/nginx/o/2017/08/29/7042745t1h576f.jpg)
Majanduslikke otsuseid suudavad vastu võtta ka kõige primitiivsemad eluvormid. Veelgi enam, mida primitiivsem on eluvorm, seda puhtamalt tunduvad tema otsused peegeldavat majandusteooriat ja maksimeerivat isiklikku kasu, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.
Arusaam, et majanduslik mõtlemine pole vaid inimliigile omane oskus, kerkis esile möödunud sajandi keskpaigas. Senikaua usuti, et majanduslikult mõtlev inimene, majandusteoorias kirjeldatud ka kui Homo economicus, on ainuke loomariigi esindaja, kes suudab teha ratsionaalseid otsuseid ja valikuid, lähtudes olemasolevast informatsioonist ning pidades silmas suurimat võimalikku omakasu.
«Keegi ei ole kunagi näinud koera vahetamas oma konti teise koera kondi vastu,» kirjutas tänapäevase majandusteaduse rajaja, 18. sajandi šoti filosoof Adam Smith. «Oskus vahetada üht asja teise vastu on omane vaid inimestele, ning ühelgi teisel loomaliigil seda ei esine.»
Loomade, aga ka teiste elusolendite, sh taimede ja bakterite käitumist uurinud teadlased on aga veenvalt näidanud, et majanduslikke otsuseid suudavad vastu võtta ka kõige primitiivsemad eluvormid. Veelgi enam, mida primitiivsem on eluvorm, seda puhtamalt tunduvad tema otsused peegeldavat majandusteooriat ja maksimeerivat isiklikku kasu. Inimene, tuleb välja, jääb majandusliku mõtlemise poolest hoopis enamikule eluvormidele alla.
Toon siinkohal ühe näite putukamaailmast, lähtudes selle aasta alguses ajakirjas Nature Communications avaldatud artiklist. Emaherilane saab endale järeltulijate eest hoolitsemiseks abilisi võtta. Abilised saavad aga valida mitme nn tööpakkuja ehk herilasepesa vahel. Lapsehoidja tasuks on pesa liikmeks arvamine ning sellega kaasnevad hüved. Kui lapsehoidja on aga laisk, võidakse ta pesast minema lüüa.
Tähelepanuväärne on see, et herilased ei tee mitte ainult töölepingu sõlmimisega sarnanevat kaupa, vaid lepingutingimused sõltuvad nõudluse ja pakkumise vahekorrast. Kui teadlased lisasid keskkonda herilasepesasid, tekkis tööotsijatele suurenenud nõudlus ning seega paranesid nende võimalused endale tööandja valida. Selle tulemusena leevendasid tööandjad lepingu tingimusi ning ka laiskadel lapsehoidjatel oli lihtsam pesa liikmeks jääda.
Idee, et looduses tehakse otsuseid paindlikult, võttes arvesse «turu olukorda», pakuti välja 1994. aastal avaldatud artiklis. Sellest ajast alates on nn bioloogiliste turgude teooria üks intrigeerivamaid ja uuritumaid teooriaid loomade käitumise kirjeldamisel, ning bioloogilisi turge on kirjeldatud kõikjal alates Aafrika savannidest kuni Kesk-Ameerika vihmametsade ja Suure Vallrahuni. Need avastused on vaidlustanud majandusteadlaste antropotsentrismi.
«Me oleme õppinud loomade käitumist mitte antropomorfselt seletama, kuid sellest hoolimata võib inimeste peal välja töötatud teooria bioloogias töötada,» ütles bioloogiliste turgude teooria üks autoritest, saksa bioteoreetik Peter Hammerstein Bloombergile antud intervjuus. «Tegelikult töötab nii mõnigi majandusteooria looduses paremini kui inimeste peal.»
