Kui kõikvõimalikud koalitsioonipartnerid olid loobunud läbirääkimistest Tallinnas kohalikud valimised võitnud Keskerakonnaga, võeti kampa esmapilgul võimatuna tunduv partner – valimistel haledalt kaotanud rohelised. Eestimaa Roheliste juht Züleyxa Izmailova ei mõelnud ilmselt pikalt, kas võimuliiduga ühineda või mitte.
Alternatiiv oleks olnud lasta erakonnal vaikselt kustuda ja siis ajaloo prügikasti maanduda. Need, kes Izmailovat, omadele Zuzut, tunnevad, kinnitavad, et kiired otsused ja välkkiired kannapöörded ongi tema stiil – seda nii eraelus kui ka poliitikas.
Rikutud mõtlemisega poliitikud jõudsid roheliste keskharidusega juhi, kes pole väidetavalt päevagi palgatööl käinud, mõistagi välkkiirelt sopaga üle valada. Aga igal pool ei pruugi poliittehnoloogide karvane käsi mängus olla. Kuigi see võib-olla välja ei paista, on Tallinna linnaisad ammu aru saanud, et autoliikluse pideva arendamisega jõutakse varem või hiljem väljapääsmatusse ummikusse.
Isegi palju räägitud Reidi tee, mis justkui oleks igasuguse rohelise mõtlemise antipood, teenib tegelikult ju kesklinna autodest vabastamise ideed. Bussirajad, ühistranspordi eelisarendamine, autovaba peatänava projekt – pigem on kummaline, et rohelisi pole varem kampa võetud.
Reidi tee ongi peamine küsimus, kus Keskerakonnal ja rohelistel peaks olema raske ühisosa leida. Siin lahendatakse asi aga lihtsalt ning iroonilisel kombel on abiks Reidi tee vastaste varasem tegevus. Nimelt tõmbas üks seltskond (kõik teavad, kes, aga keegi ei saa midagi tõestada) Russalka juures paarisajale puule punased ringid ümber ja väitis, et need kõik võetakse Reidi tee ehituse käigus maha. Tegemist oli alatu valega, millele tüdinud linnaametnikud ei viitsinud isegi vastu vaielda. Nüüd pole vastsel Tallinna linnapeal Taavi Aasal vaja teha muud, kui osutada nendele märgitud puudele ja kuulutada: rohelistele vastu tulles jätame need kõik alles. Reidi teest räägitakse veel mitmes lepingupunktis, aga jutt on seesama, mida linnavalitsus varemgi kõigile rääkinud on.
Ka sel nädalal sõlmitud koalitsioonileping pole suures osas muud kui tühjade tünnide kõmin. Nii kõneleb lepingu esimene punkt Tallinna merele avamisest. Sellest on kõik poliitilised jõud rääkinud vähemalt kümme aastat või kauemgi.
Teine punkt on linnahalli taastamine, mis samuti juba ammu käima lükatud. Või siis lubadus ehitada Prantsuse lütseumile võimla. Projekt on ammu valmis, ehitushange läbi viidud ning leping sõlmitud ja tööd juba alanud. Sellise protsessi peatamine oleks äärmiselt kulukas.
Glüfosaadi kasutamise lõpetamine on ilmselt üks väheseid punkte, mis puhtalt roheliste algatusel koalitsioonilepingusse kirjutati. Paraku ei hakka linnavõimu hammas raudteed puudutavate otsuste peale ning kui raudteemehed tahavadki glüfosaadi kasutamist jätkata, siis nad seda ka teevad. Eraisikute puhul on sellega sama lugu nagu naastrehvidega. Linnavalitsus võib küll sellevastaseid plakateid üles panna, aga inimesi päriselt mõjutada ta ei saa.
Ilmselt saab Zuzu ka ise aru, et maailma parandamine pole lihtne. Nii lubaski ta olla eeskätt «roheline valvur» ja suunata linnavalitsust paremate valikute tegemise poole. Aga keskkonna valdkonda kureeriva abilinnapea töökohustus on ka eelkäijast maha jäänud jäätmemajanduse Augeiase tallide rookimine. Meenutagem, et Izmailova eelkäija Arvo Sarapuu alustas abilinnapeana ilma igasuguse keskkonnaalase kogemuseta. Roheliste esindajal peaks stardipositsioon vast isegi parem olema. Aga antagu Zuzule nüüd hakatuseks sada päeva oma võimete näitamiseks, pärast seda on aega kritiseerida küll.