See kohtumine avardas mu maailmapilti ja mõjutas mu edasist elukäiku sedavõrd, et olen tänaseni läbi kaamerasilma jälginud soomepoiste tegemisi.

Oli novembri lõpp 1990. Töötasin ETA fototoimetuses ja avanes võimalus minna paariks nädalaks Soome suuruselt teise päevalehe Aamulehti toimetusse, n-ö töökorraldusega tutvuma. Ärasõidu eel pakkus ETA tollane peadirektor Aimar Jugaste välja idee, et võiksin Tamperes olles teha intervjuu ühe soomepoiste juhi Eero Kiveläga. Kohale jõudnuna kohtusin lehe peatoimetaja Raimo Seppäläga, kes pärast üldist tutvustust tundis huvi, kas mul on mingeid erisoove. Rääkisin Eero Kiveläst. Hetkeks saabus vaikus, Seppälä tõusis püsti ja teatas: „See on neile suur au, et tunned huvi Tampere aukodaniku, Mannerheimi Risti rüütli nr 9 Eero Kivelä vastu. Kui vajad abi, aitame.“

Alustuseks täiendasin oma teadmisi ajaloost toimetuse raamatukogus ja uurisin materjale Jätkusõja, soomepoiste ja Kivelä kohta. Tunnistan ausalt, et minu teadmised sellest perioodist ja Soome sõdadest Venemaaga olid üsna tagasihoidlikud. Kui Kiveläle helistasin, vastas tema hooldaja-adjutant. Kui rääkisin intervjuusoovist, palus ta järgmisel päeval ühendust võtta. Kivelä raviarst lubas siis meile tunnise kohtumise.

Ootasin neid hetki põnevusega. Kui olin end tutvustanud, asus Eero Kivelä (1908–1992) kohe teema juurde. Märkasin, et ta kodus oli aukohal JR200 SÜ vimpel, mille olid talle kohtumisel kinkinud soomepoisid Rootsist. Klaasitud kapis olid talle antud autasud, seinal kaardid, pildid jm sõjamälestustega seotu. Tegin mõned pildid ning aega kokku hoides asusime jutu juurde.

Kiveläl oli siiralt hea meel, et teda Eestis mäletati ja tema vastu huvi tunti. Alustuseks rääkisime olukorrast Eestis, millega ta hästi kursis oli, ning seejärel läks jutt juba eesti vabatahtlike Soome tulekule ja võitlusteele Jätkusõjas. Esialgu olid soomepoisid jalaväerügemendis JR47 III pataljoni koosseisus, mida juhtis major Claes Gripenberg.

Soome armees eestlaste arvu kasvades formeeriti ülemjuhataja Mannerheimi päevakäsuga veebruaris 1944 omaette rügement JR200, kuhu koondati peaaegu enamik Soome maavägedes teeninud vabatahtlikest eestlastest. JR200 ülemaks määrati Eesti Kõrgema Sõjakooli lõpetanud soomlane, kolonelleitnant Eino Kuusela ja I pataljoni ülemaks Mannerheimi Risti rüütel, major Eero Kivelä. (Lisan, et need juhid olid meeste poolt igati soositud.) Rügement moodustati kindla plaaniga luua Eesti kaitseväele uus põhi ja seetõttu oli olulisim ohvitseride põhjalik ettevalmistamine.

Väljaõpe toimus tagalas Jalkala õppelaagris ja kestis seal kuni Punaarmee suurrünnakuni 9. juunil 1944 Karjala kannasel. Jalkalas asunud JR200 I pataljon viidi  järgmisel päeval  rindele ja peeti raskeid lahinguid. Juuli keskel jäi neile kaitsta rindelõik Vuoksi lähedal ja seal võideldi kuni augusti keskpaigani, mil rügement rindelt tagasi tõmmati. Ülemjuhataja käsuga saadeti JR200 laiali ja 1944. aasta 19. augusti öösel tõi laev umbes 1800 soomepoissi Hankost Eestisse, et jätkata võitlust pealetungiva Punaarmeega.

Eero Kivelä avaldas oma jutus korduvalt tunnustust eesti vabatahtlikele, tublidele võitlejatele, kellega tal oli au koos olla ja kes täitsid neile pandud kohustused auga.

Kui sündis idee püstitada Luumäele, kus asus enne Jalkala soomepoiste õppekeskus, JR200 mälestusmärk, oli ka Eero Kivelä kohe selle toetaja.