Eesti jalgpallifännid. Pilt on illustratiivne

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Demograafilise situatsiooni parandamiseks võiks ahvatleda Eestisse elama asuma ning siinset keelt õppima ja kultuuri omandama näiteks võrokestega feno-genotüübilt sarnaseid Peipsi-taguseid Tveri piirkonna venelasi ja põhjalätlasi, kirjutab Tartu Ülikooli emeriitprofessor Raik-Hiio Mikelsaar.

Loe lisaks:

Populatsioonigeneetik Mart Viikmaa: president Kaljulaid poliitilise korrektsuse teenistuses

Mait Metspalu: Kaljulaid ei eksinud

Postimehe arvamusrubriigis ilmus 14. novembril põhjalik ja asjatundlik artikkel «President Kaljulaid poliitilise korrektsuse teenistuses», mille autor populatsioonigeneetik Mart Viikmaa rõhutab vajadust elu- ja kultuuririkkuse huvides eristada ja tunnustada inimliigi siseseid rühmitusi.

Neisse lülitatud inimeste välistunnuste (nahavärv, pea ja silmade kuju, kehapikkus ja nii edasi) kogumid – fenotüübid – moodustavad kokku grupi fenofondi.

Mainitud tunnused on üldjoontes järglastele pärandatavad, sest iga inimese fenotüübile annab aluse vastav genotüüp ning grupi fenofondi edasiandmist tagab indiviidide genotüüpide põhjal kujunev genofond.  

Viikmaa arvates annavad erilaadse feno-genofondiga inimrühmad füüsilise aluse rahvuste määratlemisele, mis teatavasti kuulub füüsilise antropoloogia valdkonda.

Kuna fenotüübi uurimine on lihtsam kui genotüübi selgitamine, siis on fenofondi uurimine ajalooliselt ennetanud genotüübi alast teadustööd.

Eesti antropoloogid on näidanud, et eestlased on keskmiselt pikakasvulised ja keskmise pigmentatsiooniindeksi poolest maailma heledaim rahvas. Lisaksin siia ka eesti laste andekuse PISA testide sooritamisel.

Elupõlise õppejõu ja teadlasena on Viikmaa hästi kursis nii klassikalise darvinismi kui ka kaasaegse molekulaargeneetika ja epigeneetikaga. Ülalkirjeldatud fenofondi olemasolu võimaldab tal kindlalt kinnitada, et vastupidiselt president Kersti Kaljulaidi arvamusele on eestlastel olemas ka neile eripärane «sinimustvalge» genofond.

Viimatinimetatu on küll lõpetanud Tartu Ülikooli geneetika erialal, kuid see toimus ammu, 1992. aastal, ja pärast seda on ta töötanud peamiselt majanduse, ettevõtluse ja poliitika valdkonnas.

21. novembril avaldati samal teemal Postimehes uus artikkel «Kaljulaid ei eksinud», mille autor Eesti Biokeskuse vanemteadur ja direktor Mait Metspalu väidab, et Viikmaa inimrühmituste kirjeldamiseks kasutatud sõna «rass» on kehv termin.

Praeguses kontekstis võib sellega nõustuda, sest see sõna tuli algselt kasutusele väheste (kolme kuni mõnekümne) geneetiliselt päranduvate fenotüüpsete eripäradega väga suurte inimrühmade kohta ja seda mõistet on poliitikas ulatuslikult kuritarvitatud.

Kahjuks aga ei paku Metspalu «rassi» asemele alternatiivset sobivamat terminit. Kasutan juhust ja soovitan võtta inimeste mitmekesisuse mustrite kirjeldamiseks kasutusele ammutuntud selgepiiriline mõiste «populatsioon». Sel juhul saaks eestlaste rahvusliku omapära füüsilis-antropoloogilist aluspõhja analüüsides rääkida eripärase feno-genofondiga populatsioonist.

Samal ajal aga ei saa nõus olla Metspalu õigustusega presidendi ekslikule väitele, et «sinimustvalget genofondi ei ole olemas». Eesti teadlasena on Metspalu olnud osaline rahvusvahelistes inimpopulatsioonide molekulaargeneetilistes (eelkõige eriti varieeruva mitokondriaalse DNA võrdlusanalüüsil põhinevates) uurimistöödes.

Nende uurimuste tulemused on võimaldanud inimese põlvnemise selgitamisel siduda niinimetatud multiregionaalset teooriat uudse «Out of Africa» (eesti keeles «Aafrikast välja») teooriaga.

Oletatakse, et nüüdisaegne inimkond tekkis algselt Aafrikas, kus moodustus  mitmekesiseid väga erineva feno-genofondiga populatsioone, millest üks või kaks panid väljarände järel teiste inimliikidega segunedes aluse muudele mandritele elama asunud mitmesugustele populatsioonidele. Osa neist populatsioonidest jõudis pärast jääaega umbes 9000–10 000 aasta eest ka Eestisse, kus nad segunesid ja moodustasid siinse feno-genofondi.

Metspalu peab õigeks Viikmaa seisukohta, et «igas populatsioonis, kus isendid paarituvad omavahel sagedamini kui naaberpopulatsioonide isenditega, erineb selle genofond mingil määral kõigi teiste omadest», aga püüab siiski õigustada Kaljulaidi eitamist «sinimustvalge» genofondi asjus. Tema argumendid on rajatud asjaoludele, et inimesed on Eestimaale sisse rännanud mitme lainena ning maa eri osade (eriti Põhja- ja Lõuna-Eesti) vahel on elanike genotüüpides märgatavaid erinevusi.

Arvan siiski, nagu ka Viikmaa, et heterogeensete inimrühmade olemasolu ei ole olnud takistuseks nüüdiseestlaste summaarse feno-genotüüpse antropoloogilise eripära kujunemisele, sest järglaste saamiseks vajalikud partnerid valitakse enamasti oma rahvuskaaslaste hulgast. 

Nii Viikmaa kui ka Metspalu on nõus üldtuntud vaatenurgaga, et inimrühmade – rahvuste – eripära ei määra ainult feno-genotüüpsed sarnasused, vaid sageli saavad tähtsamateks rahvuslikku enesemääramist võimaldavad sotsioloogilised ühendfaktorid – ühine keel ja kultuuriruum, mida vaadeldakse kultuuriantropoloogia käigus.

Selles mõttes tasub teatavates piirides aktsepteerida presidendi põhiteesi, mille järgi igaüks, kes oskab eesti keelt, tunnustab eesti kultuuri ja peab end eestlaseks, ongi eestlane, olenemata nahavärvist ja juuksevormist.

Seejuures on aga vaja minu arvates eristada aastasadu siinsesse elanikkonda sulandunud põliseestlasi ja alles lõimumist alustavaid uuseestlasi.

Mida sarnasemad on uuseestlaste feno-genotüüpsed iseärasused ehk tunnused põliseestlaste omadele, seda kiirem ja sügavam saab olema nende integreerumine kohalikku populatsiooni.

Selles mõttes tasub meie demograafilise situatsiooni parandamiseks ahvatleda Eestisse elama asuma ning siinset keelt õppima ja kultuuri omandama näiteks Peipsi-taguseid Tveri piirkonna venelasi, kelle genotüübid on Metspalu väitel peaaegu eristamatud meie võrokeste omadest. Eesti ja Venemaa antropoloogid on põhjendatult väitnud, et Põhja-Venemaa põlisasukad on venestunud soomeugrilased (tšuhnaad).

Demograafilist abi võiks loota ka võrokestega feno-genotüübilt sarnastelt põhjalätlastelt, kes antropoloogide andmetel on samuti pärit soomeugri hõimudest – lätistunud liivlastest. Feno-genotüübilt lähedased inimesed omandaksid hõlpsasti siinset keelt ja kultuuri ning nende lõimimine võimaldaks olulisel määral tugevdada meie «sinimustvalget» riiki ja elanikkonda.