Vene ajal oli igal politruki alluvuses oma tugev spetsialist või isegi mitu, valdkonda ei lastud vähemalt põhja lasta. Meil see spetsialistide kiht enamasti puudub, alluvuses on sõnakuulekad mingil suvalisel erialal diplomi saanud inimesed, kes ei ole ennast «üles töötanud» sellel alal ja kes ei ole kordagi teinud seda tööd, mille üle tal on võim ja otsustusõigus, kirjutab arst Nelli Kalikova.
Minu lemmiksaade Kuku Raadios on «Meretund». Mõni aasta tagasi kurtis selles saates üks vana kapten, missuguseid valesid otsuseid on viimastel aastatel tehtud merenduse alal, kuidas on olematuks muutunud laevastik, kuidas mõtlematult jaotatakse (raisatakse) ressursse, valusalt jäid meelde tema sõnad:«Otsuseid teeb neiu, kes on merd heal juhul näinud oma kabineti aknast.»
Nüüd, mõne aasta möödudes veel üks vana ja väga sügavate teadmistega asjatundja, kes töötab viimast aastat meremuuseumis, kurtis, et mereuuringud, mis varem olid maailma tasemel, on nüüd enamasti lõpetatud, sest muuseumil ei ole enam uurimislaeva, ei ole kompetentseid spetsialiste, sest noored asjahuvilised, kes kogunesid varem muuseumi ümber ja kellest oleks võinud tulla motiveeritud järelkasv, on laiali läinud teistele aladele tulevikuväljavaate puudumise tõttu. Eesti kaotab järjest oma mereriigi mainet ja autoriteeti...
Veel kurtis ta, et muinsuskaitse (tahaks kohe kirjutada «kurikuulus muinsuskaitse») terve aasta häiris meremuuseumi ja selle spetsialisti tööd, algatades tema suhtes väärteomenetlust mingi laevavraki uurimise pärast. Peale aastapikkust närvipinget, ülekuulamisi ja tahtmatut tööseisakut teatati, et menetlus on lõpetatud kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Ei vabandust ega vastutust selle eest.
Kuid üks helge hetk oli ka selles kurvas intervjuus. Ta kiitis oma uut noort naiskolleegi, kes osutus väga teadmistehimuliseks ja kompetentseks. See vana mees ütles, et üle hulga aastate sai ta suhelda inimesega, kes sai aru, millest erialaliselt räägitakse, ja see annab talle lootuse, et asi päris põhja ei lähe. Kust tuli selline haruldane inimene? Rannakülast, kust ta on pärit ja kus tema lähedased käivad merel ja kus ka tema nende meestega käis merel kaasas.
Miks kirjutan sel teemal nii pikalt? Olen vapustatud sellest, et nii erinevate alade, nagu merendus ja meditsiin, kaasarvatud ka minu tegevusvaldkond on nii palju ühist. Samamoodi teevad otsuseid ja jaotavad ressursse ebakompetentsed ja samas väga enesekindlad «neiukesed», juhtimine käib ainult «käsin, poon ja lasen» põhimõttel; kui tekib vajadus kellegiga mõtteid vahetada ja nõu küsida, siis pole kedagi, kes sinust vähemalt saaks aru, ma ei räägi juba abist või nõuandest.
Mõni nädal tagasi käis Eestis üks Ukraina oblasti AIDSi keskuse juhataja, keskealine kogenud arst. Vestlus temaga oli nagu sõõm värsket õhku: ta mõistis mind poolelt sõnalt ning mina sain kinnituse oma mõtetele seoses ülekohtuselt HIV-maniakiks tembeldatud ja pikemaks ajaks vangi pandud noormehe suhtes ning rääkisime temaga ühes keeles.
See on nii kurb, et sul pole kellegi samatasemelise kolleegiga rääkida oma eriala probleemidest. Võib ju mängida teatrit ja küsida mõnelt «spetsialistilt» või isegi «peaspetsialistilt», keda on meil lausa murdu, kuid selline silmakirjalikkus ei ole mulle omane, tema vastus on ette teda ja minule huvi ei paku.
Muide, kas olete pannud tähele, et meditsiini juhtimisest on arstid praktiliselt välja tõrjutud. Need üksikud, kes on veel jäänud, pole ühtegi patsienti ravinud. Tasub vaadata nende «spetsialistide» hariduskäiku, sealt leiab keda iganes, alates sotsioloogidest, juristidest, sotsiaaltöötajatest ja lõpetades haldusjuhtide ja kunstiakadeemia lõpetanutega. Kuid kõik nad korraldavad ravitööd, epidemioloogiat, haiguste ennetamist.
Vähe sellest, kasutades võimu ja positsiooni, tulevad arsti tööd kontrollima madalama haridusega «spetsialistid», korduvalt on meditsiiniõde kontrollinud psühhiaatri ja veneroloogi tööd, tekitades rumalate ja pahatahtlike märkustega haritud ja austatud arstidel stressi ja infarktieelse seisundi.
Elades oma tavalist elu, nina maas tuhnides oma igapäevastes muredes, teed harva globaalseid järeldusi. Pikemat aega olin arvamusel, et meditsiinil lihtsalt ei vea, et ebakompetents ruulib. Lasti hävitada pediaatria, kohmakalt ja robustselt alustati perearstindust juurutama, alles nüüd 20 aasta pärast hakkab see ilmet võtma, HIV- ja narkomaaniavastane töö on viimased 15 aastat vanast rasvast elanud, nüüd juba hakkab tasapisi alla käima. Näiteid võib tuua küll ja veel.
Kuid tasub veidi pead tõsta ja ringi vaadata, ilmneb, et sellised protsessid toimuvad kõigis valdkondades, hariduses, põllumajanduses, merenduses ja mujal. Igal pool on probleemiks kilbile tõstetud ustavus, lojaalsus ja/või õigesse erakonda kuuluvus. Teadmised ja kompetents on teise kui mitte kolmandajärguliseks muutunud ja tihti isegi segavaks faktoriks, sest kui asjatundja on veel ka sõnakas tõeotsija, siis on parem temast päriselt lahti saada, siis ei paista pseudospetsialisti mannetus nii väga välja.
Kui oled elanud piisavalt kaua ja oled koolis õppinud üht-teist ajaloost ja lihtsalt lugenud raamatuid, siis hakkab see meie aeg kangesti meenutama varasemaid aegu.
Saatuse iroonia on selles, et täpselt sada aastat tagasi juhtus Venemaal ajalooline katastroof oktoobri riigipöörde näol. Kogu elu oli pööratud pea peale, kõikide valdkondade töö oli halvatud, suurem osa spetsialiste kas lasti maha või õnnestus neil põgeneda välismaale.
Kuigi Lenin ütles, et iga köögitüdruk võib riiki juhtida, said tegelikkuses isegi harimatud riigipöörajad aru, et ilma teadmisteta juhtida eri valdkondi ei ole võimalik. Siis tekkiski geniaalne idee luua politrukkide institutsioon.
Noortele inimestele seletan: politruk on vene keeles polititšeski rukovoditel ehk poliitiline juht. Igas valdkonnas pandi tööle allesjäänud spetsialistid, kuid nende üleselt tegutses see politruk, kes jälgis, et ideeliselt oleks kõik uue korra järgi. Politrukil erialaseid teadmisi vaja polnud. Täna saatis partei teda tehast juhtima, homme kolhoosi, ülehomme ülikooli, peaasi, et oli ustav ja punane.
Kuidagi väga tuttav tuleb ette, kui meie armsas ja vabas Eestis hakkavad ilmnema samasugused jooned. Ammu enam mitte keegi ei imesta, et üks inimene võib juhtida haridust, veidi aja pärast rahandust või meditsiini, täna ta on välis-, homme kaitse-, ülehomme juba põllumajandusminister. Ustavus, erakondlik kuuluvus ja lojaalsus on määravad. Kas tõesti politrukid on tagasi?
Kahjuks on ka erinevusi ja need ei ole meie kasuks. Vene ajal oli igal politruki alluvuses oma tugev spetsialist või isegi mitu, valdkonda ei lastud vähemalt põhja lasta. Meil see spetsialistide kiht enamasti puudub, alluvuses on sõnakuulekad mingil suvalisel erialal diplomi saanud inimesed, kes ei ole ennast «üles töötanud» sellel alal ja kes ei ole kordagi teinud seda tööd, mille üle tal on võim ja otsustusõigus.
