Sirbis sel reedel: Soome, maksud ja Euroopa

Sirp 1.12 Foto: Sirp

Sirbis 1. detsembril:

REBEKA PÕLDSAM: Maksupatriotism kui elunorm

Kaja Kallas ja Andrus Ansip Postimehes, Mikk Salu ja Tarmo Vahter Eesti Ekspressis ning kõik teised, kes valavad astmelise tulumaksu pihta välja oma pahameele poliitilise muutuse vastu, väljendavad sinimustvalge retoorikaehtest hoolimata uskumatut riigivastasust.

Poliitikutele-ajakirjanikele on suured maksuhüsteerias alkoholitootjad, kes pidavat kirjutama oma töötajate siseteabes, kuidas tänu nende suuremeelsele täiesti keskpärase kvaliteediga meelemürgi tootmisele tulevad Eestisse turistid, kes maksavad odava alkoholi pealt maksu ja toidavad kõik ilu-salongid. Oleme seda küüne- ja külmatehniku ühiskondliku rolli absurdi juba piisavalt kuulnud.

Euroopal on lootust. Joonas Kiik intervjueerib Jörn Donnerit. JÖRN DONNER: «Euroopa vähemalt püüab edasi areneda – erinevalt Venemaast, aga ka Ameerika Ühendriikidest.»

Jörn Donner on mitmekülgne soomerootsi poliitika- ja kultuuritegelane, kes on kirjutanud kümneid raamatuid, vändanud kümneid filme, tegutsenud kriitiku, ärimehe, produtsendi, diplomaadi ja poliitikuna, juhtinud Soome ja Rootsi filmiinstituuti. Eluaeg isepäise mõtlemise, terava keele, sule ja kaameraga silma paistnud kosmopoliidina on Donner omamoodi Soome kultuuri enfant terrible, kes pole kunagi peljanud avalikkust provotseerida. Tema raamatuist ehk tuntuim on Finlandia auhinna pälvinud ja eesti keeldegi tõlgitud romaan «Isa ja poeg». Filmialal teatakse teda muuhulgas ainsa soomlasena, kes on võtnud vastu Oscari – seda Ingmar Bergmani «Fanny ja Alexanderi» produtsendina. Peagi 85. sünnipäeva tähistav vanameister teeb endiselt filme ja kirjutab. Äsja käis ta Tallinnas Pimedate Ööde filmifestivalil elutööpreemiat vastu võtmas ning esitlemas oma filme, mis linastusid siin Soome iseseisvuse 100. aastapäeva tähistava filmimaratoni käigus.

MARGUS LAIDRE: Mannerheim, aristokraat sõdurisinelis ehk Vene kindral, kes päästis Soome

Soome omariikluse sajanda aasta täitumine sel aastal langeb kokku veel teisegi olulise tähtpäevaga: 150 aastat tagasi sündis marssal Mannerheim. Tema värvikirev, ootamatute keerdkäikudega ja vastuoluline elukäik on püsinud pidevalt soomlaste tähelepanu keskmes. Ühtedele rahva päästja, teiste silmis aga rahva lihunik, äratab Mannerheim inimestes jätkuvalt tugevaid tundeid ning on Soomes muutunud mõneti lausa mütoloogiliseks isikuks. Erinevatest hinnangutest hoolimata võib liialdamata nentida, et Mannerheimita oleks kogu Soome XX sajandi ajaloo mõistmine ja mõtestamine võimatu.

Mannerheimi sünnijuubeliks on ilmunud neli monograafiat: kaks Rootsis ja kaks Soomes. 

JAAK PROZES: Eesti-Soome suhete madalseisus sündinud identiteedileping

80 aastat tagasi, 1. detsembril 1937 kirjutati alla Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vaimse koostöö konventsioon, mis on Eesti Vabariigi vanim tänini kehtiv kultuurileping. Soomlased pidasid oluliseks, et esimene sellesisuline leping sõlmitaks just eestlaste kui lähima hõimurahvaga. Konventsiooni preambula esimeses reas mainitakse mõlemaid rahvaid ühendavaid sugulusseoseid ja rõhutatakse vajadust uuendada tuhandeaastaseid sidemeid. Seega oli küsimus identiteedis. Identiteet ei ole olemas kui asi iseeneses. Iseäranis peavad arvult väikesed rahvad oma identiteedile kogu aeg mõtlema. Soome-ugri identiteet – ideoloogia oli oluline kahe maailmasõja vahelisel ajal ja on oluline ka praegu 80 aastat hiljem, mil paljud rahvad, eriti väikerahvad seisavad küsimuse ees, kuidas säilitada oma rahvuslikku identiteeti ja omapära kiires üleilmastuvas maailmas.

