PÄEVAINTERVJUU Vähemuste kaitseks: transsoolist inimest ei tohi pangast solvanguga minema saata (7)

Marian Võsumets
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ohver võib alati pöörduda politseisse, kuid vähemuste seas pole see tingimata lihtne, sõnasid Postimehe otsestuudios Eesti Inimõiguste Keskuse juht Kari käsper ja Eesti LGBT ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre. Eelmisel nädalal esitas sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) keskuse tegevuse kohta kaebuse andmekaitseinspektsioonile.

Inimõiguste Keskus toetab väär- ja kuritegude ohvriks sattunud LGBT inimesi üle-Euroopalise rakenduse UNI-FORM abiga, mille eesmärk on julgustada neid kuritegudest teatama, kartmata seejuures ühiskonna või õiguskaitsjate halvakspanu nende seksuaalse sättumuse tõttu.

«Meie ei kogu andmeid vaenu õhutajate kohta – see tuleks alguses selgeks teha,» selgitas Käsper, «me kogume infot juhtumite kohta.»

«Meile saab anda teada, kui keegi on näiteks tänaval kedagi rünnanud. Seda saab teha läbi rakenduse või saata meile lihtsalt e-kiri nagu seda kogu aeg on tehtud.»

Ohvriabi ei võrdu pealekaebamisega

Varro Vooglaiu hinnangul õhutab selline tegevus ühiskonnas pealekaebamist. Käsper sellega ei nõustu, kuna ohvriabikeskuste eesmärk vabas ühiskonnas on toetada kogukondi, märgata vägivalda ja anda sellest teada.

«Loomulikult võib ohver pöörduda ka otse politseisse, meie eesmärk pole seda takistada,» lisas ta, «kuid on ka juhtumeid, mille puhul meie juristid annavad info esitajale teada, et tegemist ei ole seaduserikkumisega.»

Eesti LGBT ühingu tegevjuhi sõnul on rakendusest neile palju abi, kuna vähemuste seas on kuritegudest teavitamine võrdlemisi madal. Kardetakse halvakspanu ja ebasoovitavat tähelepanu.

Diskrimineerimise eest kaitset pole

«Näiteks ühes Narva koolis oli probleem kaasõpilastega, mis hargnes edasi ka väljapoole koolimaja,» tõi Rannaäre näite, «meie juures töötavad samuti juristid ja huvikaitsespetsialistid, kes nõustasid seda inimest kogu protsessi vältel ja aitasid tal koostada avalduse. See on hetk, kus need inimesed vajavad abi.»

Rannaääre tõi ka näite, kus transsoolist inimest diskrimineeriti pangas isikuandmete tuvastamisel ning saadeti minema kohatu kommentaariga.

«Tundub lihtne politseisse avaldust minna andma, kuid see pole selle inimese jaoks alati nii.»

Samadel juriidilistel alustel tegutsevad ka advokaadibürood, kuhu inimene võib ennast puudutava juhtumi puhul pöörduda, et anda menetlusele ametlik käik.

Andmeid kogutakse kõikjal

Käsper tõi välja, et suurandmete kogumine on probleem hoopis teisel tasandil. Sotsiaalmeedia, ettevõtted ja riigiasutused koguvad ja vahetavad andmeid viisidel, mida on keeruline hoomata.

«Andmete põhjal, mida kogub näiteks sotsiaalmeedia, saab inimest erinevates olukordades halvemini kohelda või diskrimineerida. Selles osas on meie rakendus vale sihtmärk, me ei kogu seal isikuandmeid.»

«Inimene ei pea oma seksuaalset orientatsiooni Facebooki isegi märkima, Facebook saab sellest aru läbi sealse käitumise – mis lehti sa külastad, kes su sõbrad on. Facebook teab rohkem, kui sa ise,» rõhutas Käsper.

«Facebook müüb andmeid reklaamiostjatele – ta otseselt ei anna neid sinu tööandjale. Aga ka tööandjad guugeldavad – ja see pole alati seaduslik – ning sotsiaalmeediast vaatab enamasti vastu väga ühekülgne pilt.»
 

Kommentaarid (7)
Copy
Tagasi üles