Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kristo Veinberg: tõbine Tallinn – kas külmetus või permanentne nakkushaigus?

13
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kristo Veinberg | FOTO: Erakogu

Tallinn on haige. Seda näitab kultuuritus bussis, tänaval ja paljudes teistes kohtades. Kas aga jäädavalt või ajutiselt? Seda näitab aeg, kirjutab näitleja Kristo Veinberg.

Hiljuti palus minu türklasest tuttav pildistada mul Tallinna esindustänavat. Ta teeb nimelt ülikoolis uurimustööd, milles uurib erinevate pealinnade esindustänavaid ning püüab nende põhjal midagi järeldada ja üldistada. Andke mulle siinkohal andeks, aga mina valisin selleks Viru tänava. Pildi põhjal tegi ta oletuse, et keskmine tallinlane on väga viisakas ja korralik. Kui veel mõni aasta tagasi oleksin temaga nõustunud, siis nüüd paraku enam mitte. Küsite miks? Kohe räägin lähemalt.

Bussikultuur

Ma ei tea, kuidas teil, aga kas te ei ole täheldanud, et viimasel ajal ei oota inimesed, kes sisenevad ühistransporti, ära enam neid, kes üritavad sealt väljuda. Huvitav kas bussi, trammi ja trolli istmed on hiljuti nii hinda läinud, et nende pärast peab peatuses oodates juba vaikselt olelusvõitlust pidama? Rääkimata küünarnukkidest ja keppidest, mis tipptunni ajal käiku lähevad. See peaks olema elementaarne viisakus, et enne lastakse inimesed välja ja alles seejärel sisenetakse.

Paraku on kõnealune haigus juba nii kaugele arenenud, et olen korduvalt olnud tunnistajaks olukorrale, kus osa inimesi jääb bussi lõksu ega saagi sisenejate ägeda invasiooni tõttu õiges peatuses väljuda. See situatsioon laieneb ka igasugustele väljakäikudele ja ustele.

Enne välja, siis sisse! Elementaarne, Watson!

Tänavakultuur

Kes teist on lugenud Andrus Kivirähki raamatust «Kaka ja kevad» lugu väikesest puuksust? Mulle tundub, et kogu Tallinn! Pikk jutt lühidalt. Viimasel ajal olen üha enam tundnud niigi saastunud Tallinna linna õhus gaase, mis ei ole autode tekitatud.

Siinkohal mõtlen inimlooma tekitatud heitgaase. Peer, puss, puuks, kärts – nimetagem seda kuidas tahes. Olgu. Värskes õhus võibki ju oma tagumendist eritada natuke soolikavingu. Ka Kivirähk ütleb oma loos, et puuksu ei tohi hoida kõhus vangis, vaid tuleb ta kenasti kuu peale saata. Kuid siinkohal tuleks jälgida, et kus ja kunas seda tehakse.

Ajastus on kõik! Tihtipeale võib ka süütu «spioonikas» osutuda vägagi kangeks ning silmanägemist elimineerivaks mürkgaasiks, millega kallid kaaskodanikud heameelega kopse ei täidaks.

Olen hiljuti väikese vahega sattunud kolme olukorda, kus keegi kallitest kaaslinlastest arvas, et just avaliku linnaruumi veelgi avalikum koht on just see õige koht, kus vallandada kõhutuul ning ta kenasti kuu peale saata.

Markantsem näide oli draamateatri ees ülekäiguraja valgusfoori ooterühmas, kus korraga püüdsin oma ninasõõrmetega kinni seal levinud vänged pussumolekulid. Mis ei olnud minu tekitatud. Inimeste reageeringutele toetudes järeldan, et ka minu lähikondsed tundsid seda. Muidu oleks kõik hästi olnud, sest pean end küllaltki kannatlikuks ja tolerantseks inimeseks, aga avastades, et olen ainuke mees seltskonnas, vaatasid ühtäkki kõik õrnema soo esindajad ainiti mulle otsa. Üks suisa nähvas, et avalikus kohas tuleks oma kannikad koos hoida. Taipasin asja lootusetust ning lahkusin punastades tuldud teed tagasi.

Seega hoidke avalikus kohas oma puuks vaka all! Seda nii klassiruumis, kontserdil, teatrietendustel, kinosaalis kui ka klubide tantsupõrandal!

I trusted a fart. It was a shit decision!

Elukultuur

Mida arenenum on ühiskond, seda rohkem prügi toodetakse. Seetõttu kasvab tekitatava prügi hulk aastatega, erandiks pole siin ka Eesti.

