Priit Pullerits: kartuse võidukäik (6)

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Pullerits
Priit Pullerits Foto: Margus Ansu

Kuidas küll aeg lendab: kohe möödub juba kolm aastat päevast, kui Eesti rahandusminister nimetas haridusministrit sisserändaja pojaks roosast erakonnast, mille peale aktiveerus mõningaid inimesi, kes nõudsid valjul häälel rahandusministri lahtilaskmist. Toda lõkkele puhutud solvumisakti võib pidada professionaalse solvumiskultuuri alguspauguks Eestis.

Kolme aastaga on paljugi muutunud. Mitte ainult see, et solvumine on kerkinud igasugustes debattides üheks tugevamaks ja hävitavamaks argumendiks. Viimastel nädalatel, just valimiste kulminatsiooni lähenedes, on ühiskondlikes aruteludes tõusnud solvumiskultuuri kõrvale sama jõuliselt ka professionaalse kartmise kultuur.

Üksteise järel on eri valdkondade esindajad pidanud vajalikuks kuulutada oma hirmu ehk kartust homse ees. Sellest on rääkinud näitlejad (Tõnu Oja), poliitikud (Liisa Oviir) ja poliitikavaatlejad (Agu Uudelepp). Hirmu levikut kirjeldas ka dramaturg Eero Epner kuu aega tagasi Postimehe AKs ilmunud essees. Näitleja Jaak Prints jõudis riigikogus kolm nädalat tagasi peetud kõne teises lõigus kinnitada koguni neli korda, et tema kardab.

Meenutades ütlust, et aus ülestunnistus kergendab süüd, võib oletada, et ehk võtab ka ausalt oma kartustest rääkimine hirmu vähemaks.

Ent samas on raske mitte meenutada, kuidas kartuse avaldamine ühes teises, nüüdsest valimisvõitlusest erinevas kontekstis, nimelt pagulaste ja sisserändajate küsimuses tekitas kõigest aasta-kaks tagasi üleolevust ja põlastamist. Need, kes julgesid oma hirmudest rääkida, said kuulda – ja enamasti tollestsamast leerist, kuhu kuuluvad paljud praegused kartusejutlustajad –, kuidas nende kartus on rumal ja ülespuhutud; kuidas hirm on väljamõeldud ja tugineb juhuslikult kuuldud infokildudele; kuidas hirm, mis kutsub esile äärmuslikke reaktsioone, on mõne jõudu poolt ekspluateeritud; kuidas hirm ei väljenda tegelikult midagi muud kui hirmu tundjate traumat.

Ja meenutagem, et alles suvel kuulutas president Kersti Kaljulaid laulupeo avamisel, et «rõõm on vapram kui hirm».

Seda üllatavam, et hirmu ehk kartuse kuulutamisest on sel sügisel saanud ühtäkki justkui au ja uhkuse asi, moodne rituaal ja metafoorne verevanne. Tunne, mida veel hiljuti naeruvääristati kui primitiivset ja vaenulikku, on nüüd läinud käiku kui veendunud edumeelsuse valusalt hingekriipiv väljendus.

Aga ei maksa end uutest kartjatest eksitada ega petta lasta. Mäletate, kui Eestis levis sisserändajate kartus, kõlas kõrk kontraküsimus: «Aga kus need pagulased siin on? Pole ju!» Nii nagu pole massiliselt saabunud pagulasi, pole ka võimul neid – ega saa nad võimule niipea –, keda professionaalsed kartjad kõval häälel kardavad. Mis tähendab, et oma kartuse kuulutamine pole muud kui valimisvõitluse pragmaatiline instrument, valijate äärmuslik mobiliseerija ning ühtlasi kartuse kuulutajate oportunismi ja kahepalgelisuse paljastaja.

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles