Jaak Madison

FOTO: Erakogu

Mida ütleksid politsei kritiseerijad siis, kui eilne sündmus Vabaduse väljakul oleks lõppenud traagilisemalt ja nugadega vehkinud isik oleks rünnanud mõnd noort ema või väikelapsi, küsib abipolitseinik ja riigikogu liige Jaak Madison (Konservatiivne Rahvaerakond).

Eilne sündmus Vabaduse väljakul oli traagiline ja iga inimese kaotus Eestis on ränk. Ekspertiis selgitab välja, kas kahe noaga ähvardanud isik oli meelemürkide mõju all ja milline oli tema üleüldine vaimne seisukord.

Kuid on tõsiasi, et ta oli ohtlik. Samuti peab nentima tõika, et politsei pidi reageerima ja võimalikult väikeste kahjudega elimineerima ohu. Ohu all olid aga kõik inimesed, kes viibisid ses piirkonnas, sealhulgas politseinikud ise.

Olin ise eelneval ööl patrullis ja kui ärkasin pärast hommikust uinakut, olin ka ise väga häiritud, et paar tundi varem oli toimunud selline sündmus.

Olnud abipolitseinik ligi pool aastat, olen ka mina saanud koolitust ja väljaõpet, kuidas käituda sellistes olukordades. Üks asi on teooria, teine aga praktika ehk päriselu, kus sellised asjad juhtuvad. Politseiniku varustuses on erivahenditeks näiteks teleskoopnui, gaas ja tulirelv. Kõiki neid vahendeid kasutatakse vastavalt olukorrale ja alati kehtib printsiip, et politsei jõukasutamine peab olema väiksem ärahoitavast kahjust kurjategija poolt. Mis oleks võinud olla sellise ründaja tekitatav kahju?

Eesmärk pole kedagi maha lasta

Paljud politsei kritiseerijad on osutanud, et kuidas küll sai tulistada surnuks vaimselt ebastabiilset paljajalu kööginugadega ringi liikuvat noort meest. Mitte ühegi politseiniku eesmärk pole kedagi surnuks tulistada – olen selles veendunud.

Iga politseiniku ja abipolitseiniku soov on aga tagada kõikide isikute turvalisus ja kaitse. Kui inimene on läinud paljajalu vanalinna kahe suure kööginoaga, siis tõenäoliselt on tal vaimsed häired ja seda enam on ta ohtlik.

Mida ütleksid need politsei kritiseerijad siis, kui sündmus oleks lõppenud traagilisemalt ja see isik oleks nugadega rünnanud mõnd noort ema või väikelapsi? Arvata on, et ka siis oleksid elukutselised arvustajad platsis, öeldes, et politsei ei suuda tööd teha.

Saavutati see, mis oli vaja

Tulirelva kasutamine on kõige viimane ja äärmuslikum valik. Vaadates konkreetset juhtumit, siis iga mõtlev inimene mõistab, et nendel kahel politseiametnikul ei olnud enam ühtegi muud varianti jäänud. Isikule oli antud korduvalt käsklus noad maha panna. Ta eiras seda. 

Seejärel alustas mees jooksu kahe noaga, mis võivad olla surmavad, politseinike poole ja mis siis oleks pidanud juhtuma... Politseinikud oleksid pidanud eest ära jooksma? Kas me saaks siis rääkida turvalisest ühiskonnast, kus võime alati oodata abi politseinikelt?

Mõni kriitik on osutanud, et politseiametnik oleks võinud tulistada jalga. Olen üpris kindel, et sellise ettepaneku tegijad pole kunagi käinud lasketiirus ja proovinud tulistada liikuvat sihtmärki.

Veelgi enam – kui see lask jalga ebaõnnestub, on kaks tagajärge: 1) kuulist tekib rikošett ja sellega oht kõrvalistele isikutele (taas oleks kriitikute meelest süüdi politseinik) või 2) ründaja oleks nugadega rünnanud politseinikku, sest oli vaid paari meetri kaugusel.

Kuna ründaja näol oli tegu potentsiaalse mõrvariga, siis oli peamine eesmärk teha isik kahjutuks ja säästa kõrvaliste isikute elusid. See eesmärk saavutati. 

Politseinikke tuleb väärtustada

Üks oluline signaal on sellest loost ka tervele ühiskonnale: märgake, mis teie ümber toimub ja teatage sellest. Ühiskond saab olla turvaline vaid siis, kui kõik selle liikmed hoolivad üksteisest ega vaata kõrvale, kui varitseb oht kellegi elule või tervisele.

Ühiskonnas on alati politseivastaseid, kes põhimõtteliselt ei soovigi mõista politsei tegevuse motiive ja eesmärki tagada ühiskonna turvalisust.

Julgen väita, et enamik politseiametnikest teeb oma tööd südamega, kuid riik väärtustab neid vähe, kui vaadata kas või patrullpolitseinike palgataset. Loodetavasti leiab ka valitsus, et nende tööd tuleb väärtustada, et nemad leiaks ka edaspidi motivatsiooni väärtustada meie ühiskonna turvalisust.