Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Edward Lucas: miks on Kremli välispoliitika kontraproduktiivne

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vaade Punasele väljakule Moskvas | FOTO: Scanpix

Kremli katsed teiste riikide poliitikat mõjutada on piinlikkust tekitavalt varjamatud. Mittevajalikult kõrge profiiliga näivad olevat ka sõjaline bluff ja hirmutamine, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.

Mõistatus. Venemaa hirmutab oma naabreid, kuid ei tee seda nende alistamiseks piisavalt süstemaatiliselt. Ta sekkub teiste riikide poliitikasse, aga tulemused on poolikud ja valmistavad pettumust.

Ukrainat rünnates tegi Kreml näiteks lõpu sajandeid kestnud kahemõttelisusele oma tähtsaima naabri rahvuslikus identiteedis, tuues kaasa riigi postkoloniaalse orientatsiooni väljajoonistumise. Venemaa mõõgatäristamine ja õõnestustegevus õhutasid kaitsevõime tugevdamist pooldavaid meeleolusid Soomes ja Rootsis, kahes Venemaa NATOsse mittekuuluvas Euroopa naaberriigis, mis ihaldasid vaid rahumeelseid ja asjalikke suhteid.

Mujal on Venemaa agressiivne sõjaline hoiak sundinud NATOt liigitama vastumeelselt oma idanaabrit ohuks ja koostama eesliiniriikide kaitsmiseks kaitseplaanid. Euroopa riigid otsustasid vastu tahtmist suurendada oma kaitsekulutusi. Ameerika pühendumus Euroopa kaitsele, mis tundus vahepeal kõikuv ja aegunud, on viimaste aastakümnete tugevaim.

Energiarelva toores kasutamine Venemaa poolt pani seni loiu Euroopa Liitu tõsiselt võtma energiajulgeolekut, lammutama Gazpromi ärimudeli, rajama põhja-lõuna suunalise gaasivõrgu ja läbi suruma energiatööstuse liberaliseerimise.

Ka Venemaa varjatud mõju kasutamisel teiste riikide poliitikas on olnud halvad tagajärjed. Suurbritannia, mis kaldus suhtuma põlgliku üleolevusega igasugusesse juttu Venemaast lähtuvast ohust, on nüüd hõivatud Kremli sekkumise teemaga eelmise aasta Brexiti referendumi kampaaniasse.

Isegi kui jätta kõrvale Robert Muelleri uurimine Venemaa sekkumisest Ameerika presidendivalimistesse, on juba ohtralt tõendeid Kremli räpastest trikkidest Ühendriikides, nagu Twitteri ja Facebooki libakontod, mille abil levitati agressiivset ja ühiskonda lõhestavat desinformatsiooni. Venemaa kunagine tähtsaim sõber Euroopas Saksamaa eraldab arvestatavaid ressursse Venemaa õõnestustegevuse uurimiseks ja tõrjumiseks. Prantsusmaa ilmutas tänavuste presidendivalimiste ajal Venemaa häkkimis- ja lekitamisrünnaku ajal teraskõva rahvuslikku üksmeelt.

Miks kasutab Kreml siis pealtnäha nii kontraproduktiivset lähenemist, kui pehmed taktikad oleksid palju tõhusamad? Kui Venemaa oleks oma kaarte teisiti mänginud, poleks me näinud NATO laienemist, territoriaalkaitsest rääkimata. Tal oleks lääne pealinnades palju suurem mõju. Endiste vangistatud rahvaste (ja minusuguste inimeste) hoiatused oleksid paistnud naeruväärse hirmu külvamisena.

Veelgi suurem mõistatus on selle poliitika silmanähtavus. Kahtlemata on õõnestustegevust kõige parem läbi viia salaja? Kremli katsed teiste riikide poliitikat mõjutada on piinlikkust tekitavalt varjamatud. Mittevajalikult kõrge profiiliga näivad olevat ka sõjaline bluff ja hirmutamine.

Üks võimalik seletus on valearvestus. Meie Venemaa vaatlemise võimekuse süstemaatilisele allakäigule vaatamata on meie valitsusasutused, mõttekojad ja meediaväljaanded endiselt võimelised uurima ja järeldusi tegema.

Samalaadselt mõistab Kreml lääne nõrkusi palju paremini kui selle tugevusi. Ta kasutab ära lõhesid, kuid teda tabab üllatus, kui selle tulemus on suurem ühtsus. Vladimir Putin ja tema semud kahtlevad, kas lääs tegelikult usub väärtustesse nagu ausus ja solidaarsus. Miks peaksid päris riigid nagu Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja USA eraldama nappi raha ja võtma riske Baltimaade suguste könnide kaitsmiseks? Kui me teeme just seda, on Venemaa jahmunud.

Süvitsi minevam vastus on, et suur osa Kremli käitumisest teenib erinevaid eesmärke. Osaliselt mängitakse kodupublikule. Panna venelased uskuma lääne vaenulikkusesse aitab tähelepanu kõrvale juhtida režiimi suutmatuselt riiki moderniseerida. Venemaa poliitiliste ja sõjaliste võimetega hooplemine pakub lohutava doosi rahvuslikku uhkust riigile, mis on enamiku aspektide poolest ülejäänud maailmast maha jäämas.

Kremli tegevuse mõju on suurim mitte-lääne publikule. Nende jaoks saadab Ühendriikidest, Suurbritanniast ja mujalt kostev furoor võimsa sõnumi: härra Putini režiim suudab siirda tõsist võimu oma piiridest kaugemale. Parem on sellesse tõsiselt suhtuda.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Tagasi üles