ida-Ukrainas, võib Ukraina uue juhtkonna kindlameelset orientatsiooni läände – 2014. aasta märtsis ja juunis kirjutati kahes etapis assotsiatsioonilepingule alla – pidada ju isegi Leedu eesistumise pisut hilinenud saavutuseks.

Igale riigile tasub individuaalselt läheneda

Kas idapartnerluse tippkohtumine, mis peeti 24. novembril Brüsselis  – seekord Eesti eesistumise ajal –, toob idas kaasa samasuguseid poliitilisi muutusi (ja revolutsioone)? See on äärmiselt kahtlane.

Ei Leedu ega Eesti ole kunagi varjanud, et soovivad Ukraina, Gruusia ja Moldova kiiret ja põhjalikku lõimimist Euro-Atlandi struktuuridega, et aidata neil pääseda, kui kasutada president Lennart Meri kunagisi sõnu, hallist tsoonist lääne ja Venemaa vahel. Tsoonist, kus pidid 2004. aastani välja tegutsema ka kolm Balti riiki.

Kolme ülejäänud idapartneriga  – Valgevene, Aserbaidžaan ja Armeenia – on lood tunduvalt keerulisemad.

Valgevenest ja Aserbaidžaanist on saanud ehedad dikatuuririigid. Armeenia aga, millel puudub väljapääs merele ja mis peab üritama ellu jääda geopoliitiliselt vaenulikus keskkonnas (igipõliste vaenlaste Aserbaidžaani ja Türgi ning islami suurriigi Iraani vahel), on olnud Venemaale üsna kerge saak.

Meeleavaldaja kinnipidamine Aserbaidžaani pealinnas Bakuus, 2011
Meeleavaldaja kinnipidamine Aserbaidžaani pealinnas Bakuus, 2011 Foto: Scanpix

Siiski on enamik Eesti poliitikuid olnud arvamusel, et noodki vajavad hädasti abikätt.

2008. aastal teatas toonane riigikogu asespiiker ja endine välisminister Kristiina Ojuland, et «Aserbaidžaani tee suundub Euroopa Liitu», veel samal aastal, juba pärast Venemaa kuulutamata sõda Gruusia vastu, märkis endine peaminister Mart Laar, et Gruusia ja Ukraina Euroopa Liidu liikmestaatus on «tõsiselt võetav võimalus» ning et Aserbaidžaan ja Armeenia on samuti «kerkinud Euroopa horisondile».

Isegi Ojuland ja Laar peaksid nüüd tunnistama, et tegu oli soovmõtlemisega, ent Ukraina, Gruusia ja Moldova – kaks viimast sõlmisid assotsiatsioonilepingu Euroopa Liiduga 2014. aasta juunis ja said sarnaselt Ukrainaga viisavabaduse – on kahtlemata suutnud suhteid ühendusega tuntavalt elavdada.

Selline kahetisus sunnib nentima, et omal ajal oli õigus välisministril Urmas Paetil, kes peagi pärast Vilniuse tippkohtumist õhutas lähenema kuuele idapartnerile individuaalselt.

Igal riigil on oma poliitiline, strateegiline, majanduslik ja kultuurilis-ajalooline eripära, nii et kui jätta välja Vene/Nõukogude «seos», siis on Moldoval ja Aserbaidžaanil vähem ühist kui näiteks Taanil ja Portugalil.

Lääne-Euroopa populistid on rõõmsad

Peamine probleem peitub aga selles, et arusaam idapartnerlusest on Euroopa Liidu läänepoolses osas üldjoontes täiesti teistsugune.

Vaevalt saab pidada juhuseks, et äsjasele idapartnerluse tippkohtumisele Brüsselis ei ilmunud Prantsusmaa president Emmanuel Macron ega Hollandi peaminister Mark Rutte.

Prantsuse poliitikud üritasid Ukraina ühendusse pääsemise lootusi närvutada juba 2004. aasta oranži revolutsiooni järel ning president Nicolas Sarkozy oli üks nimekamaid puudujaid Praha 2009. aasta tippkohtumiselt, kus ametlikult käivitati idapartnerlus. Hollandi valijad aga lükkasid 2016. aasta aprillis referendumil tagasi Euroopa Liidu-Ukraina assotsiatsioonilepingu, mis hämmastas tõsiselt Balti poliitikuid. «Ma ei suuda ette kujutada, et hollandlased ei mõista, kui tähtis on vabakaubandus sellisele riigile nagu Ukraina. Leping ei sisalda ühtegi sõna Euroopa Liiduga liitumise kohta. Poliitikud peaksid olema ausad ega tohiks valetada,» sõnas vihane president Dalia Grybauskaitė siinsete ridade kirjutajale.

Dalia Grybauskaitė
Dalia Grybauskaitė Foto: Scanpix

Mõned poliitikud ja ei-kampaania eestvedajad käitusid kahtlemata nagu lühinägelikud Kremli käpiknukud, aga asja tuum ja uba peitus ja peitub ikkagi üleüldises huvipuuduses, võõristuses ja teadmatuses selliste kaugete idapoolsete riikide kohta nagu Ukraina.

