Andrei Kuzitškin: kes ja miks mind Eestis ei armasta

Andrei Kuzitškin Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin kirjutab, kellele ja miks ta Eestis  jalgu jääb ning mida ta kavatseb ses asjas ette võtta.

Eelmisel nädalal arvustasin Tallinna linnavalitsust linnas valitseva korratuse, majade räämas fassaadide, parklate õõvastava seisundi pärast. Sain otsekohe raevuka vastuse linnapealt Taavi Aasalt endalt, kes ei olnud minu hinnanguga sugugi nõus.

See on loomulik: kui kodanikud kritiseerivad võimu, siis võimuesindajad peavadki vastama. Iseasi, millises vormis vastus antakse. Härra Aas pidas vajalikuks toonitada, et ei vasta mitte lihtsalt Tallinna elanikule Andrei Kuzitškinile, vaid poliitpõgenik Kuzitškinile. See tähendab, et linnapea kleepis mulle otsekohe külge teise või lausa kolmanda järgu inimese sildi. Hea küll, saan aru, kui vaidleksime minu poliitiliste vaadete üle, siis võiks olla minu Eestis viibimise staatuse meeldetuletamine asjakohane. Siiski oli minu kirjutises juttu peaasjalikult Keskerakonna halvast valitsemisest pealinnas.

Ent see ebameeldiv vahejuhtum ei tule üllatusena, sest olen siin olles juba ära harjunud, et mulle hõõrutakse lakkamata nina alla minu staatust – poliitiline emigrant.

Mõru külm dušš

Loomulikult sõltub suhtumine minusse kui teise järgu inimesse sellestki, millised on hinnangu andja poliitilised vaated. Eesti venekeelne seltskond suhtub minusse valdavalt vaenulikult, sest ma ei armasta Venemaa presidenti Vladimir Putinit ja põgenesin siia teiselt poolt Narva jõge. Neile, kes vaatavad uudiseid ainult Kremli kontrolli all olevatelt telekanalitelt, olen ühemõtteliselt vaenlane.

Usun, et niisugune suhtumine minusse kujuneb juba sügaval psüühilisel tasandil. Paljude rahvaste müütilises teadvuses eksisteerib arusaam tõotatud maast, kus voolavad piimajõed ja kõrguvad pudrumäed. Kui inimene põrkab kokku ületamatute probleemidega, on talle hädasti vaja illusiooni, nagu oleks võimalik põgeneda mõnda teise maailma, kus pole hädasid ega muresid. Eestlastele sai selliseks müüdiks valge laev, mis pidi saabuma Inglismaalt ja päästma Eesti Nõukogude võimu käest. Venelastele oli aastaid selliseks müüdiks Muraavia maa (lugege Maksim Gorki näidendit «Põhjas»). Eesti venelastele, kes ei ole rahul oma majandusliku ja ühiskondliku seisundiga, on Muraavia maaks saanud Venemaa.

Mina ent olen oma publitsistikaga lakkamata hajutanud müüti Venemaast kui tõotatud maast, kritiseerides pidevalt sealset režiimi. Lisaks kirjutan pidevalt, et Eesti venelased on paljuski ise oma probleemides süüdi, sest ei taha ära õppida eesti keelt ja unistavad Nõukogude Liidu aja tagasitulekust, selmet leida endale koht muutuvas maailmas ja elada Euroopas.

Püütakse sedasama teha Eestis, mida FSB Venemaal

Erilise suhtumisega minusse paistab silma mõni venekeelne ajakirjanik, kes õigupoolest kujundabki ühiskondliku arvamuse. Kui olin ühes artiklis kirjutanud, et Eesti venekeelsed ajakirjanikud teevad koostööd Venemaa saatkonnaga, sai minust Eesti venekeelses ajakirjanduses – ühe väikese erandiga – persona non grata.

Kui pakkusin ajalehele Stolitsa lugu, mis kritiseeris Putini valitsemisviisi, võttis peatoimetaja Aleksandr Tšaplõgin selle avaldada, kuid lisas mu loo juurde föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) Tomski osakonna õiendi, milles antakse teada, et Andrei Kuzitškin on süüdi mõistetud sponsorite vara riisumises ja on Tomski oblastist põgenenud. Sellisel alatul viisil püüti mind taas kord alandada ja anda minu loole tähtsusetu vale mulje.

Lihtsalt teadmiseks: Tomski oblastis muidugi kõik teavad, et FSB töötajad algatasid kriminaalasja minu suhtes pärast seda, kui oli läbi kukkunud nende avantüür keelustada krišnaiitide organisatsiooni tegevus, mille mina kui kultuuriosakonna juhataja olin kaitse alla võtnud. Kogu minu kriminaalasja tõendid seisnesid selles, et ma olevat sõlminud kaks lepingut turismifirmaga, millega organiseerisin palverändurite sõidu Jeruusalemma. Lepingutes on kirjas eri summa ning nende 500-eurose vahe siis FSB uurijate arvates pihta paningi. Tegelikult aga kirjutasin alla ainult ühele lepingule, teisel minu allkirja ei ole (nagu on näha selle selle unikaalse dokumendi minu käsutuses olevast koopiast). Rajooni- ja seejärel oblastikohus aga leidis, et ma ikkagi kirjutasin sellele dokumendile alla – muidu oleks ju kogu süüdistus kokku varisenud. Otsustati keelata mul töötada riigiametis. Sisuliselt tähendas see üleüldist töökeeldu: prokuratuuri kartes ei tahtnud keegi mind tööle võtta.

