Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mihhail Lotman: lihtne riik

49
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mihhail Lotman. | FOTO: Aldo Luud / Õhtuleht

Riik peab olema lihtne, efektiivne ja arusaadav. Seda silmas pidades tuleks Eestis mitmes valdkonnas muudatusi teha, kirjutab semiootik Mihhail Lotman.

Eesti Vabariigi suure juubeli puhul tasub teha mõningaid sisekaemusi. Siinkirjutaja kuulub nende Eesti kodanike hulka, kellele on Eesti iseseisvuse taastamine elu tähtsaim poliitiline sündmus. Samuti olen nõus nendega, kes tunnevad ja väidavad, et Eestil läheb hästi. Üldjoontes. Saatan aga, nagu teame, peitub detailides.

Üks järjest suurem murekoht on nende kodanike arvu kasv, kes on riigist võõrandunud – omariiklus ei tähenda neile enam oma riiki. Riigist võõrandumist võib täheldada kõigil tasanditel, alates kohalikest omavalitsustest ja lõpetades presidendiinstitutsiooniga.

Probleemid peituvad ennekõike valitseva eliidi juhtimisstiilis, aga ka mõningates seadustes. Huvitaval, kuid sugugi mitte ootamatul kombel on riigile esitatavad pretensioonid vastuolulised, laias laastus: kui ühed soovivad suuremat tegutsemisvabadust, nõuavad teised suuremat hoolekannet. Ma saan aru mõlemast, kuid lähemal on mulle esimesed.

Loomulikult on igas riigis, kaasa arvatud Eestis, neid, kes vajavad tervislikel või muudel põhjustel ühiskonna tuge ning normaalne ühiskond peab selle ka tagama. Kuid mul on palju raskem mõista neid, kes sotsiaalse riigi sildi all laiendavad õpitud abituse mudeleid kogu ühiskonnale. Minu ideaaliks on vaba vastutustundlik kodanik, kes on omal maal peremees. Ministeeriumid ja muud ametid on tema abilised, mitte vastased, ning nende arv olgu minimaalne. Nagu ideaaliga ikka, on see raskesti saavutatav, kuid sinnapoole liikuda on hädavajalik.

Kes need «meie» oleme?

Minu hinnangul on Eesti riigi suurimad probleemid ülereguleeritus, ülebürokratiseeritus ja ülemaksustatus. Kõik see teeb riigi läbipaistmatuks, lausa arusaamatuks. Riik aga peab olema lihtne, efektiivne ja arusaadav. Riik peab tagama ühiskonna turvalisuse, kaitsma kodanikke välisvaenlase ja kuritegevuse eest. Need riigi funktsioonid ei kuulu vaidlustamisele.

Muud sotsiaalsed tagatised, nagu näiteks meditsiini, hariduse ja õigusabi kättesaadavus, on ühiskondliku kokkuleppe tulemus. Kodanik peab teadma, kuhu lähevad tema maksud, maksud olgu minimaalsed ja ühiskonnale arusaadavad; pedagoogiliseks või karistusvahendiks maksud ei kõlba. Ministeeriumide arvu tuleks kärpida.

Minu kalkulatsiooni järgi on Eestis vähemalt kolm ülearust ministeeriumi: haridus ja kultuur, ettevõtlus ja majandus, sotsiaalkaitse ja tervis on praegu kunstlikult lahku löödud, võiks mõelda ka keskkonna ja maaelu valdkondi ühe ministeeriumi vastutusalasse viimist. Ministeeriumide arv lähtugu nende ees seisvate ülesannete loogikast, mitte koalitsioonidele soojade kohtade moodustamise üllast vajadusest. Sama käib ka abilinnapeade arvu kohta munitsipaaltasandil.

Palju asju saab parandada lihtsate, kuid põhimõtteliste seadusmuudatustega. Alustame kohalikest omavalitsustest. Viimasel ajal on meelehärmi tekitanud omavalitsusjuhtide ulmelised palgad, millele lisanduvad veel kopsakad hüvitised. Omavalitsusjuhtide kiire palgatõus ei vasta ei elanikkonna üldisele heaolukasvule ega ka ühiskonna tootlikkuse kasvule.

Kui Tartu volikogu esimees Aadu Must teatas, et linnapea palga «arvutasime oma südametunnistuse järgi», siis on mul vaid üks küsimus: kes need meie oleme? Palga määras volikogu ja mina olen selle liige, kuid mind arvutamisele ei kutsutud. Ju siis pole minu südametunnistus piisavalt usaldusväärne. Palun mind mitte valesti mõista. Urmas Klaas on populaarne linnapea, kes sai valimistel ülekaalukalt suurima toetuse ja minulgi pole tema vastu midagi. Samuti olen nõus sellega, et linnapea palga määrab volikogu, probleem on vaid rahanumbris.

Mis on mulle aga täiesti vastuvõetamatu, on see, et kohalike omavalitsuste liikmed määravad igasuguseid palku ja hüvitisi iseendale. Minu arvates peaksid kohalike omavalitsuste volikogu liikmed täitma oma ülesandeid tasuta. Lähtun siinjuures kahest eeldusest: esiteks, mitte keegi ei pürgi volikogu liikmeks materiaalse tasu pärast, ning teiseks, erinevalt riigikogust ei koosne kohalike omavalitsuste volikogud kutselistest poliitikutest.

Tegin 14. novembril vastava ettepaneku ka Tartu volikogus. Kui valitsev koalitsioon pani ette maksta fraktsioonide esimeestele kuus 300 eurot, siis pakkusin välja alternatiivse lahenduse: Tartu volikogu liikmed ei saa oma töö eest tasu. Volikogu esimees, kes oli alles möödunud istungil lubanud, et ta ei esinda mitte ainult koalitsiooni, vaid kõiki volinikke, ei pannud seda isegi hääletusele, kuna mu ettepanek ei vastavat päevakorra punktidele. Nii palju kui mina olen formaalloogikaga tuttav, tähendab see, et fraktsioonide esimehed ei kuulu volikokku. Nonsenss.

Mis vajaks muutmist?

Erinevalt KOV volikogudest koosneb riigikogu kutselistest poliitikutest, kes peaksid tegema tööd täiskoormusega. Ma ei jaga nende arvustajate seisukohti, kes nurisevad riigikogulaste palkade üle ja nõuavad riigikogu koosseisu vähendamist. Riigikogu tööst jääb pahatihti valearusaam. Võin kinnitada, et ajal, kui olin ise riigikogus, nägin sageli oma koosseisu saadikuid tööd lõpetamas alles hilisöösel. Küll aga oli siis ja on ka praegu saadikuid, kes tutvusid päevakorraga alles saali jõudes ning isegi hooplevad sellega, et ei viitsi oma töösse süveneda. Aga nemad on valinud rahvas.

Sellega on probleem, kuna paljude meelest, kelle hulka kuulun ka mina, ei sobi praegune valimissüsteem Eestile. Olen ammu paljudel tasanditel väljendanud mõtet, mille puhul teaks iga valija, kes teda riigikogus esindab, ja mis võimaldaks ka usalduse kaotanud saadiku tagasi kutsuda. Proportsionaalne valimissüsteem ei luba seda. Ainus võimalus saadikust lahti saada on riigikogus saadikupuutumatuse äravõtmine seoses kriminaalasja avamisega. Ühemandaadilised valimisringkonnad annavad muuseas ka parema võimaluse kohalikele väikestele parteidele ja valimisliitudele.

Ka presidendivalimiste kord nõuab muutust. Iseenesest ei ole praeguses süsteemis suuri tehnilisi puudusi, kuid see ei vasta ühiskonna ootustele. Suur osa süüst langeb meediale, mis korraldas nii varasemate kui ka viimaste presidendivalimiste ajal üldrahvaliku arutelu ja presidendikampaania. Mis on mõttetu ja eksitav: rahvas ei vali presidenti.

On kaks väljapääsu: esiteks, valida president vaid riigikogus, mingu selleks siis niipalju voore, kui vaja. Nt Itaalias, kus presidendil on Eesti omaga sarnased funktsioonid, võib voore olla palju ja see ei tekita ühiskonnas mingeid emotsioone: ühiskond saab protseduurist aru. Kuid Eestis on ootused presidendile oluliselt teised ning siin võib kaaluda ka üldrahvalikku hääletust, nagu on nt Austrias, kus on samuti Eestiga sarnane presidendiinstitutsioon. Kartus, et sellisel juhul võib võim presidendile pähe lüüa, on ülepingutatud, presidendi volitused ja ülesanded fikseerib põhiseadus.

Referendumid

Ning viimane. Eesti ühiskonnas on referendumist mingisugune müstiline arusaam: osa kardab seda nagu tuld, teised seovad sellega ebarealistlikke lootusi. Referendum on aga normaalne demokraatlik protseduur, mis ei takista riigivalitsemist, vaid peaks seda hoopis hõlbustama. Ent referendum on vastutusrikas toiming ning, mis pole sugugi tähtsusetu, kallis lõbu. Arvan, et Eestis peab olema loodud kodanikele võimalus referendumit algatada. Selleks aga, et referendumile ei viidaks tähtsusetuid või mitte eriti mõttekaid teemasid, on vaja kindlaid piiranguid.

Esiteks peavad algatajad koguma hääleõiguslike kodanike allkirju märkimisväärsel hulgal. Samas ei saa see hulk olla ka liiga suur. Arvan, et Eesti-suurusel riigil võiks see olla 75 000. Teiseks peab referendumi korraldajatel olema teatud materiaalne vastutus. Ka see ei tohi olla üle mõistuse suur. Minu meelest oleks mõistlik, kui referendumi tagatise suurus kataks viiendiku referendumi maksumusest. Referendumi tulemus tuleks lugeda siduvaks juhul, kui esitatud küsimuse poolt hääletab 50 protsenti pluss üks hääleõiguslikest kodanikest. Kui rahvahääletusele toodud probleem leiab enamiku kodanike toetuse, tagastatakse raha algatajatele, vastasel korral läheb see riigile.

Selle kirjatüki eesmärk ei ole pakkuda lõplikke lahendusi, vaid algatada esitatud küsimuste üle diskussiooni.

Tagasi üles