Eilses Postimehes kirjutasime erakordsest kohtuniku tagandamise juhtumist. Kaebuse järgi solvas ja alavääristas kohtunik rängalt üht oma abielu lahutada soovinud naist. Otsus tagandamise kohta pole veel jõustunud ning kohtunikul õigus see riigikohtu üldkogule edasi kaevata.
Hoolimata sellest, milline otsus selles asjas lõpuks langeb, saime näitlikud vastused mitmelegi küsimusele, mis aeg-ajalt on avalikkust erutanud. Kohtusüsteemi sõltumatus ei tähenda kaugeltki seda, et kohtunik võiks teha kõike, mis tal parasjagu pähe tuleb. Kohtuniku poolt ebaviisakalt ja alandavalt koheldud protsessiosaline ei pea seda sugugi vaikides taluma, vaid võib otsida abi. Kohtusüsteemi eneseregulatsioon toimib.
Kohtuskäimise põhjused on harva (kui üldse) seotud toredate ja meeldivate asjadega. Õnnelikud on need inimesed, kes ei pea elu jooksul mitte kordagi kohtuuksi kulutama. Kui kohtutee aga jalge alla võtta tuleb, on igal osalisel ometi õigus oodata nii viisakat kohtlemist kui ka kõike muud, mis on üles tähendatud seadustes ja lisaks kohtunike eetikakoodeksis.
Eesti kohtunikkond on oma ameti väärikuse hoidmise ja kohtusüsteemi usaldusväärsuse kasvatamisega pigem ikka hästi hakkama saanud. Need, kelle vanus lubab, võivad meenutada, mida räägiti ja arvati kohtute usaldusväärsusest paarikümmend aastat tagasi.
Käepärase arvulise, ajas tagasi ulatuva ja väljaspool kohtusüsteemi võimu tehtud võrdluse leiame näiteks kaitseministeeriumi tellitud avaliku arvamuse uuringutest, kus on muu hulgas küsitud mitmesuguste institutsioonide usaldamise kohta. 2001. aastal ütles kohtu kohta 45 protsenti vastajatest, et usaldab, ja 34 protsenti, et ei usalda. 2010. aastaks oli usaldajaid juba 58 protsenti ja mitteusaldajate osakaal oli kahanenud 28 protsendile. Kahjuks samas uuringuseerias miskipärast enam kohtute kohta ei küsita. Postimehele kättesaadavaid allikaid kõrvutades võime aga öelda, et usaldajaid on umbes 60 ja mitteusaldajaid umbes 20 protsenti. (Veel viiendik jätab küsimusele vastamata.)
Üldine usaldus on oluline tegur, mis garanteerib kohtusüsteemi sõltumatuse ja sedakaudu õigusriigi kestmise. «Sõltumatus pole kohtusüsteemi privileeg,» kirjutas riigikohtu esimees Priit Pikamäe sel kevadel Postimehes ilmunud arvamusloos, «See on igaühe tagatis, et tema kohtuasja – ükskõik kelle vastu – arutatakse erapooletult. /…/ õigusriigis selle mõiste kõige üldisemas tähenduses kõrgub päevahuvide kohal alati põhimõte: üksikisiku põhiõigused on garanteeritud vaid sõltumatu kohtuvõimu tingimustes.» (PM 29.03)
Seejuures ei seisa kohtuvõim kaugeltki väljaspool kriitikat. Seda ka mitte avalike arutelude mõttes. Poliitikute asi on aga luua selgeid seadusi, mitte ähvardada või mõjutada kohtunikke üksikute otsuste pärast või valimatute sõnadega sarjata praeguseks Eestis hästi paika loksunud kohtusüsteemi sõltumatuse põhimõtet.