Mis seisus on Balti ja Soome gaasituru arendamine, sealhulgas LNG-terminali puudutavad vaidlused, ning kui palju selleks Eesti maksumaksjate raha kulutatakse, kirjutab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Ando Leppiman.
Ando Leppiman: avatud gaasiturust võidab tarbija (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on meedias kõlapinda saanud hinnangud, nagu oleksid regionaalse veeldatud maagaasi (LNG) terminali ümber toimuva tõttu kahju kannatanud Eesti gaasitarbija. Veelgi enam, õhku on visatud väited, justkui oleks gaasituru arengusse investeeritud kosmilisi summasid Eesti maksumaksja raha, millest pole sentigi kasu tõusnud. See ei vasta lihtsalt tõele.
Eesti gaasituru suurus on ligikaudu 0,5 miljardit kuupmeetrit aastas. Gaas moodustab Eesti energiabilansist umbes viis protsenti ning on viimastel aastatel aegamööda vähenenud, suuresti tänu biomassi kasutamisele soojuse tootmisel. See on olnud kindlasti mõistlik ja ratsionaalne areng. Eesti omaga sarnane trend on ka Lätis ja Leedus ja Soomes.
Kui veel kümmekond aastat tagasi oli Baltimaade ja Soome gaasituru maht enam kui 12 miljardit kuupmeetrit, siis möödunud aastal ulatus see seitsme miljardi kuupmeetrini aastas. Tuleviku ennustamine on mõistagi tänamatu tegevus, kuid julgen arvata, et tõenäoliselt tarbimine järgnevatel aastatel tasapisi stabiliseerub seoses tarbimismahu kasvuga transpordis ja tööstuses. Gaasi roll tuleviku Eesti energiaportfellis sõltub suuresti gaasi maailmaturu väljavaadetest, aga ka kliimapoliitikast ja energiasektoris lähikümnenditel aset leidvatest struktuursetest muudatustest.
Selleks et gaas oleks konkurentsivõimeline alternatiiv teiste kütuste seas, peab turg olema piisavalt suur, heade ühendustega ning toimima läbipaistvalt. Nendest kaalutlustest lähtudes on Balti riigid ja Soome otsustanud panustada regionaalse gaasituru arendamisse. On selge, et eraldi võetuna ei ole ühegi Balti riigi ega ka Soome gaasiturg piisavalt suur, et toimiks piisav konkurents. Meie lahendus saab olla üksnes suurema, ühiste reeglitega turupiirkonna loomine.
Gaasituru arendamine ei ole üksnes regionaalse LNG-terminali rajamine, uued kompressorjaamad või gaasiühendused. Riistvara on kasutu, kui tarkvara ei tööta. Tegelikult koosneb ühise gaasituru arendamisel tehtav töö tervest hulgast vähem huvitavatest ettevõtmistest, näiteks ühise bilansituru reeglite, võimsuste allokeerimise reeglite, süsteemihalduritevahelise kompensatsioonimehhanismi, ühise infovahetuse, isegi mõõtühikute ühtlustamise ja veel kümnete väiksemate, kuid sama oluliste detailide läbirääkimine ja kokkuleppimine. Need on gaasituru toimimisel kaugelt olulisemad kui LNG-terminali asukoht. Sellest sõltub, kas regionaalne gaasiturg hakkab läbipaistavalt toimima või mitte, kas tööstusel tekib meie regioonis usaldus gaasi kui energiaallika vastu. Kõigi nende küsimuste lahendamisega tegelevad praegu aktiivselt Soome, Eesti, Läti ja Leedu ministeeriumid, energiatururegulaatorid ja gaasi süsteemihaldurid. Koos on juba käidud enam kui kaks aastat ning julgen olla mõõdukalt optimistlik, et aasta pärast võime näha ühiselt toimiva gaasituru esimesi õisi. Pärast Balticconnectori gaasitoru valmimist 2020. aastal ühineb turuga ka Soome.
Ilmselt ei õnnestu siiski kirjutada artiklit regiooni gaasiturust, ilma et puudutaks regionaalset LNG-terminali. Regionaalne LNG-terminal on element Balti ja Soome gaasitaristu investeeringute paketist koos Leedu ja Poola vahele rajatava gaasiühendusega, Baltimaid ja Soomet ühendava gaasiühendusega, Lätis asuva maa-aluse gaasihoidla moderniseerimise ning veel mitmesuguste väiksemate projektidega. Paketi eesmärk on Balti ja Soome gaasiturgude isolatsiooni lõpetamine, ülekandetaristu moderniseerimine ja ühiselt toimiva hakkava turu vajaduste järgi kohendamine.
Ühendused Soome ja Poolaga on nüüdseks Euroopa Liidult positiivsed otsused kätte saanud ja valmivad vastavalt 2019. ja 2022. aastal. Samuti on töös Balti riikide sisesed gaasivõrgu tugevdused. Kõik need projektid on saanud märkimisväärse ELi rahalise toetuse (Balticconnectori puhul koguni 75 protsenti), mis on kinnitus praeguse Euroopa Komisjoni tugevale soovile lõpetada Balti-Soome gaasituru isolatsioon ülejäänud Euroopast.
Regionaalse LNG-terminali rajamise küsimus on seni lahenduseta. Põhjus selleks on väga lihtne. Leedu valitsus otsustas mõned aastad tagasi, ära ootamata regionaalse lahenduse lõpptulemust, rentida Klaipėdasse LNG-laev ning selle enam kui 60 miljonit eurot aastas maksvad ülalpidamiskulud Leedu gaasitarbijate arvetel kajastuva varustuskindluse lisamaksu kaudu kinni maksta. On selge, et turul juba riigiabi toel tegutseva LNG-terminaliga on erakapitalil võimatu konkureerida.
Eesti ega Läti ei ole soovinud kaasa minna gaasitarbija rahaga peetava maavõistlusega, et kes suudab oma terminali soodsamaks sponsida. Leedu kinnitusel on Eesti ja Läti turuosalistele tagatud ligipääs terminali kasutamiseks. Klaipėda laeva rendileping kehtib aastani 2024. Kas seejärel tekib turupõhine, riigiabita toimiv regionaalne lahendus või jätkab Leedu gaasitarbija sunnitud sponsorlust, on vaja naabrite vahel selgeks rääkida lähiaastatel.
Balti riikide peaministrid püüdsid leida regionaalse LNG-terminali küsimusele pooli rahuldavat pikaajalist lahendust suvel peetud konsultatsioonide raames. Eesti lähtepositsioon nendel läbirääkimistel oli, et alates 2024. aastast ei peaks ühelegi terminalile riigiabi andma ning terminalid peavad tekkima turuloogikast lähtudes. Kuna regionaalses vaates on Eesti parim asukoht terminali rajamiseks, võimaldaks selline lähenemine erasektoril realiseerida Eesti majanduse seisukohalt oodatud investeeringu ilma gaasitarbijatele lisakoormat seadmata.
Olenemata LNG-terminali arengust on Balti gaasiturg pöördumatult isolatsioonist väljumas ning uutele tarnekanalitele avanemas. 2022. aastal valmib püsiühendus Poolaga, mis tähendab ligipääsu Euroopa gaasitarnetele. Poola roll Läänemere regiooni gaasiturul on märkimisväärne. Vastupidi Baltimaadele ja Soomele sealne gaasitarbimine kasvab ja on juba praegu kaks korda suurem kui Balti riikides ja Soomes kokku. Poola on viimastel aastatel tugevalt investeerinud oma gaasitaristu arendamisse, rajanud LNG-terminali ning liigub otsustavalt edasi Poola ja Norra vahelise gaasiühenduse rajamisega, mis peaks valmima aastal 2022. Nimetatud aasta on oluline, sest just siis lõppeb Poola gaasiettevõtte pikaajaline tarneleping Gazpromiga, mida ei plaanita pikendada.
Seega on regionaalse gaasituru perspektiivid Eesti gaasitarbijale vägagi lootustandvad. Euroopa fondide toel rajatavad ühendused tagavad tarneallikate mitmekesisuse ning ligipääsu erinevatele tarneallikatele, regioonis asub energiajulgeoleku seisukohast oluline Läti gaasihoidla, peagi hakkab toimima Leedust Soomeni ulatuv ühine gaasiturg ja Leedu võimaldab kasutada oma vahendite eest liisitud ujuvterminali. Meie osalus kõigi nimetud projektide realiseerimisel on vähem kui 40 miljonit eurot. Eesti on käitunud gaasituru arendamisel vastutustundlikult ja lähtub ka edaspidi ennekõike maksumaksja ja gaasitarbija huvidest.