Soomlased. Pilt on illustratiivne

FOTO: SCANPIX

Ajaleht Helsingin Sanomat avaldas laupäeval Soome kaitseväe luureüksust käsitleva artikli ja kasutas seejuures salastatud materjale, mis põhiosas on kümmekond aastat vanad. Soome politsei otsis läbi artikli ühe autori kodu, mis on eeskujuliku ajakirjandusvabadusega riigis Soomes väga ebatavaline.

Selge, et siin põrkuvad küsimused riigisaladustest ja ajakirjandusvabadusest. Riigikaitse seisukohalt on muidugi oluline teada saada, kuidas salajased dokumendid on lekkinud. Ajakirjanikud kaitsevad oma allikaid. Neist küsimustest allpool.

Esiteks aga järgmine tähelepanek. Ajakirjanike Laura Halmineni ja Tuomo Pietiläineni ilmunud materjalist näeme, et Soome kaitseväe luurel on fookus paigas. Signaalluure võimekust pole lastud kaduda, seda on arendatud ja arendatakse veelgi.

Kui te järgmine kord kohtate Eestis inimesi, kes igal võimalikul juhul püüavad Eestile välis- ja kaitsepoliitikas imeliseks eeskujuks pakkuda nn soometumist, siis juhatage nad muuhulgas selle materjali poole. Naiivne Soome eksisteerib eelkõige nende soovitajate peas, mitte tegelikkuses. 1300 kilomeetri pikkune idapiir ei ole lubanud Soome kaitseplaneerijatel kunagi naiivne olla, ei luba seda olla praegu ega ka tulevikus, isegi juhul kui päevapoliitilised tuuled retoorilist tolmu üles keerutavad.

Soome on Eestile eeskujuks kindlasti. Seda järjekindla mõistuspärase tegevuse ja kaitseinvesteeringutega. Ja ka mõlemal pool Soome lahte seni hästi hoitud ajakirjandusvabadusega.

Soomlaste ühiskondlik vaidlusküsimus on, kas ja kuidas luureasutuste õigusi laiendada ning tegevust reguleerida. Loomulikult tekivad – nagu igal pool, nii ka Soomes – küsimused, kuidas seaduse tähega tagada ühtaegu kodanike põhiõigused (sh sõnumisaladus) ja riigikaitse huvid. Sellesse vaidluskonteksti asetas ajaleht Helsingin Sanomat ka kõnealuse loo. (Kusjuures avaldatud materjalidest ei selgu, et Soome luurasutused oleksid kodanike põhiõigusi ohtu seadnud.)

Ajaleht Helsingin Sanomat tegi oma tööd, toimetas materjali ning seejuures ilmselt ei avaldanud kõiki nende käsutusse sattunud dokumente.

Riigisaladuse kaitsmine on eelkõige nende asutuste ülesanne, kelle õlule see kohustus on pandud. Kui salastatud dokumendid on lekkinud ajakirjanikule, siis kuidas saaks kindel olla, et need ja muudki saladused pole lekkinud ka vaenulikule luurele? Seega on probleem lekkimise faktis, mitte lehetoimetuse tegevuses.

Igal juhul on Soome avalikkus ja tõenäoliselt ka kohtud saanud puremiseks kõva pähkli – piiripealse juhtumi, mille lahendusi oodatakse suure huviga.

Üldisemalt, püüdmata anda hinnangut konkreetsele juhtumile, on küsimus selles, mis üldse peab olema range saladus ja miks. Igal pool kipub asutustel olema mugavam lüüa saladuse templeid, kui et põhjalikult läbi mõelda, kust jookseb sisuliselt õigustatud avatuse ja selliste saladuste piir, mida tõepoolest on mõtet kõigi vahenditega kaitsta.