Sirbis sel reedel: Ksenija Sobtšak, Vahur Afanasjev ja Eesti vanausulised

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirp 10.11
Sirp 10.11 Foto: Sirp

Sirbis 10. novembril:

MIHHAIL TRUNIN: Retooriline vastasseis

Nimekas Vene ajakirjanik ja telesaatejuht Ksenija Sobtšak, kes on esmajoones tuntud niisugustest telesõudest nagu «Maja-2» («Дом-2») või «Blondiin šokolaadis» («Блондинка в шоколаде») ning kes on ühtlasi Vladimir Putini endise ülemuse Anatoli Sobtšaki tütar, teatas 18. oktoobril ametlikult oma plaanist kandideerida Venemaa 2018. aasta presidendivalimistel. Vaid kõige laisemad ei ole sestsaadik kolm nädalat jutti rääkinud Ksenija Sobtšakist, tema eesmärkidest ja loodavast staabist. Sobtšaki kui telesaatejuhi tuntus oli ilma selletagi 95 protsenti, kuid nüüd võib arvata, et see on ületanud juba 100 protsendi piiri.

Vastutus ja õigus. Pille-Riin Larmi intervjuu Vahur Afanasjeviga. VAHUR AFANASJEV: «Kõige vähem tahan osutuda eestivenelaste eestkõnelejaks. Eestivenelased saavad ise ka enda eest seistud.»

Kevadel võitis Vahur Afanasjev käsikirjaga «Serafima ja Bogdan» Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse. Peipsiveere vanausulistest kõnelev romaan tuli äsja trükist, neil nädalail esitleb Afanasjev seda mitmes Eesti paigas. Pille-Riin Larm käis autoriga Serafima ja Bogdani mail.

IRINA KÜLMOJA: Eesti vanausulised, nende kombed ja keel

Eesti 2011. aasta rahvaloendusel märkis oma usutunnistuseks vanausu 2600 Eesti elanikku. Vanausulised ise arvavad, et tegelikult on neid palju rohkem, hinnanguliselt 10 000–12 000 ringis. Vanausuliste palvelaid on Tallinnas, Tartus, Peipsi lääneranniku külades ja Piirissaarel, kokku 11 kogudust. Kuna Peipsiveerel napib töökohti, on paljud sealt lahkunud, nooremad inimesed mujale õppima läinud. Siiski käiakse kodukohas oma suvemajas, vanemaid ja vanavanemaid aia- ja majapidamistöödel abistamas, suuremate pühade (millest tähtsaim on ülestõusmispüha, ka jõulud) puhul külastatakse jumalateenistust kodupalvelas. Kõik need inimesed peavad end vanausulisteks.

JANEK KRAAVI: Post-sõnastik XXXVIII. zombid

Kui sajandivahetuse kultuuris kohtab võrdlemisi tihti ingli metafoori, siis viimase kümnendi kriisimeeleoludest kantud katastroofidiskursuses näib valitsevat elavate surnute või zombide kujund. Registrivahetuse näitena võib tuua ühe massikultuuris üsna tavalise apropriatsiooni ehk kujundinäppamise juhtumi. Natuke «Twin Peaksi» ruumikujundit meenutava veebiseriaali «Vaikelu» («Still», autor Jonathan Holbrook, 2013–2014) põhielemendiks on teadmata põhjusel liikumatuteks kujudeks muutunud inimesed, kes ei ole küll otseselt vägivaldsed, aga kellest õhkub mingit sõnulseletamatut õudust, halvavat ning nakkavat hirmu. Sellised postamenttegelased meenutavad sel sajandil kultusseriaali «Doktor Who» ilmunud nutvaid ingleid. Need tavamõõdus skulptuuridena ilmnevad tegelased on tegelikult ajaga manipuleerivad mõrtsukad, kes imevad inimese järk-järgult energiast ja elujõust tühjaks.

Tume universum ehk Kuidas tekkisid mustad augud. Margus Maidla intervjuu Martti Raidaliga. MARTTI RAIDAL: «Tegelikult ei tea me gravitatsioonist suurt midagi. Kõige tuntum jõud on tegelikult kõige tundmatum jõud.»

Akadeemik Martti Raidal on keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi (KBFI) juhtivteadur, kes juhib teaduse tippkeskust nimetusega Tume Universum (Dark Side of the Universe) ja esindab Eesti teadlasi Euroopa tuumauuringute keskuses (CERN). Piiriülene uurimissuund, kus koos kosmoloogia ja astrofüüsika ühelt poolt ja teisalt kõrged energiad ning elementaarosakesed, mille uurimist professor Raidal enam kui 20 aastat viljelenud on, saab areneda ainult arvestatavate infotehnoloogiliste ressursside toel, seega on Martti Raidal aastaid edendanud ka teaduses kasutatavaid arvutivõrke ja -võimsusi (näiteks European Grid Initiative, EGI). Raidali institutsionaalne uurimistoetus kannab lihtsat pealkirja «Massi päritolu» ja selle abil koondatakse tõenäoliselt sügavaimad teadmised, mida tähendab teadusavastusena gravitatsioonilainete võngete registreerimine. Just gravitatsioonilainete võngete registreerimise eest anti välja ka 2017. aasta Nobeli füüsika auhind.

MERLE KARRO-KALBERG: Eetiline planeerimine on kui hundi, kitse ja kapsa üle jõe viimine

Digitaalsed suhtlusvahendid, info ülikiire liikumine ning üleküllus on ühiskonda muutnud omajagu. Räägitakse silotorni efektist, mis tähendab kapseldumist oma teadmiste mulli ning ainult selle teabe vastuvõtmist, mis sobib juba väljakujunenud maailmavaatega. Räägitakse ka eksperdijärgsest ajastust ning selle tihedast seosest tõejärgse ajastu ja uduketramisega. Valdkonna eriteadmistel pole enam määravat kaalu, need tekitavad hoopis vastumeelsust, kohati protestigi. Muutuste tuules on ka ruumiline planeerimine. Kuidas kavandada ruumi, kui iga inimene on ekspert, kuidas ettepanekuid arvesse võtta ning milline on planeerija roll? Selleaastasel planeerijate ühingu ja Tartu ülikooli kahasse korraldatud Tartu planeerimiskonverentsil nende murekohtade üle ka arutati. Oma mullist väljumisest, teadmiste tõhusast edastamisest ja eetilisest ruumiplaneerimisest räägivad konverentsi peaesineja, Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop ning konverentsi üks peakorraldaja, planeerijate ühingu esimees Heiki Kalberg.

TARMO SOOMERE: Kolm korda seitseteist minutit uut normaalsust

Teadus on ajalooliselt olnud uute ja oluliste asjade teadasaamine ja nende edastamine teistele. Need võivad äärmiselt erinevad, alates kindlatest arvudest nagu pii ja lihtsatest reeglitest nagu ruutvõrrandi lahendusvalem ja ulatudes kaugele mikromaailma ühelt poolt ja galaktikaparvede kujunemise seaduspärani teiselt poolt.

Klassikaline teadus algab faktidest. Faktid ja faktikontrolli vajadus ning tehnikad on esimene asi, mida õpetame neile, kes mõtlevad oma elu siduda teadusega. Veel rohkem on seda vaja neile, kes tahavad maailma muuta, olgu siis mingi vinge seadme leiutamise või rakenduse kirjutamise kaudu.

JÜRGEN ROOSTE: Maatriksi-epistemoloogia ja -demonoloogia

Kindlasti teate, et inimkonna mõned helgemad pääd – ja sekka ka nood, kes tollest olemisest tuhkagi ei jaga – uurivad täiesti tõsiselt probleemi, et me võime elada Maatriksis, et meie elu on pettepilt, virtuaalreaalsus, simulaakrum ning me ise oleme mingi masinavärgi patareid.

Häda on selles, et ükskõik, kuidas me asjale ei läheneks, neil tüüpidel, kes nii väidavad, on õigus – aga ainult osaliselt. Küsimus on metafoorivalikus. Kohe seletan.

TRISTAN PRIIMÄGI: Tõsielu vahtralehega

Toronto eestlaste dokumentaalfilmide festival «Estdocs» vaatab julgelt vastu järgmisele, 15. ettevõtmisele.

Arvustamisel

Eesti Draamateatri «Ivanov»

Andrei Ivanovi «Batüskaaf»

kogumik «Pilt ja sõna. Hullunud Tartu II»

Katja Novitskova näitus «Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud» Eesti Veneetsia biennaali paviljonis

rahvusvaheline nüüdismuusikafestival «Afekt»

Müncheni festival «Spielart»

Peeter Lauritsa kuraatorinäitus «Surnu suusad. Kuidas kirjeldada metsa digitaalsetele jänestele»

Urmo Metsa «Võimalikud majad: arhitektuursete ideede loend»

Nukuteatri «Linnud»

Austria Vorarlbergi piirkonna arhitektuuri rändnäitus

mängufilmid «Ema!» ning «Björn Borg ja McEnroe»

Toronto eestlaste dokumentaalfilmide festival «Estdocs»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles