Avo-Rein Tereping: meie vald Eesti viie õnnelikuma sekka!

Õnnelikkus maakondade kaupa Foto: Avo-Rein Tereping

Hämmastaval kombel pole ükski lubaja taibanud pakkuda valijatele õnnelikkust. Kindlasti oleks see veel ambitsioonikam ja hoopis sisukam kui pelgalt rikkuse lubamine, kirjutab psühholoog Avo-Rein Tereping.

On arvatud, et kunagi 2007. aastal Ansipi lausutud valimislubadus «Viime Eesti Euroopa viie rikkama riigi sekka» on üks ambitsioonikamaid kogu valimiste ajaloos. Arvatavasti see mingil viisil toimis, tõmbas tähelepanu ja ehk oli selles (tegelikult täitumatus) lubaduses ka oma osake tollases Reformierakonna valimisvõidus. Ega ju valimiseelsed lubajad päriselt isegi usu, et lubadused täituvad, valijad aga peavad kõlavama kõriga lubajat tõeliselt õigeks tegijaks.

Kuid hämmastaval kombel ei ole ükski lubaja taibanud pakkuda valijatele õnnelikkust. Kindlasti oleks see ehk veelgi ambitsioonikam ja tegelikult ka hoopis sisukam kui pelgalt rikkuse lubamine. Muidugi tunnevad rikkamad inimesed end sageli õnnelikumana, kuid mitte alati. Rikkus võib olla vaid üks õnnelikkuse komponent. Rikkad inimesed ei ole alati õnnelikud ja vaesed pole alati vältimatult õnnetud. Ega ju polegi leitud seda ainuõiget ja tõsikindlat õnne valemit, mis sobiks kõigile.

Kuna kohe-kohe on kohalikud valimised, võiks valimisedu tuua näiteks lubadus muuta oma valimispiirkond Eesti kõige õnnelikumaks piirkonnaks (tegelikult sobiks see samahästi mistahes valimisteks). Kõlab ju hästi: lubame viia meie valla Eesti viie õnnelikuma valla sekka!

Kuid kas tulemus oleks ka mõõdetav? Galileo Galilei ütles kunagi «Mõõda, mida on võimalik mõõta, ja tee mõõdetavaks, mis seda veel ei ole…» Ja tõepoolest, õnn ja selle tajumine on tehtudki mõõdetavaks. 19. juulil 2011. aastal võttis ÜRO Peaassamblee vastu õnnelikkuse resolutsiooni, milles öeldakse, et kuna riigi SKT ei peegelda adekvaatselt elanike heaolu ja õnnelikkust, siis soovitatakse hakata mõõtma õnnelikkust ja võrdlema riike omavahel ning nende arengut parema ühiskonna suunas selle põhjal.

Tollane peasekretär Ban Ki-moon on öelnud: «Püüd olla õnnelik on inimese pürgimuste tuumaks.» Ühe tuntuma, selle aasta aprillis meie seast lahkunud eesti päritolu psühholoogi, psühhobioloogi ja neuroteadlase Jaak Panksepa järgi on õnne otsimine üks närvisüsteemi peamisi motiive nii inimeste kui rottide puhul.

Tavaliselt arvatakse, et inimesed tunnevad end õnnelikumana linnades, ja kui paluda täpsustada, siis arvab enamik (muidugi mitte kõik), et küllap ikka Tallinnas. Miks siis muidu lahkutakse maapiirkondadest ja kiputakse linna. Sest seal on võimalused ja liigub rohkem raha ja tegevust jätkub ja need muud tuntud põhjendused, sest

«Siin ei ole, pangaautomaati,

on vaid naati, palju naati.

Pole noori, pole ühtki poodi.

Miski pole, linna moodi…» jne.

Ühes Mõttekoja Ühiskonnauuringute Instituudi ja Turu-uuringute ASi korraldatud küsitluses paluti vastajatel hinnata, kui õnnelikuna nad ennast tunnevad. Küsitleti 825 Eesti elanikku. Selleks kasutati Lyubomirsky ja Lepperi poolt 1999. aastal välja töötatud ja rahvusvaheliselt tunnustatud subjektiivse õnnelikkuse skaalat.

Nagu võiski eeldada, ei ole inimeste subjektiivne õnnelikkuse tajumine hoopiski mitte ühesugune Eesti kõigis piirkondades. Kuid üllatavalt ei olnud kõige õnnelikumad kogunisti mitte tallinlased (vt joonis), vaid hoopis Läänemaa elanikud. Muidugi ei ole erinevused (õnneks) ülisuured, kuid siiski arvestatavad.

Muidugi ei tähenda see, et kõik Läänemaa elanikud on tallinlastest õnnelikumad, kuid ilmselt on seal keskmiselt rohkem neid, kes on pealinlastest õnnelikumad ega kipu suurlinna parematele jahimaadele.

Uuringutulemused ei võimaldanud küll selgitada, mis on maakondade erinevuste põhjus. See vajaks põhjalikumat tööd.

Küllap oli äsja lõppenud haldusreformi teadvustamata eesmärgikski teha Eesti eri piirkondade elanikud õnnelikumaks (miks muidu niisugust vägevat raputamist üldse tasus alustada). Kas ei võikski olla kohalike valimiste võitjate üks eesmärk (kui lubadust enam ei jõua suure plakatiga valmis kujundada) püüda teha oma vald õnnelikumaks? Eriti aga tasuks püüda teha see Tallinnast õnnelikumaks. Näe, Läänemaal on see (seni arusaamatul viisil) õnnestunud. See oleks kasulik kogu Eesti riigile!