Tõnis Saarts: täna pidas Pevkur oma võitlused ära

Tõnis Saarts.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Politoloog Tõnis Saarts analüüsib Reformierakonna esimehe Hanno Pevkuri taandumisotsuse võimalikke tagamaid ning seda, miks kutsus Pevkur erakonnakaaslasi Kaja Kallast toetama. 

Esiteks sai Pevkurile selgeks, et Reformierakonna juhatuses ei ole piisavalt toetust tema ettepanekule korraldada uued juhivalimised kohe nüüd jaanuaris. Kui Pevkur oleks juhatuse hääletusel oma jaanuari-ettepanekule (teha Reformierakonnas erakorralised juhivalimised kuu aja pärast, jaanuaris 2018 - toim.) saanud eitava vastuse, siis sisuliselt oleks tegemist olnud umbusaldusavaldusega erakonna esimehele. Sellega aga Pevkur riskida ei soovinud, sest see oleks tema positsiooni erakonnas nõrgendanud veelgi ja tema vastastele (Kallase-Michali leer) trumbid kätte mänginud, sest viimased oleks saanud irooniliselt öelda: «Hanno, vaata, sinu ettepanekuid ei toeta isegi su partei juhatus. Mis esimees sa meile oled?»

Teiseks, ilmselt mõistis Pevkur suurepäraselt, et kui valimised toimuvad kevadel või suvel, siis isegi, kui ta Kaja Kallast napilt võidab, hõõguvad pinged erakonnas kuni 2019. aasta riigikogu valimisteni edasi. Võitjaid selles mängus pole. Selline Pyrrhose võit pole õige võit, eriti kui kaotajaks on lõpuks terve erakond. Pevkur vihjas sellele ka oma kirjas ja siin pole põhjust tema siiruses kahelda.

Praegu lahkub Pevkur üsna sirge seljaga. Kui Pevkur oleks läbi teinud juhatuse «umbusaldushääletuse», millega valimised oleks tõstetud kevadele-suvele ja sisevalimistel lisaks veel ka Kaja Kallasele häbiga alla jäänud, siis tal enam Reformierakonna tippešeloni asja poleks olnud. Täna aga pidas Pevkur oma võitlused ära, vältis liialt suuri riske ja on piisavalt heas vormis, et mõnel paremal päeval taas comeback teha (kas just erakonna juhiks pürgida, kuid oluliseks otsustajaks võib ta siiski tõusta).

Pole sugugi kindel, et tõenäoliselt kevadel-suvel toimuvad Reformierakonna juhivalimised kujunevad pelgalt Kaja Kallase ametissepühitsemise tseremooniaks. Võimalik, et tõuseb ka mõni vastukandidaat (näiteks Jürgen Ligi Pevkuri leerist, Urmas Paet või keegi teine). Oht on, et paljud Pevkuri endised toetajad, keda pole erakonnas sugugi vähe, protestivad sellise mahhinaatorliku uue juhi «tegemise» vastu ja ei ilmugi üldkogule kohale, mistõttu Kallase saadud mandaat ei saa olema sugugi nii muljetavaldav, kui ta ise seda loodab.

Tagasi üles