/nginx/o/2017/10/09/7192795t1h8411.jpg)
Eestlane kipub igapäevaelu tajuma tumedates toonides. See on midagi, mis meil vene inimesega ühist on. Psühholoogide ja psühhoterapeutide stammnõuanne on: nähke elus positiivset! Tõepoolest, kui ärkad hommikul üles vabaduses, täie tervise juures ja katus on pea kohal, siis pole elul ju häda midagi.
Inimesed ei kardagi tegelikult seda, mis nendega praegu toimub, vaid halba, mis varitseb tulevikus. See on midagi, mille inimkond on evolutsiooniga oma eellastelt kaasa saanud. Varem sõltus ellujäämine võimalike ohtude tundmisest, ja ehkki tänapäeval ei ähvarda meid hädaoht enam suvalisel hetkel, nagu oli ammustel aegadel, on emotsionaalne disbalanss inimloomuses säilinud. Meis elab pahade uudiste ja olukorra halvenemise ootus – vanasti polnudki head uudised olulised, vaid ikka halvad, kuna viimaste teadmine aitas ellu jääda. Seepärast inimesed lausa ootavadki, et keegi neid hirmutaks.
Hirm on aga emotsioon, mida manipulaatoritel on väga kerge ära kasutada. Kui seda osavalt kanaliseerida, siis saavutatakse ühe või teise grupi koondumine mingisuguse jõu ümber. Meil Eestis on viimasel ajal väga popp tõusta püünele ja esineda ülestunnistusega, kui ära on keegi hirmutatud.
Hirmus on peidus tugev jõud. Põhimõtteliselt käitub selle rakendaja tüüpilise reklaamimehe kombel: teil on probleem, teid varitseb kurjus, aga meil on lahendus. Samas on hirmu väga lihtne muuta raevuks. Probleeme võib lahendada rahumeelsel ja tsiviliseeritud kombel, kuid neid võib lahendada ka nende pihta ühe korraliku löögi andmisega, tehes sellele kõigele igaveseks lõpu. Muidugi on võimalik kellegi üle saavutada võit rahumeelsel teel, näiteks valimistel, hirmutades ohtlike konkurentidega, kes kätkevat eksistentsiaalset hädaohtu, kuid on olemas ka teine tee. Meie endigi lähiajaloost võib ju tuua näite sellest, kuidas need, kes kujutasid ohtu nõukogude rahvale ja sotsialistlikule korrale, muudeti lihtsalt laagritolmuks.
Ei maksa arvata, et see kõik on minevikku jäänud. Hirmuga kauplemise taktika oli, on ja jääb tõhusaks manipulatsioonimeetodiks, mis ühele või teisele poliitilisele jõule hõlpsat kasu toob. Seda näeme Eesti erakondade kampaaniatest neil, aga ilmselt ka järgmistel valimistel. Kerge on inimestes esile kutsuda tugevaid emotsioone, kui hirmutada hädaohu või kurjusega, millegi saatanlikuga, ja siis pakkuda ennast selle kurja neutraliseerija või likvideerija rolli. Samas peaksid selle taktika rakendajad järele mõtlema, mida lõhestustegevus ühiskonna jaoks kaasa võib tuua, eriti võttes arvesse seda tumedat potentsiaali, mis on peidus hirmu loomulikul reaktsioonil ehk raevul. Kas te tõesti sooviksite sellises Eestis elada?