Hammersteini ja tema kolleegi, hollandi bioloogi Ronald Noë teooria kohaselt tekib bioloogilise turu olukord juhul, kui (1) indiviidid ei võitle omavahel koostööpartnerite üle, vaid püüavad üksteist partneri leidmiseks hüvede pakkumisega ületada, ja (2) pakutud hüvesid ei ole võimalik saada jõuga, vaid ainult partneri nõusolekul. Bioloogilisel turul põhineb koostööotsus seega mitme potentsiaalse partneri pakkumisel, mitte ühe konkreetse partneri käitumisotsustel nagu varasemate koostöömudelite puhul.
Imelise tõendi bioloogiliste turgude paindlikkusest on andnud korallriffidel elavad puhastajakalad, kes söövad teiste kalade pealt vanu soomuseid ja parasiite, puhastades neid niimoodi. Igal puhastajakalal on oma nn puhastusjaam, jupike korallriffi, mida teised kalad külastavad, kui neil on vaja puhastamisteenust. Mõned kliendid peavad puhastamist kauem ootama, ning vahel teevad puhastajad ka sohki, võttes valusa ampsu kliendi tervest nahast ja soomustest.
Šveitsi bioloog Redouan Bshary, kes uuris puhastajakalade käitumist Punases Meres, jagas kalade kliendid kahte rühma – palju ringi liikuvad nn ujujad ja paiksed nn residendid. Ujujad saavad valida suurema hulga puhastusjaamade vahel kui residendid ja seetõttu pakuvad puhastajakalad ujujatele paremat ja kiiremat teenindust. Residendid pidid peaaegu alati kauem ootama ning palju tõenäolisemalt hammustuste all kannatama. Klienti hammustatakse aga tunduvalt väiksema tõenäosusega, kui teine kala (järgmine klient) pealt vaatab.
Ühes uurimuses leidis Bshari, et puhastajakalad ületavad šimpanseid ja orangutane vaimse võimekuse testides, mille eesmärk on maksimeerida pikaajaline kasu. «Nad on nii paindlikud,» selgitas Bshari. «Igal puhastajakalal on päevas umbes 2000 otsustusolukorda. Iga olukord on ainulaadne ja puhastajakala otsus pakutava teenuse kvaliteedi kohta sõltub paljudest teguritest. Kas see on resident või mitte? Kas järgmine klient jälgib mind või mitte? Kas ma olen üksi või koos partneriga? On hämmastav, kui kõrgelt on nende kaalutlemisvõime arenenud.»
Inimestel ei tasu seega üle hinnata oma alateadlikku võimet teha ratsionaalseid ja pikaajalist kasu maksimeerivaid otsuseid. Vahe inimese ja teiste liikide vahel on tõenäoliselt palju väiksem, kui tunnistada soovime, ning vaid intuitsioonist lähtudes võime pahatihti alla jääda isegi puhastajakaladele. Seda kinnitab ka inimkonna kalduvus oma elupaika reostada ja pikemas perspektiivis nii teistele liikidele kui ka iseendale elamiskõlbmatuks muuta, pidades silmas vaid lühiajalist kasu. Majandusteadlased ja bioloogid on korduvalt näidanud, et inimesed käituvad väga sageli ebaratsionaalselt.
Miks inimesed ebaratsionaalselt käituvad, on aga omaette uurimisteema. Sealjuures nii oluline teema, et sellele küsimusele vastust otsinud teadlasele Richard Thalerile anti sel aastal Nobeli majandusauhind. Ta ei näidanud oma töödega mitte ainult seda, et inimesed on irratsionaalsed, vaid ka, et inimesed kalduvad ratsionaalsusest kõrvale kindla mustri järgi, mistõttu on nende käitumist võimalik ennustada. Seega, kui inimese käitumise seletamiseks tuleb luua ebaratsionaalsuse mudelid, siis ratsionaalsetele majandusliku mõtlemise mudelitele tuleb leida näiteid hoopis vabast loodusest. «Bioloogilistel turgudel,» ütleb Hammerstein, «käitub igaüks omakasu silmas pidades nii, nagu on õige.»
Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Pärast maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris Ameerika Ühendriikides Arizona osariigi ülikoolis.