Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andrei Kuzitškini ülevaade Vene meediast: Eesti parlamendi spiiker kardab pudeleid ära viia

8
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andrei Kuzitškin | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Vene meedia pööras septembris ja oktoobris tähelepanu Rail Balticule ja Eesti riigi «pattudele», kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Üldiselt pühendavad Venemaa raadio, televisioon, ajalehed ja infoagentuurid Eestile üpris vähe tähelepanu.

Vahet pidamata jälgib Eesti sündmusi ainult infoagentuur Regnum, mis on tihedalt seotud Venemaa presidendi administratsiooni ja eriteenistustega.

Siiski on võimalik eristada Venemaa ajakirjanduses mõningaid tunnusjooni Eesti teemade kajastamisel.

Esimene tunnusjoon: kõiges on süüdi Eesti

Eesti on jätkuvalt Venemaa poliitikas «peksupoisi» rollis. Venemaa peaprokuratuuris soovitakse endiselt Eestile «õpetust» jagada kava eest püstitada Eesti-Venemaa piirile tara. Venemaa valitsuses süüdistatakse Eestit osalemise eest Venemaa vastu peetavas sanktsioonisõjas. Venemaa kaitseministeeriumis siunatakse Eestit NATO liitlasjõudude paigutamise eest oma territooriumile. Venemaa kultuuriministeeriumis mõistetakse Eesti hukka vene keele diskrimineerimise eest. Venemaa välisministeeriumis löödi Eesti alles äsja taas häbiposti keeldumise eest uurida Dmitri Ganini tapmist 2007. aasta aprillis. Sellest andis teada infoagentuur Regnum:

«Eesti võimud hoiduvad endiselt uurimast Venemaa kodaniku Dmitri Ganini tapmist Tallinnas rahutuste ajal, mis puhkesid pronkssõduri mälestusmärgi teisaldamise tõttu 2007. aasta aprillis, teatas Venemaa välisministeeriumi ametlik esindaja Maria Zahharova 4. oktoobril.

Zahharova kommenteeris nii Eesti prokuratuuri keeldumist edastada Ganini tapmise uurimismaterjale Venemaa õiguskaitseorganitele, kes on selles asjas algatanud oma juurdluse.

Venemaa välisministeeriumi esindaja ütles, et Eesti prokuratuur keeldus teavet edastamast otsitud «Venemaa ebapiisava teabekaitse taseme» ettekäändel. Venemaa saatkond Tallinnas andis Eesti välisministeeriumile üle noodi prokuratuuri tegevuse terava hukkamõistmise kohta.»

Pildil olev mees punases on hukkunud Dmitri Ganin. Pilt on tehtud 26. aprillil 2007 Pärnu maanteel, paarisaja meetri kaugusel tema tapmise kohast. / Teet Malsroos / Õhtuleht

Aga kui eksalteeritud Maria Zahharova peab epistlit Eesti riigile, siis keegi Juri Lissitsõn otsustas sugeda otse Eesti presidenti Kersti Kaljulaidu. Artiklis «Nõukogude Eesti «õudustest» ehk Milleks laskuda propagandasse?», mille avaldas 7. oktoobril agentuur Baltnews, kirjutab autor:

«Eesti president Kersti Kaljulaid andis intervjuu Luksemburgi ajalehe Mõnikord noortele reporteritele, rääkides muu hulgas oma lapsepõlvest. «Üks meeldejäävamaid hetki – ma ei tea, kas see on just üks toredamaid mälestusi – on kindlasti see, kui olin kolme-neljane ja mulle tehti selgeks, et need asjad, millest kodus räägime, on riigiasjad ja nendest ei räägita lasteaias,» pajatas Kaljulaid.

«Seda on tänapäeva lapsel raske ette kujutada, aga meie kasvasime nii, et elasime ühte elu väljapool kodu ja samal ajal teadsime kodus, et kuskil oli mingi päris asi, meie oma Eesti, aga me ei tohi sellest lasteaias ega koolis rääkida, aga teadsime, et see oli olemas.»»

«Vaat seda ma kohe kuidagi ei usu! No ei räägita lastele niisugustest asjadest! Minuga rääkis vanaema Potsatajast [oli selline muinasjutukangelane]. Meie õppisime pähe luuletusi jänkukese sünnipäevast. Ega mõelnud üldse selle peale, mis seal laiemas maailmas toimub. Olgu peale, kui tahate valetada totalitarismi õuduste kohta, eks valetage siis, aga karta on, et selline väljaütlemine läheb juba ajalukku: «Kui läksid poodi ning ei osanud vene keelt, siis müüja võib-olla ei tahtnudki sulle midagi müüa. Tal oli täielik õigus sinuga mitte eesti keeles rääkida.»

Gena ja Potsataja / Ekraanitõmmis

See on isegi hullem eelmise presidendi [Toomas Hendrik] Ilvese pajatustest, et Nõukogude Liidus ei olnud restorane. No on ju ometi veel tänapäevalgi elus inimesed, kes mäletavad, kuidas ja mis oli 1980. aastate Nõukogude Liidus olemas ja mis mitte. Ja neid on isegi üsna palju. Samuti mäletavad paljud oma lapsepõlve. Milleks siis propagandasse laskuda? Lõppude lõpuks on see lihtsalt rumal.»

