Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tuul Sepp: teadus ja looduskaitse – koostöö või vastasseis?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tuul Sepp. | FOTO: Erakogu

Kuni roheline maailmavaade ja loomakaitseliikumine põhinevad pseudoteadusel, üksikisikute tagakiusamisel ja laamendamisel, ei ole sellel laias plaanis loodusele positiivset mõju, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.

Tundub loogiline, et loodusteadlased, kes mõistavad keskkonnas toimuvat teistest paremini, peaksid olema ka looduskaitse, sealhulgas loomade õiguste teemal peamised sõnavõtjad, eksperdid ja aktivistid.

Paraku kipub looduskaitses tihti kõlama jääma hoopis ebateaduslik ja emotsioonidel põhinev paanikahääl. Kui teadlastel võib looduskaitses mõnikord ehk puudu jääda pealehakkamisest ja hoolivusest, siis looduskaitseaktivistidel jääb sageli puudu laiema pildi nägemisest ja faktipõhisusest.

Selle loo kirjutamise ajendiks on hiljutine olukord USAs, kus minuga sarnasel erialal – lindude ökofüsioloogias – uurimistööd tegev järeldoktor langes loomakaitseaktivistite (PETA) agressiivse rünnaku alla, mis päädis tapmisähvarduste ja teadlase kodu juures korraldatud ning tema peret ja väikseid lapsi ohtu seadvate meeleavaldustega.

Hinnatud Yale’i ülikoolis töötav Christine Lattin on oma erialal tunnustatud noor teadlane, kelle artiklid lindude stressihormoonide taseme mõõtmisest on jõudnud valdkonna tippajakirjadesse. Tema välja töötatud meetod on aidanud näiteks hinnata juba madala reostustaseme mõju lindude tervisele, samuti invasiivsete liikide või muutuva kliima mõju ohustatud liikidele.

Mis võiks loomakaitsjatel sellise uurimistöö vastu olla? Meetodi väljatöötamise käigus on Lattin pidanud mõne linnu hukkama. Põhilised mudelorganismid on tal olnud koduvarblased, kes on Ameerikas sissetoodud liik ning keda on siin pikalt koheldud lindpriidena, hiirte ja rottide suguste kahjuritena.

Lattin ei ole kaugelt ainuke, kes loomi uurimistöö käigus hukkama peab, ning oma kogemuste põhjal võin öelda, et loomade ohverdamist nõudvad katseprotokollid on teadlaste jaoks alati emotsionaalselt rasked ning põhjalikult läbi mõeldud.

Eetikakomisjonide ees

Et saada luba lindude hukkamiseks, peavad teadlased oma katseplaane põhjalikult selgitama ning eetikakomisjonidele põhjendama. Need seisavad hea selle eest, et loomi ei koheldaks halvasti ning et katse eesmärgid õigustaksid loomade hukkamist. Ükski teadlane ei või ka kõige vähem hinnatud loomaliiki ilma väga heade põhjendusteta isegi mitte püüda.

Esiteks ei oleks see eetiline, teiseks ei saa ilma eetikakomisjoni loata tehtud loomkatsete tulemusi korralikes teadusajakirjades avaldada. Juba lindude püüdmiseks ja vereproovide võtmiseks (mille järel linnud kohe vabastasin) pidin oma USA järeldoktorantuuri uurimisprojektile taotlema loa kolmel tasandil – ülikoolilt, osariigilt ja riigilt.

Ka Eestis peavad isegi kogenud teadlased loomkatseloa saamiseks kõigepealt läbima umbes nädalase koolituse, mis sisaldab nii teoreetilist kui praktilist osa, ning seejärel esitama loomkatseloa taotluse komisjonile, kuhu ei kuulu mitte ainult teadlased, vaid ka loomaarstid, ametnikud ja eetikaspetsialistid.

Loa saamiseks peab eesmärk mitmekordselt pühendama abinõu. Katsest peab olema kasu loomadele või ühiskonnale või peab see oluliselt panustama baasteadmiste laiendamisse, ning loomade kannatused peavad olema minimeeritud.

Siit jõuamegi küsimuseni, miks emotsioonipõhine looduskaitse rappa viib. Selle asemel et keskenduda suuremale pildile, lähtutakse piiratud ja tulevikuperspektiive eiravast vaatenurgast. Näiteks nägemata Lattini töö laiemat positiivset mõju looduskaitsele, keskendutakse üksikute varblaste saatusele.

Lisame kitsale vaatenurgale ka lähenemise ebatõhususe – selle asemel et pöörduda seadusandjate ja eetikakomisjonide poole sooviga karmistada loomakatsetele esitatavaid reegleid, keskendus PETA ühe noorteadlase tagakiusamisele.

Ühe mutuka heaolu

Kasu suuremas plaanis ei pruugi aga loomakaitsjate jaoks olla sugugi veenev argument. Inimeste puhul oleme ju suuresti loobunud üksikisiku kannatuste arvelt saadava laiema kasu põhjendusega inimeksperimentidest. Sama argumenti laiendades ei kaalu üksikute varblaste hukkumine Lattini katses üles laiemat kasu ohustatud liikidele ja looduskaitsele. Mul ei ole sellele sügavalt isiklikel veendumustel põhinevale argumendile head vastulauset.

Võib-olla vaid see, et teadusmaailm ja ühiskond ei ole veel selliseks iga üksiku mutuka heaolu esiplaanile seadvaks lähenemiseks valmis. Pikemas perspektiivis ja teaduse arenedes (milleks on, tahes-tahtmata, ikkagi esialgu vaja loomkatseid) on võetud selge suund loomkatsete vähendamisele, arvutimudelite laiemale rakendamisele ning rakukultuuride kasutamisele katseloomade asemel.

Kuni roheline maailmavaade ja loomakaitseliikumine põhinevad pseudoteadusel, üksikisikute tagakiusamisel ja laamendamisel, ei ole sellel laias plaanis looduskeskkonnale ja loomade heaolule kuigi suurt positiivset mõju. Alles siis, kui teadlased ja looduskaitsjad ühelt poolt oma teadmised ja kogemused, teiselt poolt aga oma entusiasmi, hoolivuse ja pealehakkamise ühendavad, on lootust jõuda ka laia pilti arvesse võtvate tulemusteni.

Tähelepanu väärivaks positiivseks näiteks on Tartu Ülikooli bioloogide, eeskätt professor Asko Lõhmuse sõnavõtud Eesti metsa kaitseks. On äärmiselt oluline, et seaduste loojad ja rakendajad mõistaksid selliste olukordade tähendusrikkust, sest nende ignoreerimine viib kaotusteni korraga nii kitsamas kui ka laiemas plaanis.


Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Pärast maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris Ameerika Ühendriikides Arizona osariigi ülikoolis.

Tagasi üles