Lääne-Euroopas peetaksegi noid riike päris tõsimeeli Euroopa «barbaarseks tagahooviks» – seda väljendit kasutas kunagi väga valgustavas artiklis Marju Lauristin (tõsi, tema pruukis seda ühenduse «uute» liikmesriikide kohta käivana, mis toob õieti ilmsiks täiendava probleemi: kõik maad Saksamaast, Austriast ja Itaaliast idas heidetakse ühte ja samasse «mahajäämuse» potti).

Selle meelelaadi ning väga levinud kunagise Nõukogude ida terra incognita kohta käivate eelarvamuste ja klišeede («odav tööjõud», «kuritegevus» ja muud seesugust) sünteesil tekib suisa mürgistava toimega segu.

Paraku on ka need riigid ise kogu oma mõõdukast poliitilisest, majanduslikust ja õiguslikust edenemisest hoolimata andnud tubli panuse kõigi nende eelarvamuste ja klišeede kinnistamiseks: korruptsioon, korruptsiooniga võitlejate nõrgestamine, surve avaldamine ajakirjandusele ja homofoobia ei liiguta ilmselgelt mainet positiivses suunas.

See omakorda rõõmustab kangesti Lääne-Euroopa populistlikke jõude, kes hoiavad pingsalt silma peal, et tsentristlikud poliitikud mingil juhul ei teeks «uusi järeleandmisi» kuuele idariigile.

Kuid ega ei olegi usutav, et nad seda teeksid.

Idapartnerlusele käegakatsutavama kuju (sealhulgas Euroopa Liidu liitumise perspektiivi) andmine ei pakuks ainult lõkkematerjali populistlikele erakondadele ja liikumistele, vaid ka süvendaks pingeid Venemaaga. Eriti Saksamaa ja sealsed kõikjale ulatuvad Putin-Versteher sellist riski mingil juhul ei soovi.

Ehkki mõistmine, et partnerriikides on hädasti vaja stabiilsust, on alates 2014. aastast tuntavalt süvenenud, peetakse tähtsaimaks julgeolekuohuks ikkagi massilist sisserännet Lähis-Ida ja Aafrika nurjunud ja vaesunud riikidest (29.–30. novembril osalesid nii Macron kui ka Rutte Euroopa Liidu-Aafrika tippkohtumisel Elevandiluuranniku linnas Abidjanis). Isegi Lääne-Balkanit on blokk hakanud tasapisi palju tähtsamaks pidama: perioodiline ebastabiilsus Bosnia-Hertsegoviinas, Makedoonias, Kosovos ja Albaanias võib anda Venemaale, Hiinale, Türgile ja/või islamifundamentalistidele vaba voli ja takistada püüdeid sulgeda lõplikult Balkani rändekoridor.

Prantsumaa president Emmanuel Macron Abidjanis
Prantsumaa president Emmanuel Macron Abidjanis Foto: Scanpix

«Vanad» pidurid osutuvad takistuseks

Eesti, Läti ja Leedu väärivad kiidusõnu püüdluse eest edendada liberaalset demokraatiat ja tugevdada kodanikuühiskonda neis endistes liiduvabariikides, mis ei ole seni suutnud välja murda hallist tsoonist.

Kuid idapartnerluse edu sõltub Euroopa Liidu kui terviku siirast ja kõigitisest kaasatulekust, mis peab selgelt ületama ähmaste diplomaatiliste fraaside taset. «Segaseid signaale saates külvavad liikmesriigid selgusetust ka iseenda seas,» nentis Neue Zücher Zeitung. «Nagu laienemispoliitikagi puhul nõuab Euroopa Liidu partneritelt reformide teostamist, pakkumata neile samal ajal selgeid väljavaateid.»

Aga mida rohkem selgust partnerid saavad, seda jõulisemalt vajutavad sellised ühenduse «vanad» liikmesriigid nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Holland pidurit.

Viimane koostas isegi «selgitava deklaratsiooni» Ukraina assotsiatsioonilepingu kohta, mille Euroopa ülemkogu 2016. aasta detsembris ka omaks tunnistas («Lepinguga ei anta Ukrainale kandidaatriigi staatust liiduga ühinemiseks ning see ei kujuta endast kohustust anda sellist staatust Ukrainale ka tulevikus»).

Hollandi parlamendi mõlemad kojad seejärel peagi ratifitseerisid lepingu, ärritades sellega tõsiselt varasemaid ei-kampaania korraldajaid (üks nende rühmitus moodustas uue Euroopa Liidu vastase ja Moskva-meelse erakonna Demokraatiafoorum (Forum voor Democratie), mis sai märtsikuistel parlamendivalimistel kaks saadikukohta ja on küsitluste põhjal aina populaarsemaks muutunud).

Demokraatiafoorumi valimisplakat Amsterdamis, kevad 2017
Demokraatiafoorumi valimisplakat Amsterdamis, kevad 2017 Foto: Scanpix

Samal ajal on olukord Ukrainas, selles idapartnerluse suurimas ja tähtsaimas riigis, seniajani väga ärev. Vladimir Putinil on igati põhjust rahul olla.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid (26)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles