Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jaan Undusk: kuidas kirjutada mõttelugu Eesti pinnalt

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jaan Undusk | FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Pealkiri näib sisaldavat kaht eri mõtet. Esimene ja olulisem küsimus on see, kas ja kuidas on võimalik uurida maailma mõttelugu selle Eesti kultuuri settinud jälgede põhjal.

Eesti on mõeldud suurtähelisena ja Eesti loosse on hõlmatud ka selle varasem saksa keele põhine osa, mis oli valitsev vähemasti 19. sajandi keskpaigani, ühendades geopoliitiliselt tänase Eesti ja Läti ala. Sellist lähenemist olen aastaid püüdnud edutada Eesti maiskondliku kultuuriloona. Eesti kirjalikult jäädvustatud mõttelugu on oma vanemas osas suuresti saksakeelne. Meie kultuurimälus on pakse kihte, mis on lebanud tarvitamata, paljuski uinunud ja õhutanud äga eestlaste kultuurikihi õhedusest. Eesti kultuuri- ja mõtteloo allikad ületavad nii eesti keele kui ka geograafilise Eesti piiri.

Teine ja kõrvalisem küsimus on see, kas ja kuidas on võimalik uurida ja õpetada mõttelugu ise füüsiliselt Eesti pinnal viibides, tänapäeva Eesti ülikoolis. Küsimus ei ole retooriline. Eristaksin selle kolme tahku: poliitilist, informatsioonilist ja isiksuslikku.

Poliitilises mõttes on tänases Eestis võimalik tegelda maailma mõtteloo kõigi heledate ja tumedate varjunditega. See pole triviaalsus ja sugugi mitte igal pool nõnda. Näitena ei pea tooma Põhja-Koread või islamimaid.

Näide võib olla ka tänase Euroopa-ideoloogia põhikandja Saksamaa. Natsid lagundasid 20. sajandi alguse kõige uuenduslikuma, saksa filosoofilise kultuuri. Nad ei teinud seda mitte üksnes isikuid ja mõistepesi põlustades, vaid veelgi enam selle kultuuri saavutusi enese huvides ära kasutades.

Käepäraseim näide on Friedrich Nietzsche filosoofia. Pärast natse alanud denatsifikatsioon tähendas seda, et mõtlemine teatud stiilides polnud enam soovitatav. Polnud soovitatav, sest natsid olid neid mõttesuundi enese huvides rakendanud. Ja pole osalt siiamaani soovitatav, vähemalt mitte ülikooliõppe tasemel. Ja nii ongi suurt saksa traditsiooni pärast Teist maailmasõda edasi viinud põhiliselt prantslased.

George Steineri kujukas sõnastuses: «Sartre tuli pärast Heideggerit, nagu Lacan pärast Freudi, ning Foucault ja Derrida pärast Nietzschet. Näib, nagu oleks Saksa okupatsioon Prantsusmaal jätnud maha sügavaid arme, millest on saanud künnivaod.» Järeldusel on ka päikselisem pool: olulised mõtted ei kao, vaid rändavad maalt maale. Ideoloogiad ei tapa ideid, vaid ainult pagendavad nad teise kohta.

Eesti raamatukogud ei võistle rikastes riikides pakutavaga, nende väärtuslikem osa on mõned 19. sajandi kollektsioonid. Kohaliku mõtteloo saksakeelsed allikad on siiski hästi esindatud, ehkki nende kasutajaid jääb keelepuude tõttu üha vähemaks. Uuema teaduskirjanduse nälga rahuldavad mõõdukal määral digitaalkogud, aga samuti interneti moraalselt hämarad sügavikud. Et tõsiselt oma valdkonda sisse lugeda, ei pea enam tingimata sõitma ei Cambridge’i Ühendkuningriigis ega Cambridge’i Ühendriiges.

Kuid vajadus lennata mõnikord Cambridge’i, Bolognasse või Heidelbergi ‒ ning miks mitte ka Tartusse või Tallinna ‒ püsib maailmas ikka. Selle põhjus on inimene ise, õpetaja isik, kokkupuude isiksuse võluga. Isikliku mõju faktor on ülikooli õppetöös elektroonilise keskkonna peale tungides langenud, eriti just ilmselt Eesti-suguses eeskujulikus e-riigis.

Powerpoint-ettekanne on üksnes leebe näide saali nurka taandunud õppejõust, kes kommenteerib skeemidel, diagrammidel ja fotodel arenevaid süžeid. Võib ju väljenduda ka positiivselt: kogu tähelepanu on nüüd informatsioonil, mitte enam õppejõu isiksusel või tema ettekandestiilil.

Aga siis meenub mulle oma ülikooliaeg. Jüri Talveti 5. detsembril 1978 peetud hispaania kirjanduse loengust on mulle meelde jäänud üksainus sõna, conceptismo, mis pidi iseloomustama 17. sajandi hispaania luuletaja Francisco de Quevedo väljenduslaadi. Kuid sellegi sõna leiab Quevedo nime alt pea igast kirjandusloost.

Faktiline info, mille loengust kaasa võtsin, ei olnud kuidagi seotud Talveti isikuga. Aga loominguline impulss, mille sain, tulenes paljuski õppejõu väliselt kobavast, seesmiselt veendunud hoiakust. Quevedo looming osutus äkki olulisemaks kogu kaasaegsest eesti luulest. Talvet oskas Quevedot käsitleda kui maailmavaatelise iha objekti. Selle ihaga nakatas ta mindki, see iha jäi kestma ning ligi veerand sajandit hiljem kirjutasin Quevedost lavateose. See on vaid üks näide, mis kehtiv kõigi heade õppejõudude kohta.

Kõige väärtuslikum informatsioon on loovus ja loovust saab üle kanda vaid personaalselt, isikult isikule. Loovust vahendab personaalne stiil, ehkki stiil ise ei tohi saada ülekande sisuks. Hea õpetaja äratab oma õpilases looja, ning mida enam tema õpilase stiil ta enda omast erineb, seda uhkem on õpetaja saavutus.

Eestis on niisiis piisavalt vabadust, mida ei ahista poliitilise korrektsuse ehk viisaka keskpärasuse korsett. Eestis on piisavalt informatsiooni. Probleem on vaid õpetaja, kelle iha pole niivõrd kooli luua, kui loovust koolitada.

Naaskem põhiküsimuse juurde: kas ja kuidas on võimalik kajastada maailma mõttelugu Eesti kultuuri põhjal?

«Mõttelool puudub identiteet,» ütleb Stefan Collini eelmisel aastal ilmunud ingliskeelses mõtteloo käsiraamatus. «On olemas kannibalismi ning teaduse ja tehnika, tunnete ja meelte, inim- ja loomkehade, hümnide mõttelood,» lisab sealsamas Brian Young. «Mõtteloolasi ei leidu mitte ainult ülikoolide ajaloo-osakondades, vaid ka poliitika ja rahvusvaheliste suhete, keelte ja kirjanduste, teoloogia, majanduse, filosoofia, sotsioloogia, äriasjanduse, avalike suhete, matemaatika ja kõigi loodusteaduste poolel.»

Mõttelugu ei ole määratud objektiga, ent mitte ka meetodist lähtudes. See tekitab tema ümber püsiva riskitsooni. Kui mõtteloolane uurib keelt, siis ei oodata talt tulemusi lingvistiliste teooriate nivool. Kui ta tudeerib õiguse ajalugu, siis ei saa ta seda teha juristina. Ta peab distantseeruma uuritava valdkonna metoodikast ja esitama oma jutustuse mingil üldisemal teadmisastmel, leidma alternatiivi käibivale professionaalsele võttestikule. Tal on alati oht saada peetud diletandiks. Tema šanss on leida veenev arutlusjoon professionalismi ja diletantluse teravate karide vahel.

Mõtteloo-uuringute alusepanija Eestis oli Tartus sündinud ja ülikoolis käinud filoloog Victor Hehn, kes õpetas Emajõe Ateenas aastail 1846‒1851 ise saksa keelt ja kirjandust. Kuid Hehni magnum opus on hoopis teine ooper, nimelt 800-leheküljeline «Kultuurtaimede ja koduloomade teekond Aasiast Kreekasse ja Itaaliasse ning mujale Euroopasse» (1870). Selle aineks on Euroopa kultuurmaastike teke. Ehkki Hehn kasutas teoses ohtralt oma filoloogitarkust, tähistas raamat ometi otsustavat pööret alale, mis on professionaalide silmis igast küljest haavatav.

Mõtteloolane riskib oma asjatundja-mainega ning põimib ühte eri teadusväljade ideid. Ainult nõnda vabaneb ta professionaalselt kinnistunud pilgust. Iga uus idee on algul soerd, sfinks, kentaur, ega neid vägevaid värdjaid niisama lõbuks välja mõeldud.

Esitan omaenese tegemistele toetudes paar võimalust Euroopa mõtteloo tundmaõppimiseks Eesti kultuuri pinnalt.

Henriku Liivimaa kroonika on olnud ammendamatu allikas ajaloolastele, etnoloogidele ja lingvistidele 13. sajandi olude uurimisel. Kroonikut ennast on peetud lihtsameelseks preestriks, kes pani filosoofiliste lisanditeta kirja, mida vaid nägi ja kuulis. Lähilugemisel avastame siiski, et Henriku ajaraamatul on kindel kompositsioon, milles ‒ vaata imet! ‒ varjubki ajalooideoloogia.

Henrik tsiteerib tonnide kaupa Piiblit ning tekitab tsitaatide täpse reastamisega liivimaise loo kõrvale teise, universaalajaloo sündmuste rea. Ta mõtleb piibellike parallelismidega umbes nõnda, nagu rahvalaulik mõtleb poeetiliste parallelismidega. Ja nii paigutubki «lihtne» kroonika ühtäkki Euroopa mõtteloo konteksti kui Augustinusest ajendatud allegooria jumalariigi võitlusest paganliku paabeli vastu.

Tuntuim baltimaine valgustaja 18.‒19. sajandi vahetusel oli Garlieb Helwig Merkel. Ta sai kuulsaks pärisorjuse ägeda vastasena ja talupoegade vabastamise eestkostjana. Ent võitleva publitsisti taga pole ei aja- ega kirjandusloolased märganud kultuurifilosoofi.

Merkel ei kuuluta orjapidamisele kadu mitte üksnes kaastundmusest talupoegade vastu, vaid ka lähtudes tsüklilisest ajalootajust: otsekui juriidilises korras läbivad kõik kultuurid oma tõusu- ja langusaja. Nad punguvad looduslähedastena, läbivad rahvuslik-paikkondliku õitsengu, kaotavad näo kosmopoliitiliste ideede mõjuväljas ja viimaks metsistuvad. Ainult endine ori võib ‒ metsistudes ‒ tulla mõttele ise orje pidada. Selles punktis läheb metafüüsika üle ühiskonnakriitikaks. Ent igatahes on Merkel kodumaine lüli tsüklilise ajalootaju arendajate ketis koos Giambattista Vico, Johann Gottfried Herderi, Nietzsche või Oswald Spengleriga.

Võtkem näide keelekorralduse ajaloost. Üks kohalike valgustajate esmapilgul paradoksaalne mõte 19. sajandi algul oli aidata eestlased ja lätlased hariduslikult jalule neid saksastades. Veel ei olnud meil kodustunud Herderist levima hakanud vaade, mille kohaselt emakeel on otsekui rahva hing, mida röövida ei tohi. Isegi Merkel nägi germaniseerimises pääseteed.

Valgustajate meelest peegeldasid kõik rahvuskeeled mingit ühte puhast, olgu siis jumalikku või loogilist mõistete struktuuri ‒ osa neist vaid täiuslikumalt kui teised. Üleminek eesti keelelt saksa keelele ei pidanud tähendama mitte oma vaimse olemuse hülgamist, vaid hüpet analüütiliselt arenenumasse keelesüsteemi. See oli mõeldud kingituse, mitte kuritööna. Ja selle kingituse vastu olid esiotsa vaid kõige jäigemad kastikorra kaitsjad. Romantiliste hariduspüüdluste edenedes osutus aga valgustuslik humanism ise äkki tagurlaste tööriistaks. Vaidlusi klassikute ja romantikute vahel, mis Prantsusmaal toimusid teatris, peeti Baltimail niisiis pigem keelepõllul.

Patt oleks mainimata jätta meie 19. sajandi intellektuaalse üliihiiu Karl Ernst von Baeri nime. Eriteaduste tasemel tunneme teda kui munaraku või jõgede parem- ja vasemkalda ebasümmeetria avastajat. Ent Baeri arutluste üldisem telg on tihtilugu isikupärane subjektiivse aja filosoofia, millega ta asetub oma kohale kusagil Immanuel Kanti ja Henri Bergsoni vahel. Nii näiteks väidab Baer, et 80-aastaseks elav inimene ja ühepäevaliblikas võivad kogeda võrdsel arvul eluhetki («elamuslikkuse» tinglik mõõtühik), seega ‒ elada subjektiivselt ühekaua. Edasi, ehkki nad elavad näiliselt ühes ruumis, füüsiliselt kohati lausa kokku puutudes, on nende eluruumid ajataju totaalse erinevuse tõttu lõppeks ühisosata. Subjektiivne aeg määrab ruumi, mida olend haldab. Charles Darwiniga vaieldes näitab Baer, et tolle teooria varjatud eeldus on tohutu pikad ajavahemikud, mille vältel toimuvat üleminek ühest liigist teise, mis aga inimesele tema subjektiivses ajas ei osutu iial jälgitavaks. Protsessi loogiline konstrueeritavus ei anna veel tõendit tema realiseerumise kohta ajas. Kaks organismi võivad olla sarnased, ilma et üks neist tuleneks teisest.

Mõtteloo uurimisel ei pääse mööda väljapaistvast osast ilukirjandusest, mis mõjustab avalikkust sageli enam kui õpetlastööd.

Mõnele tundub kohatu väide, et küps eestikeelne kirjakultuur sai alguse eksistentsiaalse kaldega elutajust 19. sajandi algupoolel. Eksistentsialism filosoofilise stiilina sõnastati sajand hiljem, kuid ta idanes juba romantilistes paradoksides.

Eksistentsiaalsed arstid F. R. Faehlmann ja F. R. Kreutzwald seilasid sama lipu all: lähtudes eestlaste lootusetust olukorrast kultuurrahvana, andkem neile kõik, mida üks kultuurrahvas vajab. Nende eel käis taas Herder, kes uskus, et minevikus on olnud midagi suurt ja vägevat ning midagi suurt saab ehk taas olema tulevikus, aga meie endi olevik on täis varemeid, fragmente, torsosid.

Mis õnn, et Herder pidas lüürilist rahvaluulet kauge mineviku poeetilise mammutteose ehk eepose säilmeiks! Nii asusid eksistentsiaalsed arstid eestigi eepost taastama. Sellest pidi saama uhke hauakivi rahvale, kes kunagi oli tõesti olnud rahvas, sest rahvas sai olla vaid see, kel oli olnud eepos.

Nii on Eestis 19. sajandi algusest saati palju olulist kultuuritööd tehtud usus, et lootust enam ei ole. Rahvuseepos «Kalevipoeg», see ettemääratud luhtaminekuist kubisev tekst, sai rahvusliku masendusloome verstapostiks. Nagu Albert Camus ja Jean-Paul Sartre sajand hiljem tõestada püüdsid ‒ depressioon võib osutuda energia kompressiooniks. Ükspäev me sureme homme nagunii. Selliste tõdede erk taju võib päädida loomepuhangus.

