Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Edward Lucas: sajandad aastapäevad ja kuidas neid tähistada

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Edward Lucas. | FOTO: Jussi Nukari/Lehtikuva

Järgmisel aastal on oodata mõnd tähtsat sajandat aastapäeva, seda riikide jaoks, mis pääsesid Esimese maailmasõja järel esimest korda poliitilisele kaardile või taastasid seal oma koha. See annab omakorda võimaluse mõtiskleda, mis läks sõdadevahelistel aastatel valesti, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.

Venemaa on 1917. aasta putši sajandat aastapäeva suuresti ignoreerinud. Just nii tuleks nimetada bolševistlikku revolutsiooni. Küsimused, mille see tõstatab, on lihtsalt liiga piinlikud: kui Leninit peetakse jätkuvalt au sees (nagu tema mausoleum Punase väljakul näib vihjavat), on revolutsioonid head ja usk halb. Vladimir Putini seisakus, üha klerikaalsem režiim peab õigeks vastupidist: usk on hea ja revolutsioonid halvad.

Režiimi kriitikud – see tähendab Venemaa tõelised sõbrad – oleksid pidanud seda ebakõla ja mitmetähenduslikkust ära kasutama, et küsida raskeid küsimusi ja ergutada režiimi õõnestavat mõtlemist. Selle asemel, nagu Kremliga läbi käies sageli juhtub, positiivse mängu mängimise asemel me üksnes reageerime.

Ka järgmisel aastal on oodata mõnd tähtsat sajandat aastapäeva, seda riikide jaoks, mis pääsesid Esimese maailmasõja järel esimest korda poliitilisele kaardile või taastasid seal oma koha. Mõned ei ole enam meiega – näiteks Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia. Mõned jõudsid hingata vaid ühe sõõmu õhku ja kadusid lainete alla kohe (Valgevene ja Ukraina) või varsti pärast seda (Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia).

Balti riikide Eesti, Läti ja Leedu jaoks on eelseisev aastapäev võimalus rõhutada oma ajalookäsitluse tähtsaimat osa. Nad ei «iseseisvunud» 1991. aastal Nõukogude Liidu lagunedes. Nad taastasid esmalt 1918. aastal saavutatu, kuid seejärel võõrvõimu okupatsiooni tõttu katkestatud iseseisvuse. Venemaa seda ajalookäsitlust ei tunnista.

Teiste riikide jaoks pakub sajas aastapäev võimaluse mõtiskleda. Mis läks sõdadevahelistel aastatel valesti? Üks viga oli suutmatus hinnata kollektiivse julgeoleku tähtsust. Lõhed ja omavaheline nääklemine tegid välisjõududele jaga-ja-valitse taktika kasutamise lihtsaks. Leedu ja Poola tülitsesid Vilniuse pärast.

Intermarium’ist – sanitaarkordoni rajamisest Nõukogude Venemaa vastu – unistav Poola suutis selleks liidu sõlmida vaid Rumeeniaga. Varssavis asuv valitsus ründas Müncheni sobingu järel lustlikult Tšehhoslovakkiat. Ungari oli Trianoni lepingust niivõrd traumeeritud, et märkas liiga hilja enda ees seisnud veelgi suuremaid ohte.

Viga oli ka kitsarinnalise ja välistava rahvusluse omaksvõtt, mis suurendas siseriiklikke ja rahvusvahelisi pingeid. Vähemuste marginaliseerimine vähendab nende lojaalsust ja võib julgustada naaberriike näitama teie asjade vastu üles ebatervislikku huvi. Sõjaeelne Tšehhoslovakkia tegi tõsise vea sellega, et ei lubanud riiklikel raadiojaamadel saateid toota saksa keeles, sest see oli välisriigi keel. See andis Hitleri propagandajaamadele lihtsa sillapea. Mõnes riigis oleme jõudnud lähedale selle vea kordamisele seoses venekeelsete riiklike saadetega.

Samuti tasub mõtiskleda hiljutisemate käest lastud võimaluste üle. Vähesed nägid ette seda, et 1991. aastale järgnevaid aastaid jäävad saatma šokeerivad rahvaarvu langused. Osaliselt oli see kommunismiperioodi põhjustatud kahju tulemus rahvatervisele, osalt tingitud sellest, et naistel oli võimalus laste saamist edasi lükata, aga osalt ka jahmatavalt kõrge väljarände tagajärg.

Üldiselt põlgan kategooriat «ekskommunistlik», sest see paneb ühte patta paljud väga erineva ajaloo ja väljavaadetega riigid. Samas on Nõukogude impeeriumi üks püsiv pärand asjaolu, et selle vangistatud rahvaid ähvardab vananemine enne jõukaks saamist. Plaanimajanduse suunajad raiskasid aastakümneid kogutud säästud. Kahanev tööjõud peab kandma üha suuremat raskust pensionide ja tervishoiu tagamisel järgmisel kahel aastakümnel pensionile jäävatele inimestele.

Emigratsiooni ja madala sündimuse põhjused on keerukad: nende seas on madal palk, piiratud võimalused elus ja kehvad avalikud teenused. Ehkki eluliselt oluline, ei näi probleem olevat pakiline. Samas kardan, et need, kes tähistavad Läänemere ja Musta mere vahel asuvate riikide 150. sünnipäevi, peavad tänaseid poliitikakujundajaid jahmatavalt vastutustundetuks viisil, nagu meie suhtume nende 1920. ja 1930. aastatel tegutsenud eelkäijatesse.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Tagasi üles