Arved Breidaks: turu nähtamatu käsi on käega löönud

Reporter Arved Breidaks Foto Arvo Meeks/Valgamaalane Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kui haldusreformi eel andsid poliitikud välja veksli, et kokkuliidetud vallad muutuvad kõvasti võimekamaks, siis Võrumaal avaldub teenuste kvaliteedi lubatud kasv hoopis Antsla rändkaupluse tegevuse lõpetamises.

Raud vananeb ning üle 30 aasta Soome ja Eesti teedel sõitnud Antsla lavka saadetakse selle aasta lõpus vanarauaks. Noort asendajat vana Mercedes ei saa, sest sellise eest tuleks välja käia 400 000 eurot ehk summa, mille investeerimist piirilähedasse rändkaubandusse saaks endale lubada vaid hull. Sealjuures väga rikas hull, sest äri annab vaid kahjumit.

Maakaubandus on kui Eesti lennundus, millelt nõutakse hakkamasaamist Euroopa vabaturu reeglite järgi olukorras, kus võimalikke kliente on kordades vähem kui Lääne-Euroopa metropolides. Eestlane tahab aga samuti lennata ja seda mitte pealeminekuga Riias.

Toiduainete kättesaadavusega maal on sama lugu: kesise nõudluse tõttu on pakkumine väike ning tühjaks jääva koha võibki loodus tühjaks jätta. Ometi, nagu ütlevad poliitikud, iga inimene loeb ja loodetavasti peavad nad silmas ka maainimest.

Majandusõpikutes nimetatakse praegu maal toimuvat kaubanduse hääbumist turu nähtamatuks käeks, mis asjad ise paika seab. Võrumaal nimetatakse seda aga jamaks, sest kui leiva, soola ja kruupide ostmisele kulub vähemalt pool päeva, et kolistada liinibussiga linna ja tagasi, ukerdada moonakottidega lumehanges (maainimene sööb ka talvel!), siis ei saa rääkida teenuste paremast kättesaadavusest ega elukvaliteedi olulisest tõusust. Isegi kui buss peaks tuleval suvel tasuta sõitma hakkama.

Olukorras, kus piirikaubanduse tõttu jääb maakauplusi pigem vähemaks, tuleb uutel vallajuhtidel mõelda, kuidas tagada hajali elavate inimeste varustamine esmatarbekaupadega mõistlikel tingimustel. Mis on mõistlik, tuleb küsida inimestelt, sest turu nähtamatu käsi on hajaasustusele juba ammu käega löönud ja temale loota ei saa.

Arvestades, et inimesed kalduvad võimaluse korral ostlema linnas, kus kauplusi on rohkem ja hinnad madalamad ning kus saab ka apteegist rohud osta, tuleb selle pilguga arendada ka kohalikku ühistransporti.

Uuest aastast on bussiliinid täielikult kohalike omavalitsuste korraldada ja vast saab mõnest külast käima panna eraldi poebussi, mis inimesed suurpoe parklasse kohale toimetab ja sealt aega viitmata tagasi koju viib.

Võib-olla võtab mõni külaelanik asja enda peale ja hakkab ise lisateenistuse eest kaupa kohale vedama – nii need ühistud eelmisel sajandil ju sündisid. Sest kui Lõuna-Eestis on juba tekkinud «alkoholiühistud», mis oma liikmetele Lätist odavat keelekastet vahendavad, siis miks ei võiks tekkida ka alternatiivne toiduvedu.

Arved Breidaks on ajalehe Lõuna-Eesti Postimees reporter.