Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: umbusaldus e-hääletusele põrus rängalt

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
ID-kaart. | FOTO: ELMO RIIG/SAKALA

Mitte kunagi varem e-hääletuse tosina aasta pikkuses ajaloos pole e-hääletajate arv olnud nii suur: e-hääletamisel osales 186 034 inimest. Üksiti on see meie inimeste suur ja selge põhimõtteline sõnum Eesti e-hääletamise süsteemi toetuseks: usaldus on olemas ja kasvab.

Seda vaatamata (nüüd juba mitmest erakonnast lähtuvale) e-hääletamise vastasele propagandale. Ja vaatamata sellele, et oleks ju võinud kujutleda, et hiljutine teade teoreetilisest ohust ID-kaartidele on vähendanud usaldust kogu süsteemi vastu.

Võib-olla on lahmiva propaganda efekt olnud soovitule hoopis vastupidine? Pannud hulga valijaid mõtlema, et mina tahan ka teile näidata, et usaldan e-hääletamist? Tõsikindel vastamine nõuab küllap teadusuuringuid, ent inimestega kõneldes just selline mulje jääbki. Pelk e-hääletamise fakt tundub inimeste jaoks olevat omamoodi protesti vorm – ma näitan teile.

Selline toetus on väärtuslik. See on ühtaegu usaldusavaldus põhimõtetele, millele meie digitaalne identiteet on ehitatud, kui ka Eesti riigi toimimisele. Viimane tähendab usaldust protseduuride vastu, millega on paika pandud valimiste korraldamise eest vastutavad inimesed. Lisaks võib esile tuua, et e-riigi kuvand on oluline meie endi jaoks. See on juba saanud osaks sellest, millisena me ise end eestlastena käsitleme.

Siiski tasub meeles hoida, et ei tegelikke protseduure ega kestvat usaldust ei saa üles ehitada silmaklappidega fanatismile. See, mida tehakse, peab olema päriselus usaldust väärt ja vastu pidama nii teoreetilistele küsimustele kui tegelikele rünnakutele.

Tõsi, riigisiseselt püütakse meil e-hääletamise vastasusega võtta poliitilisi punkte. See vastasus on üks instrumentidest, millega püütakse meeldida ühele osale oma valijaist – oletades näiteks, et on piisavalt suur hulk inimesi, kes on üldiselt igasuguste tehnoloogiliste uuenduste suhtes väga kahtlustavad. Korratakse üha uuesti kahtlustusi, mis on juba korduvalt vastuse saanud.

Teisalt aga täidavadki kriitikud ja skeptikud seda rolli, et nii tehnoloogilised süsteemid kui usaldus oleks pideva tervendava rünnaku ja kontrolli all. Nii nagu pabersedelitega hääletamine peab olema alati kontrolli all, peab seda kaheldamatult olema ka e-hääletamine. Pole sugugi hea, kui uinutame end mõttega, et absoluutselt iga kriitiline seisukoht saab olla ainult pahatahtlik või vähemasti omakasupüüdlik (parteiline) propaganda.

Usaldus püsib ja edeneb ikkagi siis, kui ollakse valmis ka selleks, et vigade ilmnemisel oma tegevust muuta. Seekordsete tulemuste järgi paistab, et Eesti e-hääletamine ja e-riik laiemalt on ühe järjekordse eksami, usaldushääletuse edukalt läbinud. Huvitav, kas teistes demokraatlikes riikides mõeldakse sama kriitiliselt ka näiteks posti teel hääletamise turvalisuse üle?

Tagasi üles