Marti Aavik: psüühikahäiret ära tunda pole niisama lihtne (18)

Marti Aavik
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: Tairo Lutter / Postimees

Psüühikahäireid ära tunda (ja adekvaatselt tegutsema hakata) ei ole sugugi nii lihtne, nagu tagantjärele tarkadele meediast ühe või teise juhtumi asjaolusid kuuldes tundub. Pealegi olgu öeldud, et asi on väga kaugel sellest, et iga psüühikahäire oleks ümbritsevatele inimestele ohtlik.

Kui lähedase inimese käitumine on muutunud imelikuks ja murettekitavaks, siis küsige kelleltki asjatundlikult nõu, mida ette võtta. On olemas perearsti nõuandeliin 1220, mis töötab nii ööl kui ka päeval, ja sinna helistamisest võibki alustada.

Keskmisel kodanikul ei saagi olla laialdasi kogemusi psühhoosis inimestega, sest nende haiguste esinemissagedus pole samasugune kui kasvõi kopsupõletikul. Võtame näiteks skisofreenia. Sellesse haigestub elu jooksul umbes üks protsent inimestest. Seejuures on skisofreenial veel mitu alavormi, mis on väliselt vägagi erinevad. Kord haigestunud inimesed saavad ka terveks või siis saadakse haigusnähud tänu tõhusatele ravimitele kontrolli alla.

Absoluutsel enamikul meist puudub vahetu isiklik kogemus ägedas faasis psühhootiliste haigetega ja isegi kui mingi kokkupuude on olnud, ei ole tavalisel inimesel süstemaatilisi ja võrdlevaid teadmisi, mis on olemas selleks koolitatud ja kogemustega erialainimestel.

Veidral käitumiselgi võib olla vägagi erinevaid põhjusi. Alates sellest, et keegi kaotas lollivõitu kihlveo ja nüüd teeb lunastuseks midagi väga imelikku, kuni tõepoolest psüühikahäireteni välja. Kui keegi räägib, et on telepaatilises ühenduses teiste maailmade esindajatega, siis pole ta tingimata veel haige, vaid võib vabalt olla ka lihtlabane laadasuli. Niisiis, väliselt ühe ja sama lõpptulemuseni võivad viia absoluutselt erinevad asjaolud. Kaugelt ja lünkliku info põhjal ei saa kedagi raudkindlalt haigeks kuulutada.

Asja teeb ka haigestunu lähedastele veel keerulisemaks see (jäädes siinkohal skisofreenia näite juurde), et haiguse algus võib olla väga kiire või siis aeglane ja järkjärguline. Muutusi märgata ja neile õiget tähendust anda ei pruugi olla sugugi lihtne.

Kui on juhtunud midagi nii ehmatavat ja halba, nagu juhtus esmaspäeval Tallinnas Vabaduse väljakul, siis on ju loomulik, et inimesed arutavad asja nii kodus köögilaua taga kui ka sotsiaalmeedias. Üks sagedastest küsimustest on, miks ei ole «sellised inimesed» raviasutustes luku taga. Osa vastusest võib aimata juba eelnevast.

Isegi kui me tahaksime tegelikku jälgimisühiskonda, pole meil kunagi võimalik absoluutselt iga inimese juurde palgata tervet spetsialistide meeskonda, kes pidevalt ta käitumist jälgiksid ja prognoosiksid, kas mingid eeldused viivad ohtliku käitumiseni või mitte. Ja ka sel juhul oleks hinnang ju ikkagi tõenäosuslik.

Märkamine on kindlasti tähtis, ent asjaolusid täpselt teadmata pole kellegi kallal tänitamine mitte ainult inetu, vaid ka sisuliselt vale.

Kommentaarid (18)
Copy
Tagasi üles