Lugejate vastukajad Postimehes ilmunud arvamuslugudele.

Täpsustus Keila kohta

Ene-Margit Tiit pragab («Tõest ja väärtustest seoses Eesti rahvastiku ja poliitikaga», PM 7.12) Keilaga, nagu kutsuks Keila üles inimesi rahvastikuregistrisse fiktiivseid kandeid tegema. Tegelikult on olukord vastupidine: Keila kutsub üles inimesi lõpetama fiktiivsete sissekirjutuste tegemist Tallinna, et saada vastutasuks tasuta ühistransporti.

Lisaks ei ole meile teada, kes on rahvastikuteadlase poolt mainitud Keila vallavanem Ivo Fels. Eestis on filmiprodutsent Ivo Felt ja Keilal on linnapea Enno Fels, aga Ivo Felsi pole teadaolevalt üldse olemas. Nagu pole peale haldusreformi enam olemas ka Keila valda. Nii et tegelikult pragas lugupeetud teadlane nii olematu omavalitsuse kui ka olematu inimesega.

Valdur Vacht, Keila linnavalitsuse pressiesindaja

Kummardus Ivan Makarovile

Palun avaldada kiitust ja tänu Ivan Makarovile, kes julgeb ainsana kritiseerida meile imporditud «uut komberuumi».

Pidasin jaburuseks ERKIs marksismi loengutes kuuldud rahvuste kadumisest kommunismi ajastul. Seda aega õnneks ei tulnud, Seda hirmsam ja valusam on, et see aeg saabus koos Eesti «uue komberuumiga», kus isegi Euroopas inimesi tapvad islamiterroristid on rohkem eurooplased kui eestlased.

Urve Küttner, kunstnik

Milleks eritariifid?

Lugesin Sigrid Kõivu arvamuslugu «Kannatlikud inimesed» (PM 30.11) suure huviga.

Ka mina ei saa aru, miks maksan Hiiumaale (kus olen sündinud ja kus mul on hooldada isakodu) sõidu eest rohkem kui hiidlased. Mis selle põhjuseks ikkagi on? Ja see «prime time’i topelthind», see peaks küll jääma kooperatiivide ajastusse. Sellele ei ole ju vähimatki selgitust. Või on?

Minu teada ei ole neid praame ostetud ainult Hiiumaa maksumaksjate raha eest, vaid solidaarselt kõigi Eesti maksumaksjate raha eest. Miks siis need eritariifid ja mis õigusega? Aastal 2017.

Alar Põllu

Merevee tõusu eest hoiatati

Olen igapäevane Postimehe lugeja. Mu tähelepanu köitis juhtkiri «Mees, kes leiab õigeid sõnu», kus oli juttu Teaduste Akadeemia presidendist Tarmo Soomerest.

Pole kahtlust, et tegu on tubli mehega, kuid lause «Aastal 2005, kui Eestit tabas jaanuaritorm, oli just Soomere see teadlane, kes hoiatas ajakirjanduse vahendusel avalikkust merevee ohtliku tõusu eest» on õige, ja ei ole ka. Õige on ta sellepärast, et keegi teine teadlane Eestis seda tõepoolest ei teinud. Ja ei saanudki teha, sest suurepärane Taani teadlaste merevee kõrguse prognoosimise programm oli Eestis ainult Soomerel.

Kuid merevee tõusu eest ometi hoiatati, seda tegid tolleaegse EMHI sünoptikud, ennekõike Merike Merilain. Tõsi, kuna neil korralikku programmi selleks polnud, jäi tema ennustatud tõus madalamaks (kuid mitte niipalju, et see tähelepanuta jätta, nagu tegi seda Pärnu maavanem, kes pärast oli kange EMHIt kritiseerima).

Et EMHI-l selline programm puudus, on tingitud sellest, et meremeteoroloogia jaoks Eesti valitsus raha ei andnud – vastuväide oli selline, et ilm tuleb ikka, on siis prognoos või ei ole.

Ja selgitus selle kohta, miks mina tunnen ennast puudutatud olevat. Põhjus on väga lihtne: olin siis EMHI direktori nõunik ja nägin (ja tundsin), kuidas sünoptikud olid sügavalt solvunud nende pihta lajatatud kriitikast. Ometi olid nad teinud kõik, mis oli siis nende võimuses, kuid koore riisus teine.

Tõnu Viik, astronoom