10-15 aasta tagasi oli käibel väljend «poliitbroiler», see käis nende kenade noorte inimeste kohta, kes väga kiiresti lendasid juhtivatele kohtadele omamata kogemusi ja vahel ka vajalikku haridust. Kahjuks broiler on selline lind, kes ei arene ega muutu täiskasvanuks linnuks ning kõlbab ainult söögiks. Ka oma elus näeme, et meie poliitbroilerid on vananemas, kuid täiskasvanuteks pole saanud ja ilmselt kunagi ei saa, sest puudub praktilise elu ja lihtsalt elu -kogemus.
Tekib küsimus, mida teha ja kas üldse annab siin midagi teha. Olen oma loomu poolest optimist, ise ennast nimetan «lootusetuks optimistiks», mis tähendab, et isegi lootusetus olukorras ma ei suuda oma optimismist jagu saada.
Eesti riigi poliitikas peab toimuma mitu põhimõttelist muutust, mis ei juhtu üleöö, kuid ilma milleta riik ei saa areneda. Võib olla kreenist väljumine võtab aastaid, kuid tähtis on leida õige suund ja hoida seda järjekindlalt.
Esimene samm: järk-järguline valdkondade juhtivkohtade mehitamine asjatundjatega, kelle suhtes ei saa piibli sõnadega öelda «Issand, anna neile andeks, sest nad ei tea, mis nad teevad». Neid kõrgetasemelisi spetsialiste meil on ja pea igas valdkonnas, kuid neid on tahaplaanile surunud poliitiliste mängude harrastajad ja karjeristid. Kui valdkonna ette satub tõeline spetsialist, suudab ta komplekteerida ka asjatundjate meeskonna, sest teab, kellel on teadmised ja oskused ja kes on ümmargune null.
Teine samm: vähendada meie ametnike armee mõistliku suuruseni, mis vastaks meie riigi suurusele ja rahvastiku arvule. Tasub ainult internetis lehitseda ministeeriumide ja ametkondade töötajate nimekirju, kui ahastus tuleb peale.
Sajad ja sajad nimed, iga aevastuse peale üks spetsialist. Ja igaüks nendest tahab tõestada oma vajalikkust, siit ka näpust imetud käsklused ja rumalad korraldused, et näidata oma vajalikkust.
Eesti häda on selles, et juhtivaid kohti on rohkem, kui looduses sünnib tarku inimesi. Tarkade, keskmiste ja rumalate inimeste suhe erinevate rahvaste seas on sama, sest see on bioloogiline, mitte sotsiaalne nähtus. Ei ole tarku ega rumalaid rahvaid, ei ole tarku ega rumalaid aegu. Igas ajastus olid oma targad, pärismaalastest kuni kreeka filosoofideni ja tänapäeva mõttehiiglasteni.
Kas olete pannud tähele, et ametnike vähendamise katseid on tehtud, kuid keda on koondatud? Peamiselt ikka koolide, haiglate, politsei töötajaid.
President Lennart Meri ütles kunagi, et Eesti tuleviku kindlustavad haritud ja pühendunud ametnikud. Tollel ajal ma ei saanud aru nende sõnade tähendust, nüüd saan. Haridus on tähtis, just antud valdkonna haridus. Pühendumus eeldab ustavust oma riigile, mitte peremehele.
Kolmas samm: vastutus oma sõnade ja tegude eest, alates ministrist ja lõpetades kõige väiksema ametnikuni.
Kahjuks täna ei vastuta ükski ametnike armee liikmetest mitte millegi eest, kindralist sõdurini. Leitud on mitmeid mooduseid, kuidas vastutust vältida või seda kellegi teise kaela veeretada.
Väga tõhus moodus vastutusest kõrvale hiilida on igasuguste komisjonide moodustamine. Iga komisjon on sisuliselt vastutuse hajutamine. Mitme keskpärase inimese kollektiivse otsuse tagajärjel ei sünni üks ja tark otsus, antud juhul kvantiteet ei muutu kvaliteediks. Veidi hiljem komisjon läheb hingusele ja tulemuseks on see, et ei vastuta keegi.
Kuidas tegelikkuses neid samme ellu viia? Ja kes seda teeb? Kes veel kui mitte meie ise.
Äsja said valitud kohalikud omavalitsused. Hästi või halvasti, kuid mingeid positiivseid muutusi võib oodata, kuigi eelmise koosseisu osa on veel märkimisväärne. Ees on riigikogu valimised ja ainult meie teha on, kas valida õiged ja asjatundjad inimesed, kes Eestit edasi viivad, või valida uuesti kõik need poliitbroilerid, politrukid ja peibutuspardid.