Eesti riik pidas veenvaks ja tõendatuks fakte minu tagakiusamise kohta Venemaal poliitilistel põhjustel. Aga vaat nii mõnigi Eesti venekeelne ajakirjanik kahtleb selles väga tugevalt.

Kui Barbi Pilvre kutsus mind andma Tallinna Ülikooli venekeelsetele ajakirjandusüliõpilastele tõlkimise ja toimetamise kursust (mille eest olen Barbile äärmiselt tänulik), puhkes mõningate venekeelsete ajakirjanike seas lausa hüsteeria. Ühes portaalis avaldati toimetuse kiri nõudmisega, et nii kahtlast tegelast nagu Andrei Kuzitškin ei lastaks mingil juhul ülikooli õpetama. Samas avaldati veel terve rida eri autorite artikleid, kes kui ühest suust kinnitasid, et Andrei Kuzitškin ei ole üldsegi ajakirjanik ega oska kirjutada. Ehkki mul oli juba Tomski oblasti raadios oma autorisaade, kirjutasin artikleid ning toimetasin ajalehti ja ajakirju. Eestis olen kolme aastaga avaldanud Postimehe arvamusportaalis eesti keeles üle 150 artikli. Mulle jäi mulje, et FSB keelas mul tegutseda Venemaal, nüüd püütakse sedasama teha Eestis.

Saan aru, et FSB Tomski valitsus klopsiski tolle kriminaalasja minu vastu kokku selleks, et igaveseks ajaks põrmustada minu maine. Hämmastav, aga see mõjub isegi Eestis! Kui üks Venemaalt pärit daam soovis Eestis alustada uut meediaprojekti, pakkusin ennast ajakirjanikuna välja. Mõne päeva pärast anti mulle teada, et daam keeldub koostööst minuga, sest teda on veendud, et «Kuzitškin – see on varas!» Nii olla talle öeldud Venemaa saatkonnas.

Relvadeks sulg ja sõna

Tasub märkida, et ma ei ole kaugeltki ainuke poliitiline põgenik Eestis, kellel on kohaliku venekeelse seltskonnaga niisugused keerulised suhted. «Põgenik Venemaalt» on otsekui ametlik hukkamõist, otsekui vene maailma ideaalide reeturi tunnus. Kuigi olen täiesti veendunud, et hoopis Putini ja Venemaa võrdsustamine on rahvuslike ideaalide ja ühiskondlike huvide tõeline reetmine.

Huvitav on aga see, et mind ei armasta ka paljud Eesti poliitikud. Olin südamepõhjani veendunud, et Eesti on võitnud demokraatiaga riik, kus võimude kritiseerimist peetakse normaalseks, ühiskondliku tagasiside lahutamatuks osaks. Tuleb välja, et eksisin.

Nii on kõiki minu kriitilisi märkusi sotsiaaldemokraatide või keskerakondlaste aadressil peetud vaenulikuks ja need on kutsunud esile valuliku reaktsiooni. Tunnen täiesti siiralt muret hinnatõusu ning maksureformi tõsiste tagajärgede pärast nii pensionäridele kui ka ärimeestele. Ma ei ole nõus Tallinnas kehtiva võimu- ja infomonopoliga. Mind erutab Tallinna linna taristu seisund, mul on Venemaalt saabunud külaliste ees häbi keset linna laiuvate varemete pärast. Sellest ka kirjutan.

Ja siis tuletatakse vastuseks mulle meelde, et ma olen eikeegi, täiesti tühine tegelane, üldse kriminaalkurjategija ja põgenik Venemaalt. Mida siis teha?

Olen lahingutes karastunud mees, mul on kaks cum laude kõrgharidust, olen teinud eesti keele eksami tasemel B1 ja kavatsen Eestis veel kaua elada. Elan tagasihoidlikult, veeretan enne palgapäeva iga eurot peopesas, elan ühetoalises üürikorteris, aga siiski tõin juba Venemaalt enda juurde poja Daniili, kes astus sel aastal tehnikumi infotehnoloogiat õppima. Ma lihtsalt usun Eestisse ja võitlen ka edaspidi ametnike ja poliitikute panetumuse, bürokraatia ja ükskõiksusega meie maa ja kõigi selle elanike helgema tuleviku nimel. Minu relvaks on sulg ja sõna. Ja sõna – see on juba võimas relv! Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa!

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

---

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.