Teine tunnusjoon: Balti riikide hirmutamine saabuva katastroofiga

Seda laulu laulavad Venemaa info-propagandakanalid juba ammu. Uue «kuplee» vanal teemal koostas Venemaa kõrgema majanduskooli politoloog Andrei Suzdaltsev. Tema kommentaari raadiojaamale Sputnik avaldas 23. oktoobril pealkirja «Euroopa Liidu tagahoovis: miks Eesti ilma Venemaata kõngeb» all agentuur Russian Nation News.

«Balti riigid, mis de iure kuuluvad Euroopa Liitu, on de facto sattunud olukorda, mida kuidagi ei saa kadestada. Venemaast kõikvõimalikul moel eralduda püüdes kaotasid Balti riigid Euroopa Liidu silmis oma tähtsuse.

Esimesena said oma viletsast olukorrast aru eestlased. Riigis on tarvis arendada piiriülest taristut, raudtee- ja elektrivõrku, millele kuluks ära sünkroniseerimine teiste Euroopa riikidega. Kuid Euroopale ei paku see vähimalgi määral huvi. Eestit on harjutud käsitlema sillana koostöös Venemaaga.

Eesti-Vene piir Narvas / Mihkel Maripuu / Postimees

Pärast Euroopa ja Venemaa suhete jahenemist mõisteti Tallinnas, et ilma Venemaata on riik kaotanud Euroopa silmis oma tähtsuse ja sattunud lõplikult Euroopa Liidu tagahoovi. Eesti ei pea kaua vastu ja kui koostöö Venemaaga ei parane, surrakse tasakesi välja, ilma et Euroopa Liit sellele vähimatki tähelepanu pööraks. Brüssel ei taha rahastada Eesti taristu uuendamist, ilma Venemaata seda probleemi aga kuidagi lahendada ei saa.»

Ent nagu kõik teavad, otsustas Euroopa Liit ometi rahastada Balti riikide taristuprojekti, nimelt raudteeühenduse Rail Balticu rajamist. Venemaa propagandistidele see mõistagi meele järele ei olnud ja majandusteaduste doktor Anna Meizer kinnitabki, et Balti riike läbiva raudtee ehitamine on pelgalt müüt. Sellest kirjutab ta artiklis «Rail Baltic: püüd esitada unistust tegelikkuse pähe», mille avaldas 26. septembril infoagentuur Regnum. Meizerit erutas eriti Ernst&Youngi uuring, millest selgus, et peamiselt hakkavad raudteed kasutama Balti riikide enda elanikud, keda aastas koguneb neli miljonit, parimal juhul kaheksa miljonit.

Ta kirjutab: «Arvud, millega opereerivad Rail Balticu projekti esindajad, on äärmiselt kahtlased. Huvitav, kust on auväärt firma Ernst&Young need arvud võtnud? Kogu Baltikumi rahvaarv on praegu pisut alla kuue miljoni, kaasa arvatud imikud ja raugad. Demograafilised näitajad ei parane, vaid järjekindlalt halvenevad. Läti ja Leedu on 20 aastaga kaotanud peaaegu 20 protsenti elanikkonnast ja see tendents ainult süveneb.

Need arvud sarnanevad tõega juhul, kui eeldada, et iga Baltikumi elanik sõidab kord aastas rongiga Poola või Saksamaale. Kuid peale Rail Balticu on bussiühendus, lennuühendus, on ju ka eraautod. Nii et Ernst&Youngi arvud ei ole mitte reaalne arvestus, vaid soov esitada unistust tegelikkuse pähe. Isegi Sapsani [Moskva ja Peterburi vahel sõitev kiirrong] reisijakäive oli 2016. aastal kõigest 4,8 miljonit. Kusjuures Moskva ja Peterburi elanikkond ületab peaaegu kolm korda kogu Baltikumi rahvaarvu.»

Venemaa president Vladimir Putin Sapsaniga sõitmas / Scanpix

Mis puudutab Rail Balticu kaubavedu, siis Meizeri arvates «kaine mõistuse ja selge mäluga» soomlased ei loobu oma kaupade otseveost enda riigi sadamatest Euroopa Liidu maadesse. Soomlastel pole mõtet raisata aega ja raha selleks, et laadida kaup Baltikumi Rail Balticu vagunitesse, kui neil on juba nagunii otsepääs ühenduse turule, leiab naine.

Soomeugrilased kui Kremli poliitiline ressurss

Hiljaaegu saadeti Samara oblasti juhi ametikohalt erru üks Venemaa kurikuulsamaid kubernere Nikolai Merkuškin. Ta on jätnud Venemaa lähiajalukku püsiva jälje sihikindla Ameerika Ühendriikide riigidepartemangu ja lääne eriteenistuste salasepitsuste paljastajana.

