Postimehe vastus peaministri büroole

Postimees. Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Peaministri büroo juhataja Tanel Kiik teeb oma arvamuses ridamisi üldsõnalisi etteheiteid Postimehele. Selgitame fakte ja ka erinevust, mis on tõsiasjade tuvastamise ja arvamuse esitamise vahel.

Postimehe kriitika Kadri Simsoni aadressil põhineb kahel asjaolul. Esiteks osales ta koalitsiooniläbirääkimistel enda elukaaslasega seotud majandusvaldkonnale toetuse otsustamise juures. Teiseks vormistas tema elukaaslasega seotud seafarm end ainsana Eestis kibekiiresti toetuskõlblikuks, ehkki tal oli see võimalus kuus varasemat kuud, mis oli omaniku vahetusest möödas.

Searaha skandaali puudutavates lehelugudes on olnud üks ebatäpsus, mille Postimees korrigeeris juba järgmise päeva (!) lehes (vastavalt 7. ja 8. detsember; vt allpool põhjalikumalt nooremiste küsimust).

Keskerakonna poliitikud ja nüüd nende hulgas ka peaministri büroo juhataja Tanel Kiik on valinud oma suhtekorralduslikuks taktikaks süüdistada Postimeest ehk küsimusi esitavaid ajakirjanikke üldsõnaliselt. Selline üld- ja paljusõnalisus ei ole aga kohane, kui eesmärk on faktide välja selgitamine. Palume esitada faktid sellise täpsusastme ja viidetega, et need oleksid põhimõtteliselt kontrollitavad.  

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 45 ütleb: «Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.» Arvamus on vaba. Tsiteerigem ka ajakirjanduseetika koodeksit: «Ajakirjanduse üks peamine kohustus on ühiskonnas kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist.»

Ajaleht eraldab faktid ja hinnangud. Selle veelahkme tegemiseks ongi lehekülgede päistes sõnad, nagu «uudised» ja «arvamus», mis osutab lugejale, kumma sisuliigi esitamisega on tegemist. Samamoodi on jaotatud ja märgistatud ka artiklid veebis – on uudised ja on arvamusportaal.

Demokraatlikus riigis on hädavajalik, et säärastest asjadest saaksid aru ka poliitikud, sh peaministri büroo juhataja. Kui tegevpoliitik, valitsuse esindaja asub ründama arvamusvabadust kui sellist, siis on kogu Eestil tõsine probleem.

Nooremised või igasugused emised?

Nagu alguses viidatud, parandasime üht detaili puudutava eksimuse kiirelt. Samamoodi oleme valmis esitama täpsustusi, kui esitatakse asjakohased tõendid.

7. detsembril avaldas Postimees artikli, mis näitas kuupäevade täpsusega, kuidas minister Kadri Simsoni elukaaslase Teet Soormiga seotud Linnamäe Peekon vormistati seatoetuse kõlblikuks loetud päevadega ja enne koalitsioonileppe avalikuks saamist. Sama artikli lõpus ilmus järgmine täpsustus: «Eilses Postimehe artiklis «Korruptsioon või geniaalne äritehing?» oli sisuline ebatäpsus, nagu makstuks seakasvatajatele toetusi farmides olnud nooremiste pealt. Eesti Tõusigade Aretusühistu teatel maksti toetusi siiski kõigi emiste pealt, mistõttu jäi vale mulje, nagu teeninuks Linnamäe Peekon tänu oma tõukarjas fikseeritud ebatavaliselt kõrge, 80-protsendilise nooremiste osa tõttu teistest rohkem kasu. Linnamäe Peekoni toonane tõukari oli ebatavaline seetõttu, et seakasvatajad loevad elujõuliseks tõukarjaks proportsioonis 80 protsenti vanu, poegivaid emiseid ja 20 protsenti noori emiseid. PM»

Meie hinnangul ei muuda see täpsustus põhjendamatuks küsimust huvide konflikti olukorrast ega ka võimalikust siseinfo kasutamisest.

Nüüd mõnest üksikust väitest lähemalt.

• Peaministri büroo juhataja Tanel Kiik kirjutab: «Muuhulgas on Postimees pannud valitsusele mõnitava hinde 2+»

See hinne on Postimehe toimetuse liikmete seas tehtud küsitlustulemuste aritmeetiline keskmine. Kas peaministri büroo juhtaja Tanel Kiik soovitab meil edaspidi selliseid küsitlustulemusi võltsida või hakata üksikuid ajakirjanikke sundima oma hinnangut muutma?

• Tanel Kiik kirjutab: «Süüdistuse ainuke sisu on, et ta (s.t peaminister Jüri Ratas – toim) ei mäletanud Vikerraadio stuudios kohe kinnitada enam kui aastataguste koalitsioonikõneluste üheksaliikmelise maaelu töörühma kõiki osalejaid.»

Vikerraadio ei küsinud peaministrilt loetelu kõigist koalitsioonikõneluste maaelu töörühma osalejatest, vaid ainult seda, kas Kadri Simson osales või mitte. Praeguseks on üheselt selge, et Kadri Simson osales kõnealuses töörühmas – Postimees ei eksinud seda väites.  

Väljavõte Vikerraadio saatest «Stuudios on peaminister» (postimees.ee 5.12):

«Taavi Eilat (ERRi saatejuht): /…/ Kas Kadri Simson osales teie mäletamist mööda seakasvatajaid puudutanud koalitsioonikõneluste voorus?

Jüri Ratas: Kadri Simson osales loomulikult nende koalitsioonikõneluste voorus. Maaelu plokis minu meelest Kadri Simson ei olnud, aga see ei mängi üldse praegu rolli. /…/

Mirko Ojakivi (ERRi saatejuht): Te ütlesite, et ei osalenud, aga Postimees kirjutas, et osales. Üks kahest eksib.

Jüri Ratas: Ma vaatan välja, kes oli meie maaelutoimkonna töörühma liige. Minu meelest kindlasti olin seal mina, seal oli toona Siret Kotka, aga tuleb vaadata, kes seal veel olid.»

Šovinism?

Peaministri büroo juhataja Tanel Kiik omistab šovinistlikku ehk ilmselt siis minister Kadri Simsonit tema soo tõttu halvemini kohtlevat suhtumist tervele ajalehele. Jättes tõenäoliselt meelega osutamata artiklile, millest ta oma sõnanopped tegi. 2. detsembril ilmunud Postimehe ajakirjaniku Sigrid Kõivu arvamus(!)lugu «Kadri Simson – valitsuse väike printsess» analüüsis aga just nimelt taktikat, mille Keskerakond kirjutaja hinnangul oli Kadri Simsoni kaitsmiseks valinud ilma, et ükski ajakirjandusväljaanne või ka konkureeriv erakond oleks esinenud mingigi soopõhise rünnakuga. Sigrid Kõivu artikli sõnum seisneski sugupoolte võrdses kohtlemises.

On arusaadav, et Keskerakond sooviks oma suhtekorraldusliku positsiooni tugevdamiseks väga, et nende ministrile tehtaks etteheiteid tema soo või mõne muu asja sisusse mitte puutuva tunnuse põhjal. Kuna aga midagi sellist pole juhtunud, siis püüab peaministri büroo juhataja Tanel Kiik sellist suhtumist vägisi ajakirjanikele omistada.