JÜRI REINVERE: Soome on eestlastele tundmatu maa

Hoolimata vastastikusest aasimisest, milles on mõlemalt poolt tubli annus imetlust, oleks meil soomlastelt palju õppida, sealhulgas ka nende vigadest.

Üks asi, milles soomlased on ületamatud ja mis eestlastel peaaegu täiesti puudub, on kokkuhoidmine. Soome rahvusvahelise menu tagatis, kaasa arvatud kunsti, disaini ja arhitektuuri vallas, on olnud kokkuhoidmine. Soomlastel on teatav ühiskondlik instinkt, mis sunnib neid piisavalt mõjuva põhjuse korral kohe ühise asja nimel tegutsema ja vahepealsed asjad kõrvale jätma. Üks rahvusvaheline eesmärk võiks olla selleks küll mõjuv põhjus.

Kirjanik, kes ei ole oma raamatutesse armunud. Intervjuu Mika Keräneniga. MIKA KERÄNEN: «Soome ja eesti keel on mulle nagu jalgpallurile parem ja vasak jalg. Tugevam on mul parem jalg, aga skoorinud olen rohkem vasaku jalaga.»

Rauno Alliksaar: Mis saab siis, kui halastus on lõppenud?

Sirpa Kähkönen ja Antti Tuuri jutustavad inimestest, keda juhib halastus ja tahtmine maailma paremaks teha, aga kes satuvad sinna, kus halastus on otsa saanud.

Antti Tuuri, Igitee. Soome keelest tõlkinud Ants Paikre. Toimetanud Kai Nurmik. Varrak, 2017. 334 lk.

Sirpa Kähkönen, Graniitmees. Soome keelest tõlkinud Piret Saluri. Värsid tõlkinud Peep Ilmet. Toimetanud Kai Nurmik. Kujundanud Heino Prunsvelt. Varrak, 2017. 288 lk.

Kuigi mõlemad vaatluse alla võetud romaanid kõnelevad ühtviisi Soome ja soomlaste loost kahe maailmasõja vahelisel ajal, näib esmapilgul võimatu neis muud märkimisväärset ühisosa leida.

Antti Tuuri «Igitee» peategelane Jussi on 1930. aastal sattunud vastu tahtmist, muilutatuna Nõukogude Karjalasse. Muilutus oli üks paremäärmusliku Lapua liikumise rakendatud terrorivõtteid, mille käigus rööviti neid, keda kahtlustati Nõukogude-sümpaatias või muidu liigses vasakpoolsuses, toimetati nad Nõukogude Liidu piirile ning sunniti Soomest lahkuma. Jussil on kindel kavatsus esimesel võimalusel koju naasta, sest ehkki sotsialistlikud ideed on talle meele järgi, pole ta enda sõnutsi siiski kommunist ning Nõukogude riik teda ei kutsu.

ERKKI BAHOVSKI: Inimlikkuse tee «Igiteel»

Mängufilm «Igitee» («Ikitie», Soome-Eesti-Rootsi 2017, 104 min). Režissöör Antti-Jussi Annila, stsenaristid Antti-Jussi Annila, Aku Louhimies ja Antti Tuuri, operaator Rauno Ronkainen, heliloojad Ian Person ja Kalle Gustafsson Jerneholm.

Soome mängufilm «Igitee» on andnud järjekordselt võimaluse soome vaatajaid harida, selgitada põhjanaabritele, mis toimus Nõukogude Liidus 1930. aastal, kuid eeskätt on see siiski teos surve alla sattunud inimeste omavahelistest suhetest.

OTSO KANTOKORPI: Kuidas ja mille nimel kunstis võisteldakse?

Näitus «Ars Fennica 2017» Kiasmas kuni 18. II 2018. Kunstnikud, auhinna kandidaadid Maija Blåfield, Pekka ja Teija Isorättyä, Perttu Saksa, Kari Vehosalo ning Camilla Vuorenmaa.

