/nginx/o/2017/06/14/6784639t1hec19.jpg)
Lääneliku poliitilise kultuuri juurde kuulub huvide konflikti ärahoidmine. Ja ka see, et kui minister on sattunud sellisesse olukorda nagu Kadri Simson praegu, siis esitab ta ise lahkumisavalduse koos selgitustega, mida vajalikuks peab. Seejärel on juba peaministri otsustada, mida ta selle avaldusega edasi teeb.
Eesti Vabariigis ei sunnita kedagi ministriks hakkama – selle koorma võtmine on rangelt vabatahtlik. Ka ministriametist taandumist ei ole mingit põhjust mõista inimese ühiskonnast või poliitikast väljaheitmisena ega isegi enda milleski süüdi tunnistamisena.
Kui asjaolud on ebaselged, siis kuulubki normaalse poliitilise kultuuri juurde, et inimene taandub ise kuni selguse saabumiseni. Demokraatlikus riigis on valitsuserakonnal alati võtta järgmine inimene, kes kannab edasi vastutust ministrina või mõnes teises ametis. Ja kui olud on selginenud, võib taandunu loomulikult uuesti kõrgesse ametisse pürgida.
Kadri Simson käsitleb küsimuste esitamist justkui isiklikku ja vaenulikku rünnakut. Niisugune lähenemine ajakirjandusele poliitiku poolt ei ole sisuliselt õigustatud ega ka professionaalne.
Tsiteerigem ajakirjanduseetika koodeksit: «Ajakirjanduse üks peamine kohustus on ühiskonnas kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist.» «Poliitilist ja majanduslikku võimu ning avalikkusele olulist informatsiooni valdavaid inimesi käsitleb ajakirjandus avaliku elu tegelastena, kelle tegevuse üle on ajakirjanduse tavalisest suurem tähelepanu ja kriitika õigustatud.»
Sellest juhindudes oleme Postimehes käsitlenud varasemate valitsuste juhtumeid, käsitleme praegust valitsust ja ka kõiki tulevasi. Vaba ajakirjanduse ülesanne ongi esitada võimukandjatele teravaid küsimusi otsuste, nende tagamaade ja sealhulgas isiklike seoste kohta. Kui see tavapärane ja vabale ühiskonnale vajalik praktika tundub kuidagi harjumatu ja poliitik hakkab selle taga, et ajakirjanikud esitavad talle küsimusi ja otsivad ta vastustele omakorda vastuväiteid, nägema isiklikku vandenõu, siis vast oleks aeg natukene puhata.
Kadri Simsoni käitumist praeguse valitsuse moodustamiseks peetud koalitsioonikõnelustel kirjeldasid Postimehele inimesed, kes olid eelmise aasta novembris nende kõnelustega lähedalt seotud. Mitte praegune opositsioon.
Oletame, et Kadri Simsoni umbusaldushääletusel on koalitsioon ühtne – kõigi kolme partneri kõik liikmed hääletavad umbusaldamise vastu ja seega Kadri Simsoni ministriametis jätkamise poolt. Meile, teades oma allikaid, on siis selge, et terve hulk koalitsiooni kuulujaid, riigikogu liikmeid läheb nii hääletades vastuollu oma südametunnistusega.
Laiemalt on aga taas küsimuse all poliitiline kultuur ja lausa tsivilisatsiooniline valik. Meie lähinaabruses on nii riike, kus isegi raudkindel korruptiivsus ei takista võimul jätkamist, kui ka selliseid, kus reageeritakse juba õhkõrnale huvide konflikti kahtlusele. Kummale poolele tahab praegune koalitsioon väikest Eestit kallutada?