Erinevatest paljudest teistest pealinnadest on meil prügikastide arvukuse ja leitavusega Tallinnas hästi. Pekingi ja Istanbuli kohta ma seda paraku öelda ei saa. Seal võiks prügikastid kanda suisa punasesse raamatusse, sest oma nätsu sa naljalt kuskile visata ei saa. Parem on see maitse kadumise järel kohe alla neelata. Stressi on lihtsalt vähem. Ja nii või naa tähendab rohkem prügi ju suuremat tarbimist ja ressursside raiskamist. Et seda protsessi pidurdada, on hädavajalik jäätmete sorteerimine ja taaskasutamine. Siis jääb eluks vajalikke ressursse ka tulevastele põlvedele.

Just prügi sorteerimine on see, millega meil Tallinnas on jamasti. Ma ei mõtle siinkohal seda, kuidas keegi oma kodus prügi sorteerib. Ka see on probleemne. Kuid sellest enam vajab tähelepanu see, mis toimub majade ees, kõrval või taga. Nendes suurtes prügikastides, millele on peale kirjutatud, kuhu midagi peaks sisestama. Ma ei tea, kuidas teil, aga mina puutun kokku ja näen mustamäelasena iga päev seda, kuidas prügi on valesti sorteeritud. Pakend on paberis ja klaastaara biolagunevas konteineris. Võib-olla tasuks siin süüdistada hoopis kehva lugemisoskust?

Hiljuti ühe suurema sügistormi ajal lendlesid konteinerid baleriinidena majaesisel õuel. Seda seni, kuni tuli üks «päästeingel» ja valas kõikides kastides leiduva prügi ühte konteinerisse kokku. Ülejäänud konteinerid aga ladus üksteise sisse. Seda kõike tegi ta vist masterplan'i lootuses, et nüüd on justkui viiest kastist saanud kaks rasket, mida ehk tuul ära ei vii. Mul on telefonis video sellest, kuidas järgneval päeval saabunud prügiauto juht nähtu peale nõutult käsi laiutab. Võib olla on tegu ainult minu ühistut tabanud needusega, kes pidevalt prügi sorteerimise ebapädevuse eest trahvi saab? Aga tõenäoliselt mitte.

Trennikultuur

Arnold Schwarzeneggeri moodi ülespumbatuks tahavad meie seast saada paljud. Mitte kõik, aga paljud. Või siis soovitakse omale keha nagu Megan Foxil, Grit Šadeikol või Rasmus Mägil.

Ka mulle meeldib käia jõu- ja spordisaalis enda keha vormimas. Kõik on muidu väga hästi ja on ju tore, et inimesed end liigutavad ning edendavad sellega nii enese tervist kui ka eluolu ühiskonnas laiemalt.

Aga üks, mis mulle selle juures ei meeldi, on teiste higil liugu laskmine. Teisisõnu, ma ei tea, kuidas teile, aga minu arvates on häiriv ja ebameeldiv, kui jäetakse trenažöörid ja treeningvahendid pärast kasutamist enda higist puhastamata.

Pidagem mind liialt Monkiks (tuntud tegelane teleseriaalist) ja liigseks pedandiks, aga see võib suisa eluohtlikuks osutuda, kui sa enda kehavedelikku näiteks mõnelt kangilt või hantlilt ei eemalda. Hiljuti ühes Tallinna tuntud spordiasutuses treenides tunnistasin olukorda, kus ühe mehe üritus pärast teise treeningsessiooni viimase saavutusi korrates oleks higi tõttu äärepealt õnnetult lõppenud. Neid keemilisi vahendeid, salv- ja tavalisi rätikuid leidub igas hästi- ja halvastivarustatud jõusaalis. Lihtsalt ole vunts ja korista enda järelt kehamahlad ära! Tänan!

Pensionärid

Kas olete märganud, et viimasel ajal on ka kunagi nii rahulikuna tundunud pensionärid hakanud kiirustama?

Enne oli tempo tegemine tänavatel eelkõige noorte pärusmaa, aga nüüd manavad ka eakad ette näo, et neil on kuhugi kiire. Võib-olla see tõesti ka nii on? Võib-olla mitte?

Leian, et see nakkushaigus nimega rutakus on paljuski tingitud ühiskonna arengust üleüldse. Kõik ongi kiiremaks muutunud ning inimesed jõuavadki rohkem teha ja näha kui kunagi varem.

See kõik on aga kaasa toonud selle, et ka tänased pensionärid üritavad ajaga kaasas käia ning selle asemel, et rahulikult nautida aja kulgu ja elu, tulevad nad tänavatele noortega võidu tõttama.

Siit ka üleskutse: lapsed ja lapselapsed, ärge öelge vanavanematele, et teil on kogu aeg nii kiire. Nad peavad seda muidu moeasjaks ja üritavad järgida. Enamjaolt väljendub see linnapildis selles, et noortest enam ületavad punase tulega teed just pensionärid, kes tegelikult peaksid noortele eeskujuks olema.

