Marti Aavik

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Keskerakonna, sotside ja IRLi valitsuse alkoholipoliitika on vaenulik venelaste, eriti algharidusega vene meeste suhtes. Üleeile õhtul surusid kurikavalad sinisukad aga valitsuskabinetis läbi äärmusfeministliku aktsiiside muutuse, mis kaitseb tüüpilist kõrgharidusega linnas elavat naist, ent mitte tüüpilist meest.

Võta või jäta, aga see polegi ainult nali. «Alkoholi tarbimissagedused on erinevad ka sotsiaaldemograafiliste gruppide lõikes,» öeldakse alkoholipoliitika rohelises raamatus (2014, lk 9). «Viina joovad keskmisest sagedamini mehed ning piirkondlikult Kirde-Eesti elanikud, hariduse järgi on tarbijaid enim alg- ja põhiharidusega inimeste hulgas. Veinitarbijateks on sagedamini naised, linnas elavad ning kõrgema sissetulekuga ja haridustasemega inimesed. Õlut eelistavad juua mehed.»

Riigikogus toimuvas igaveses õlle ja viina heitluses on praegu peale jäänud viinaparteid: kange alkoholi aktsiisi tõus on väiksem kui õllel. Kui veel maapoed ka hingusele lähevad, siis tulebki välja nii, et valitsus on hästi hoolitsenud Järvamaa Volli ja Endli tervise eest, aga kaevanduslinna Sergei ja Matvei… Nemad las joovad end enneaegu hauda ja enne surma las kühveldavad riigikassa aktsiisirahast punni? Kas Keskerakond pole üldse selle peale mõelnud? Või on, ja just niimoodi?

Seda, et veiniaktsiisi tõstetakse ikka nii palju, kui plaani joonistatud oli, võib muidugi seletada nii, et veinivoogude Lätist tulekut ja raha sinna minekut pole niipalju põhjust karta. Aga võib-olla on ikkagi nii, et ministeeriumidaamid kribavad seadusemustandeid oma sõbrannadele mõeldes? Rasmus, Sebastian ja Artjom las laastavad oma tervist (ongi hea kättemaks ajaloolise ebaõigluse eest, sooline keemiarünnak), peaasi et Emma, Eliise ja Aleksandra terveks jäävad?

Vandenõuteooriad paistavad sündivat kergemini seal, kus on palju segadust. Juba mainitud roheline raamat on selge ja loogiline teekaart, mis sündis kümneid spetsialiste (ning huvigruppide esindajaid) kaasates. Selle poliitiliste otsuste keelde tõlkimise käigus on kahjuks tekitatud segadust rohkem, kui tarvis oleks.

Oma osa on ka teadlikult võimendatud mustvalgel erakondlikul propagandal: saad olla kas üliempaatiline tervise eest seisja või siis sisuliselt mõrvar; ettevõtluse kaitsja või raske tööga kogutud vara konfiskeeriv revolvri ja nahkmantliga kommunist; inimeste vaba valiku kaitsja või kanaemaliku riigi ehitaja.

Asja sisu on aga tegelike inimeste tegeliku käitumise mõjutamises. Seepärast, milliste argumentidega täpselt põhjendate kange alkoholi madalamat aktsiisitõusu võrreldes õllega? Millisel moel ja milliste tulemustega jõuab terviseedenduslik sõnum vene emakeelega inimesteni Eestis? Millised täpselt ja milliste tulemustega on tegevused, mis vähendavad alkoholi kättesaadavust laste ja noorte seas?

PS. «Ja mõtle, Marti, kellele Vana Tallinna põhiliselt viidi,» ütles mu hea kolleeg Taavi Minnik pärast selle jutu kuulmist. Tõepoolest, praegu räägitakse ENSV tegelastest igasugu imejutte – kes oli praktiliselt 1980ndate Steve Jobs, kes suurem vabadusvõitleja kui Jüri Kukk ja Enn Tarto kokku. (Endiselt leidub ka laitjaid.) Kui mõtlema hakata… võib-olla ENSV tegelased töötasid tõesti aastakümneid järjekindlalt – pudel pudeli haaval – kurja plaani nimel, et üleliidulise ministeeriumi sektorijuhataja või mõni veel tähtsam tšinovnik deliiriumi-kuradite eest põgenedes ise endale häda teeks või kooleks maksahaiguse tõttu. Praeguse valitsuse tegevuse põhjendusi tahaks lugeda varem kui aastal 2050 ilmuvatest mälestustest.