Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Allan Aksiim: riigikogu liige võiks saada tulemuspõhist palka

9
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Allan Aksiim. | FOTO: Erakogu

Süsteem kindlasti ei töötaks perfektselt kohe alguses, kuid see oleks edasiliikumine võrrelduna praeguse olukorraga, kus peaaegu kõik riigikogulased on motiveeritud saama palka ning neist vaid mõni on motiveeritud ka riigile midagi kasulikku tegema, kirjutab Allan Aksiim.

Riigikogulase palk (ning lõpuks kõigi tippametnike palk) võiks olla tulemuspõhine. Palga tervikus saaks osa mängida nii majanduskasvu protsent, ebavõrdsust kajastav Gini koefitsient (mida vähem ebavõrdsust ühiskonnas, seda kõrgem tulemus), välisinvesteeringute sissevoog, korruptsioon (taas mida madalam, seda kõrgem tasu) kui ka muud mõõdikud, mis kõnetaksid rahvasaadikuid ja nende valijaid.

Microsofti kaasasutaja Bill Gates on täheldanud, et kõike, mida saab mõõta, saab ka parandada. Numbrite järgi otsuste tegemine võib tunduda hingetu, kuid see on parem kui kõhutunde, ema või sõbra soovitusel, rääkimata ajalehe esikaaneuudistest või ka eelmise riigikogu koosseisu sisetunde järgi paika pandud palgakasv.

See oleks muidugi poliitiliselt vastuvõetamatu ning tooks kaasa igasuguseid absurdseid põhjendusi, miks seda ei saaks ega võiks kunagi ellu viia. Just sellepärast peaks seda aga arutama. Motivatsioonistruktuur ehk incentive structure on tugev jõud, mille võime inimesi nii kasulikul kui ka kummalisl viisidel käituma panna, on hämmastav.

Näiteks võib tunduda, et teadlaste eesmärk on teadust teha, kuid nende edu (ja tihti ka palganumbrit) arvestatakse avaldatud teadusartiklite järgi. Seega motiveerib teadlast ümbritsev sotsiaalne struktuur eelkõige teadusartiklite avaldamist, mis on paljuski ka teaduse sisu, kuid on kitsam mõõdik kui teised akadeemilised tegevused, nagu ainete õpetamine, üliõpilaste juhendamine ning ka avalikkuse harimine, mis seetõttu pahatihti varju jäävad.

Riigikogulase puhul oleks samaaegselt sellise mitmest osisest koosneva tulemuspõhisuse puhul tegemist ka mõõdikute komplektiga, mille abil valijad saaks hinnata valitud saadikute tööviljakust. Võrrelda saaks nii saadikuid kui ka sama saadiku töö edukuse muutumist ajas ning prioriteetide seadmist valitud mõõdikute vahel.

Süsteem kindlasti ei töötaks perfektselt kohe alguses, kuid see oleks edasiliikumine võrrelduna praeguse olukorraga, kus peaaegu kõik riigikogulased on motiveeritud saama palka ning neist vaid mõni on motiveeritud ka riigile midagi kasulikku tegema.

Uus süsteem tekitaks lisamotivatsiooni tunda huvi ka riiklike trendide vastu, selmet toota ainult päevapoliitilisi kommentaare kultuurisõdade, maksuprotsentide dogma, julgeoleku ja mille kõige muu ümber, mille najal end püütakse positsioneerida riigikokku tagasi järgmiseks koosseisuks.

Poliitilise vaidluse saaks aga viia seeläbi sisulisemale tasemele – mis on riigi eesmärgid ehk teisisõnu, milliste mõõdikute optimeerimise eest makstakse riigikogulastele palka? Rahvuslased saaks lisada iibe ning kultuuriliselt vasakpoolsed saaks lisada sotsiaalse õigluse klausleid ja majanduslikult vasakpoolsed saavad nõuda koalitsioonileppes Gini indeksi osakaalu suurendamist mõõdikute komplektis, ehk ka nende endi palgaarvestuses.

Ilmselge, et mõningate asjade jaoks pole adekvaatseid mõõdikuid, seega vastutava statistikat koondava ameti (näiteks statistikaameti) juhid peaks samamoodi saama stabiilset tulemuspõhist palka, arvestades edastatud numbrite õigsust ning olles pidevas ohus, et valeinfo korral võidakse neilt näiteks kolme kuu palk trahvina sisse nõuda. See oleks juba selgelt järgmine aste, kuid usun, et idee mõtestatud tulemuspõhisusest vääriks moel või teisel arutelu ja piloteerimist. Eesti ja eestlased tahavad end pidada ju teerajajaks, kes uusi lahendusi ja lähenemisi proovima nõustuvad.

Tagasi üles