Olen olnud kakskümmend aastat põhikohaga kunstikriitik ja jälginud kunstielu iga päev. Minu harrastus on olnud Eesti kunst ning olen ka Eestis palju reisinud. Kui vahel aja maha võtan, siis märkan, kui pinnapealsed on mu teadmised, sest autasustatud ja menukaid eestlasi tean tõenäoliselt nimetada rohkem spordivaldkonnast kui kujutavast kunstist. Olümpiakulla võitnud Erki Noole saavutustest tean tegelikult palju rohkem, kui 2011. aastal Köler Prize'i võitnud Jevgeni Zolotko edusammudest. Seda tõdedes hakkab natuke häbigi.

TARJA NURMI: Üks sisevaade Soome arhitektuurile

Näitus «Vaade. Uus Soome arhitektuur» Rotermanni soolalaos kuni 7. I 2018.

Soomet on harjutud pidama väikeseks arhitektuuri suurriigiks. Nii mõnigi kultuuriturist sõidab Soome just arhitektuuri tõmbel ning see atraktiivsus ei põhine ainuüksi mõne kuulsa arhitekti mainel. Usutakse, et selle maa arhitektuur on tavalisest kõrgemal tasemel, sest kuulub ju Soome ikka veel Põhjala mainekate heaoluriikide hulka.

MARGIT MUTSO: Eesti arhitektid ja 1990ndate Soome

Nõukogude ajal oli eesti arhitektide jaoks eeskuju number üks Soome arhitektuur. Põhjanaabritega oli ikka mingigi kontakt alles ning Soome arhitektuuriajakirjad olid ühena vähestest siinsetele arhitektidele kättesaadavad. Kui 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses nõukogude kord võnkuma lõi ja piirid paotusid, leidsid päris mitmed eesti arhitektid Soomes tööd. Enamik tuli mõne aja pärast, kui Soomes tekkis majanduslangus ehk lama, Eestisse tagasi, kuid oli ka jääjaid. Soome elatustase ja teenimisvõimalus oli laguneva liiduvabariigi ja ka noorukese taas iseseisva Eesti Vabariigi võimalustega võrreldes palju parem. See oli kindlasti üks põhjus Soome minekul, aga rahast rohkem paelus eestlasi võimalus näha ja kogeda seni kättesaamatut välismaa elu.

Soomes töötamise aega meenutan koos kahe eesti arhitekti Mai Šeini ja Kalle Vellevooga.

Rahvusülikool ja XXI sajandi innovatiivne ülikool. Margus Maidla intervjuu Tartu ülikooli rektori Volli Kalmuga. VOLLI KALM: «Koht edetabelis ei saa olla ülikooli arendamise ainus ja peamine eesmärk.»

INES REINGOLD-TALI: «Eesti laulult» Eurovisioni lauluvõistlusele

Kas järgmise aasta võistluslaulu loomise peaks usaldama hoopistükkis robothelilooja hooleks?

Novembri algul käima lükatud kümnenda «Eesti laulu» karussell kogub tuure. Eurovisioni lauluvõistluse XXV Eesti eelvooru laekus 258 laulu, mille hulgast valis eelžürii välja viisteist ja «Eesti laulu» toimetus viis poolfinalisti. Võistluse ambitsioonikas eesmärk on tõsta esile meeliköitev uus eesti muusika ja leida ühtaegu paeluv lugu, mis esindaks kevadel Eestit väärikalt Eurovisioni võistlustules. Laululoojaid ja esitajaid ahvatleb võimalus köita kas või üürikeseks kolmeks minutiks kogu Euroopa tähelepanu. Milline laul siis valida Eestit esindama?

Arvustamisel

Riikka Pelo romaan «Meie igapäevane elu» ja Heli Laaksoneni luulekogu «Ole ise»

Jens Anderseni «Astrid Lindgren. Päev nagu elu»

Kirill Tulini kuraatoriprojekt «Abiks keskküttekatla kütjale»

Ugala «Orpheus allilmas»

tantsuteatri Fine 5 «25 tantsu», Goltsman Balleti «Chagall – eraldikoos» ja Tatjana Romanova «Vajadustest»

kontserdid «Laineile end kingin» ja «Kumu galeriides»

Gérard Grisey «Akustilised ruumid»