Üks karikatuur võib öelda rohkem kui sada uudist

Kahe ilmasõja vahel ei ole meie lähinaabrite hulgas teada ühtegi maad, kus karikaturistide kontsentratsioon olnuks nii kõrge kui Eestis, kirjutab ajaloolane Eero Medijainen. Karikaturistid Gori (Vello Agori ehk Georg Tõnisson), Redo Randel (Felix Randel alias Felix Johansen), Otto Krusten, Jaan Jensen, Romulus Tiitus ja teisedki jõudsid sel ajal oma töödega maailmatasemele ning leidsid ka vastavat tunnustust.

Meie esimene iseseisvusaeg kestis vaid 22 aastat. See on olnud paljude ajaloolaste lemmikaeg. Siiski vajavad arvukad teemad ja eriaspektid veel uurimist, analüüsi ning üldistamist. Üks niisugune valdkond, mida tasub meenutada ja kõrgelt väärtustada, on karikaturistid ning nende töö.

Isegi Nõukogude Eestis ei unustatud nende nimesid, kuigi meenutama pidi neid läbi parteilise kõverpeegli. Eesti tuntumaid karikaturiste võis mäletada kui võitlejaid reaktsiooni, kodanliku korra, sotsiaalse ebavõrdsuse, imperialismi, sõjaõhujate, fašismi jms vastu. Nõukogude Eestis eelistati mäletada ja rõhutada karikaturistide sisepoliitilisi, terava sotsiaalse alltekstiga ja iseseisva vabariigi raskeid probleeme käsitlevaid pilapilte. Osaliselt võib seesugune käsitlus olla isegi õigustatud, eriti kui meenutame karikaturistide kaasaminekut nõukogude võimuga 1940–1941. Juba siis pandi ajalehe Sirp ja Vasar juures alus tavale avaldada pilapilte.