Alar Karis

FOTO: Margus Ansu

Tartu Ülikooli rektor Alar Karis arvab, et aeg on küps minna edasi kunagi alustatud Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli liitumiskavaga.

Tuntud põnevusseriaalis ei anna 16. sajandil elanud taani täheteadlase Tycho Brahe mõistatuslik surm siiani uurijatele rahu. 1601. aastal lahkunud mehe surnukeha ekshumeeritakse.

Samamoodi peetakse surnuks kõrgharidusteemat, mis siiani vajab lahendust, kuid millega keegi eriti tegelda ei taha. Aga uueks uurimiseks tuleb see välja kaevata. Ja võib-­olla õnnestub seekord mõistlik lahendus leida.

Mõni päev tagasi kirjutasin maaülikooli rektorile kirja, milles tegin ettepaneku jahtunud jälg üles võtta ning mõelda tõsiselt kahe ülikooli liitmisele.

Algatuseks pakkusin välja idee moodustada pariteetsetel alustel integratsioonikomisjon, mille ülesandeks oleks eelarvamustevabalt, tulevikku vaatavalt ning analüüsidel põhinevalt välja töötada lähtekohad kahe ülikooli liitmiseks. Komisjoni ülesandeks oleks analüüsida liitumisvõimalusi ning ­ette valmistada vastavad põhimõtted ja ajagraafik.

Iseenesest pole ettepanekus ühendada Tartus asuvad ülikoolid midagi uut. Juba 1995. aastal andis tollane haridus- ja kultuuriminister Peeter Olesk välja käskkirja Eesti Põllumajandusülikooli likvideerimise kohta. Võim vahetus ja asi jäi soiku ning vaikuseperioodidega vaheldudes on kahe ülikooli liitmine aeg-ajalt jälle pinnale kerkinud.

Kümme aastat tagasi kirjutasid toonased rektorid alla memorandumile, mis nägi ette sisulise akadeemilise ­integratsiooni teel liikuda kahe institutsiooni liitumise poole. Muu hulgas nähti ette alustada haldustegevuse, ­infosüsteemide ja tugistruktuuride ühildamist ning alalise koostöökomisjoni moodustamist. Paraku heideti kokkulepitud tegevuskava kõrvale. Lahendusi pole aga siiani.

Eesti riigi arvukates arengukavades ja strateegiadokumentides, ka aruteludes, on juhitud korduvalt tähelepanu vajadusele tõsta Eesti teaduse ja kõrghariduse kvaliteeti ning rahvusvahelist konkurentsvõimet.

Sama põhimõte kajastub ka koalitsioonileppes ja selle alusel koostatud valitsemisprogrammis aastateks 2011–2015. Hiljuti leidis aga Arengufondi analüütik Heido Vitsur, et valitsuse heaks kiidetud konkurentsivõime kavale «Eesti 2020» võib saada takistuseks muutuste vajadust ­eirav haridussüsteem.

Teame, et konkurentsivõimelist kõrgharidust on võimalik omandada rahvusvaheliselt tunnustatud teadlaste ja õppejõudude juhtimisel nüüdisaegse infrastruktuuriga ülikoolides.

Vaatamata mõningasele teaduskoostööle ning edule Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli ühisõppe väljaarendamisel, on arengutempo olnud liiga aeglane ning meie teadus- ja õppetegevus on endiselt killustunud mitme kõrgkooli vahel.

Ülikoolide koostöövalmidus ja seda soodustavad kõrghariduse regulatsioonid pole olnud piisavad sisukaks koostööks. See on kaasa toonud kogu kõrgharidusruumi hägustumise ja ahendanud üliõpilaste valikuvõimalusi, või mis hullemgi veel, desorienteerinud üliõpilasi nende valikutes.

Vaatamata sellele, et viimastel aastatel on toimunud mitmeid integratsiooni tähistavaid sündmusi, oleks strateegiline viga, kui koostöö jääks praegusele tasemele.

Olen veendunud, et kahe ülikooli sisuline integratsioon tõstaks õpetuse kvaliteeti, nagu teeks seda ka ülikoolide parimate õppejõudude potentsiaali ärakasutamine. Iga vähegi asjatundlik inimene teab, et õppejõude-teadlasi napib.

Oluliselt lihtsustuks kallihinnalise taristu ühiskasutamine ning edaspidi välditaks lähestikku paiknevate sarnaste õppehoonete väljaarendamist. Asjade kulgu vaid kõrvalt vaadates on oht, et meie teadusvõimekus väheneb ning mitmed Eesti riigi jaoks olulised õppevaldkonnad võivad hoopis kaduda.