Või võtkem üks teine nurjumiste meisterkokk, A. H. Tammsaare. Täisverelise realistina skeemidest hoiduv, lasub tema loomingu põhjas ometi üks möödapääsmatu sõnum: kui on armastus, siis on see platooniline. Muu ei ole armastus. Kui on armastus, siis joostakse amokki ‒ joostakse end surnuks. Kui on abielu ja perekond, siis joostakse samuti amokki, aga ilma armastuseta. Kui seejuures surrakse, siis loidab armastus taas. Armastus ja abielu ei kohtu, aga abielu päästab elu. Asja tuum on platooniline igatsus, mis vajab olemasoluks distantsi. Suurim distants kahe inimese vahel on surm. Kui armastad, valmistu surmaks. Kui ellu tahad jääda, abiellu. Sedavõrd nonkonformistliku süvastruktuuriga rahvuskirjanik pole maiuspala mitte ainult mõtlevale lugejale, vaid ka mõtteloo uurijale. Ma ei tea, kas Eestis on olnud järjekindlat platonistlikku filosoofi, kuid vähemalt on meil üks ääretu visadusega platoonilist armastust jutlustav prosaist.

Friedebert Tuglase loomingus kannatatakse samuti armastuse ülekülluse all, aga suurimad armastajad on paadunud panteistid, kes võtavad kui loodus, vahet pidamata, vahet tegemata, unustades armastatu individuaalset kohtlemist nõudva Mina. Panteist ei tunnista personaalset jumalakuju ei taevas ega inimeste seas ning ei suuda oma armastusavaldust piirata üheainsa inimesega. Ühtegi eelistamata jääb ta viimaks üksi kõiksusega.

Kolmanda kohe meelde tuleva, Jaan Krossi loomingus pole suhted sugude vahel üleliia paeluvad. Krossi kuningateema on mehelik eneseteostus sotsiaalselt respekteeritud vormis. Siin ei kontrolli edukat ja usaldatavat käitumist enam armastus, vaid pigem häbi ehk hirm avaliku nuhtlemise ees. Krossi nõukogudeaegse ajalooproosa kangelased on pärit enamasti häbikesksest miljööst. Margaret Mead oli esimesi, kes vastandas kas põhiliselt häbistavaid või põhiliselt süüdistavaid kultuure. Krossi varasemad tegelased oskavad küll tunda häbi, aga ei tunne end süüdi. Põnev on tähele panna, kuidas Eesti poliitilise iseseisvuse taastudes Kross mitte ainult ei keskendu lähiajaloole, milles ta ise on olnud osaline, vaid üha enam ka süütundele, mida ta üha enam on valmis võtma enese kanda. Kas tähendab see koos riigiga iseseisvamaks ja vastutusvalmimaks muutumist?

Taas näeme, kuidas omamaiseid olusid kujutav kirjandus viib meid ühendusse maailma mõtteloo igavesti põletavate probleemidega. Samas pole ilukirjanduslik tekst mitte üksnes elamise tagantjärele-heiastus. Suure kirjaniku teos saab ise esmaseks ja ebatavaliseks eksperimendiks, kus katsetatakse olukordi sel viisil, nagu see laboreis ja filosoofide ajus pole mõeldav. Kirjanik läheb oma teksti sisse nagu arheoloog välitöödele. Teeb oma tekstiga alati üllatuse ka iseendale.

Kokkuvõtteks: kui me Eesti kultuuri uurides uurime ainult eesti kultuuri, siis on see meie oma viga. Iga kultuur on kutsung sinna, kus meid veel ei ole.

Mugandus 27. IX 2017 Tartu Ülikoolis peetud loengust «On the possibility of studying intellectual history on Estonian grounds».

Tagasi üles