Hei, pensionär! Võta aega veidi ringi vaadata!

Keskealised

Nutisõltuvus on nakkushaigus, mida põeb kogu maailm. Kui ennist oli see puhast tõugu noorte haigus, siis üha enam ja enam kondab tänavatel ka keskealisi zombisid, kes, nägu nutiseadmes, ringi uitavad.

Noortest eristab neid see, et nad on enesekindlamad ning seetõttu ka kartmatumad ja ohtlikumad. Eriti jõhkrad on lapsevankritega emmed, kel on tähelepanu ekraanile naelutatud. Siis hoia oma piip ja prillid, et sa talle ette ei jää! Kui juhtud sattuma juhuslikult tema käru trajektoori ette, siis võib ta sind alles tänu su valjuhäälsele valuoigele märgata.

Samas on ühiskonnale palju kahjulikumad need isendid, kes trammipeatuses, täheldades silmanurgast lähenevat trammi, sammuvad enesekindlalt sõiduteele. Märkamata aga seda, et rööpliikur jäi juhuslikult valgusfoori taha. Selle tulemiks on hulk häiritud liiklust ja pimedal ajal ka kergeid kokkupõrkeid auto ja inimese vahel.

Nojah. Õnneks ei ole meil veel olukord nii hull kui kaugel Hiinas. Aga palju puudu ei jää. Pidagem piiri või suisa paastugem nutiseadmetest. Nõnda, nagu seda tegi Tõnis Niinemets. Sest ainult siis saame tegeleda ennetuse, mitte tagajärgedega!

Olukord Hiinas | FOTO: Kristo Veinberg

Noored

Noorsoo veidrustest ja käitumismustritest võiks kirjutada terve raamatu. Kuna aga tänapäeval ei armastata lugeda eeposeid, siis tooksin välja ainult põletavaima probleemi, millele peaks tähelepanu pöörama. Selleks on valjusti muusika kuulamine avalikus kohas. Kui kunagi pidid küladisko korraldamiseks kõlarid juhtmepikenduste abil kodust välja vedama, siis tehnoloogia arengu ja kättesaadavuse tõttu piisab sul tänapäeval kõigest mõnest eurost, et hankida endale kaasaskantav müratekitaja Bluetooth-kõlari näol.

Nagu teame, siis noored on teada-tuntud tähelepanu otsijad. Eriti tänapäeval, kus vanematel on üha vähem aega lastega tegeleda. Kõik see on aga viinud selleni, et seda otsitakse mujalt. Vahendeid valimata. Kõige lihtsam tundub seda püüda valju muusika kuulamisega tänaval, koolis või ühistranspordis. Kaubanduskeskustest ei hakka ma rääkimagi.

Paraku aga ei mõisteta, et inimeste muusikamaitsed on erinevad ning avalikus kohas kõva lärmi tekitamine ei ole kõigile meeltmööda. Näiteks üle-eelmisel nädalal jäi üks keskealine naisterahvas Balti jaama trollipeatuses seetõttu pangakaardist ilma, kuna sisestas valjust muusikast segatuna PIN-koodi pangaautomaadis kolm korda valesti.

Miks ma tean seda, mõtlete? Sest ohver ei hoidnud oma viha vaka all, vaid valas selle ebatsensuurset metal-muusikat avalikult levitanud nooruki peal välja. Õigustatult. Lisaks näitas ta oma tegevusega üles ka hoolivust, sest autorikaitse seaduse kohaselt ei tohi avalikus kohas enamikku lugusid ilma loata esitada. Win-win situatsioon!

Noored on hukas! Nii noored ja hukas on nad!

Tallinn on haige. Kas jäädavalt või ajutiselt? Seda näitab aeg. Siinkohal sõltub iga indiviidi panusest, kas see nähe on mööduv või süveneb probleem aja edenedes. Äkki tuleks olukorra lahendina koolides hakata käitumisele ja etiketile suuremat tähelepanu pöörama? Või siis peaks käitumist õpetama hakkama suisa riiklikul tasandil? Seda siis õpetlikke reklaame ja videosid tootes. Haridusministeeriumi eestvõttel. Nõnda nagu seda tehti enne olümpiamänge kauges Hiinas Pekingis. Tundub ju veider, eks? Augustis Hiinas käies ning seal elava ja töötava Eesti suursaadiku Marten Kokaga vesteldes tõi ta välja, et mainitud riiklik õppeprogramm sealsete elanike peal isegi toimis. Nad sülitavad ja läkastavad nüüd palju vähem. Miks ei võiks antud mall ka meil mõjuda? Märgake ja tehke märkusi, sest muidu jääb Tallinn jäädavalt haigeks!

Tagasi üles