Tartu Ülikoolis ja Eesti Maaülikoolis õpetatavate erialade kvaliteet oleks veel kõrgem, kui töötaksime välja õppekavad, kus akadeemiline ja rakenduslik komponent oleksid mõistlikus tasakaalus. Selline lähenemine vähendaks ka praegust ülikoolide erialade dubleerimist.

Tõenäoliselt ei ole Eestis kaht teist ülikooli, kus ühistegevusest nii õppe- kui ka teadustöös tõusev kasu võiks olla nii suur kui TÜ ja EMÜ puhul. Rõhutan, et ülikoolide võimalik liitmine ei ole eesmärk omaette, vaid vahend kõrghariduse ja teaduse taseme tõstmiseks. Näen TÜ praeguse ja maaülikooli endise rektorina kahe ülikooli kasutamata potentsiaali Eesti kõrghariduse konkurentsivõime suurendamiseks.

Teame, et ülikoolidevaheline kvaliteedilepe on suurendanud ühist arusaama teaduse ja õpetamise kvaliteedist ning vähendanud tasemeerinevusi ülikoolide vahel. Seega, ühendamine annaks võimaluse uueks arenguhüppeks rahvusvahelises konkurentsis püsimisel. Teame ka, et konkurents kõrghariduses tugevneb ning rahvusvahelistes võrgustikes osalemiseks tuleb järjest rohkem pingutada.

Kõrghariduse kui terviku huvid jäävad kõrvale, kui ülikoolid hakkavad liitmisohtu aimates iseend päästma. Ja seda ei saa ülikoolidele ette heita, kui puudub selge vaade kõrghariduse tulevikule.

Isevooluteed kulgenud kõrghariduspoliitika tulemused hakkavad ilmnema juba mõne aasta pärast, mil gümnaasiumilõpetajate arv väheneb märgatavalt. Otsides pääseteed õppekavadele järjest kõlavamaid ja atraktiivsemaid nimesid andes, oleme varsti kogu ülikoolihariduse kvaliteedi nurka mänginud.

Me ei tea ka seda, millist kvaliteedimärki kannavad järjest juurde tekkivad ülikoolidevahelised ühisõppekavad. Kas tegemist on järjekordselt Euroopast imporditud silmamoondusega või millegi tõsiseltvõetavaga? Mis aga puudutab tehnikahariduse jätkusuutlikkust Tartus, pean oluliseks asjatundjate otsust ja leian, et otsustusprotsessi ja arutellu tuleb kaasata Tallinna Tehnikaülikool.

Kümme aastat on lükatud ülikoolide ühendamist edasi väitega, et iga asi peab toimuma omal ajal ja olukorda arvestades. Kas see aeg on nüüd käes? Kas olukorraga on piisavalt arvestatud? Lõigata tohtivat alles pärast üheksa korda mõõtmist. Rohkem kui üheksa aastat on mõõdetud.

Kas nüüd ei ole mitte aeg lõigata? Toona argumentidena mõju avaldanud väljaütlemised tunduvad praegu õõnsavõitu. Eriti naeruväärne on siiani kultiveeritav arusaam, et Tartus peab olema kaks ülikooli ainuüksi seepärast, et võidelda Tallinna vastu.

Või et uus moodustuv struktuur osutub liiga suureks ja halvasti juhitavaks ning et teadlastel ja õppejõududel peab olema koht, kuhu tööle minna, juhul kui ühes ülikoolis tekivad isikutevahelised vastuolud. Selleks et mõlemale poolele kasulike tulemusteni jõuda, tuleb keskenduda ühisosale ja mõistlike vastuargumentide üle tuleb kindlasti diskuteerida.

Poliitiliselt raskeid probleeme ei ole võimalik lõputult edasi lükata, asendustegevus siin ei aita. On selge, et ­äsja ametisse astunud minister on silmitsi paljude hariduse ees seisvate ja lahendusi vajavate probleemidega.

Ministri palvel on koostööpartnerid sõnastanud kõige teravamad probleemid, mõned koos võimalike lahendustega, ja neist saab ülevaate haridus- ja teadusministeeriumi kodulehelt.

Vaatamata sellele, et ülikoolid on autonoomsed ja ükski vägi ei saa neid sundida koos tegutsema, kui nad seda ei soovi, usun siiralt, et nii hea kolleeg kui ka minister tulevad mu mõttearendusega kaasa. Koos tegutsedes on ehk üks jahtunud jälg vähem.