Nii süüdistas Merkuškin näiteks riigidepartemangu otsesõnu Samara oblasti ettevõtete streikide provotseerimises. Tuntud opositsionääri Aleksei Navalnõid süüdistas Merkuškin aga nõndanimetatud Dullese plaani elluviimises, mille siht teatavasti on Venemaa hävitamine.

Nüüd aga määrati niisugune inimene Venemaa presidendi eriesindajaks koostööl soome-ugri rahvaste maailmakongressiga.

Artiklis «Merkuškin peab ettevaatlikult sammuma soome-ugri soos», mille avaldas 25. septembril infoagentuur Regnum, kirjutab politoloog Dmitri Solonnikov:

«Ei saa öelda, et soome-ugri rahvastel oleks kõvasti vedanud või et neil ei oleks kõvasti vedanud. Öelda, et see mõjutab kuidagi tugevasti meie suhteid Ungari, Soome või Eestiga, on mul praegu veel raske. Kuid igal juhul mängitakse nüüd soome-ugri kaarti välja rahvusvahelises poliitikas. Seda püüavad teha nii Venemaa vastased kui ka Venemaa ise suhetes teiste riikidega.

Suurem osa meie maal eksisteerivatest soome-ugri keeltest on kunstlikud keeled, mis konstrueeriti 1930. aastatel. Neid ei olnud varem olemaski. Moskva ja Peterburi keeleteadlased võtsid kätte ja mõtlesid soome-ugri kultuuri välja. Ühelt poolt anti 20. sajandil neile rahvastele võimalus areneda. Kuid teiselt poolt oli see viitsütikuga miin, sest praegu, sellele samale kultuurile apelleerides, üritatakse luua uut ajalugu, soome-ugri rahvaste ja Venemaa keskvõimu vastasseisu võltselemente.

Saami pere Põhja-Norras,umbes 1900 / Wikimedia

Praegusel juhul langeb see uus võltskultuur soodsale kasvupinnale ja seda võidakse väljastpoolt sekkumisel kasutada ära rahvastevahelise vaenu õhutamiseks Venemaal. Seepärast on vaja äärmise ettevaatusega sammuda soome-ugri õõtsuvas soomülkas.»

Eesti parlamendi spiiker tunneb end pisikeses Tallinnas ebamugavalt

Novaja Gazeta ajakirjanik Aleksandr Genis avaldas 29. septembri ajalehes reportaaži pealkirjaga «Regeneratsioon. Neli pealinna». Publitsist jagas selles poeetilisi muljeid külaskäigust Balti riikide pealinnadesse:

«Tallinn, miniatuurne pealinn tillukese maa serva peal, kujutas endast haruldast pärli. Renessansist lahjendamata ja barokki uppumisest pääsenud gootika ilmub meie silme ette põlise, taevasse küünitava ja monokroomsena. Eriti skandinaavialikus, reformatsioonist räsitud versioonis. Siin võinuks oma filme üles võtta [Ingmar] Bergman: valged seinad, valged ööd, valendav meri – mitte hinge karje, vaid soig.

Tallinna vanalinn / Scanpix

Kuid kogu sellele liialdustest vabale usule ja esteetikale annab sootuks teise tooni eksimatult muinasjutuline foon. Just siin sattusin esimest korda elus martsipanimuuseumisse. Vitriini kaunistasid martsipanist voolitud büstid: plaatinablond Marilyn Monroe, kullakarva Elvis Presley, süsimust Eddie Murphy.

Saabujale paistab Tallinn mänguasjana ning kohalikud ei hakka sellele vastu vaidlema, vaid mängivad innuga kaasa. Raekoja platsil asub kuulus ristirüütlite menüüd pakkuv restoran: rikkalikud vürtsid, õlu mitmesuguste taimsete lisanditega, mis ravivad kohe terveks joovastavast mõjust, ettekandjad värvituis rõivais, läbilõikava heliga pasunate ja vilede orkester, lihtsakoeline auguga peldik ja vähe valgust. Ümberringi pulbitseb pühapäevane laadamelu. Kõige enam on viikingeid kujutavaid nukke.

Palju enam on linna jäänud mälestust [Sergei] Dovlatovist. Ehkki Sergei kirjutas oma kõige tigedama raamatu Eesti kohta, on just temast, «armeenlanna ja juudi pojast, kes tembeldati eesti natsionalistiks», saanud Tallinna vene patroon. Tema osas on kokkuleppe leidnud kaks kogukonda, kelle vahel kõrgub Dovlatov otsekui sild. Eesti poliitikud, nagu võisin ise veenduda, tsiteerivad tema raamatuid vene keeles ja loevad eesti keeles. Rääkisin ka parlamendi spiikriga.

«Raske on juhtida väikest riiki,» sõnas ta klaasikese beeži akvaviidi taga.

«Naabrid idast teevad muret,» noogutasin mõistvalt pead.

«Ei, igast küljest, siin tunnevad ju kõik kõiki, lähed tühje pudeleid ära viima, põrkad kindlasti kellegagi kokku. Ma loobusin isegi turvameestest – selle peale hakatakse naerma.»

Mina aga usun, et peamine on oskus enda üle naerda: siis ei sega elu enam ka teiste antud hinnangud sinu kohta. Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Tagasi üles