Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Urmas Viilma: suud täis ehk Kas kirikus võib olla usuvabadus

83
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Urmas Viilma | FOTO: Tiina Kõrstini / Õhtuleht

Sõnavabadus on ka kirikus olnud lubatud, kuid me ei saa kirikus praktiseerida usuvabadust. Kirikukauged inimesed ei näe tekkinud konfliktis muidugi usuküsimust, vaid ainult sõnavabaduse ning kiriku kitsarinnalisuse küsimust, kirjutab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma.

Mõned päevad on möödunud (kuri)kuulsast saatest «Suud puhtaks» ERRi otse-eetris, kus arutelu all oli kooseluseaduse teema. Üks minu ametivendadest tõdes õigesti, et seekord ei saanud kellegi suu puhtaks, pigem mustemaks ehk suu jäi täis. Olen sellega päri.

Annika Laatsi sõnad armastusest, mida on nädala kestel palju tsiteeritud ning telepildis ja raadioeetris korratud, ei olnud see osa saatest, mis pani mind oma Facebooki postitust tegema ja kiriku seisukohti kooseluseadusega seotud küsimustes üle kordama. Kahjuks on meediakajastus jätnud mulje, et just Annika Laatsi kõne armastusest oli kiriku kontekstis midagi ennekuulmatut ja pani peapiiskopi teda korrale kutsuma. Sellised järeldused on kerged tulema ühiskonnas, kus kristlik sõnum on unustatud ning inimeste isiklik kirikukogemus puudulik. Seetõttu on ka järgnenud, kirikut mittemõistev reaktsioon andestatav.

Olgu siis ka minu poolt üle korratud, et armastuse sõnum on püsivalt Kristuse kiriku sõnum. Kiriku kuulutus läbi sajandite on olnud alati üks: Jumal armastab kõiki inimesi. Võime selguse huvides lisada, et Jumal armastab ka homoseksuaalseid inimesi. Kiriku kuulutuse juurde kuulub aga ka sõnum, et keegi meist ei ole patuta, sealhulgas homoseksuaalid.

Meie patt ongi see, milleks on meil vaja Jeesuse armastuse sõnumit ning ka seda tuleb kuulutada kõigile, sealhulgas homoseksuaalid. Armastuse sõnumit Annika Laats ka kuulutas, tuletades meelde, et just ühiskonna poolt tõrjutud olid Jeesuse tähelepanu keskmes.

Tõsi, Annika Laats vältis samasooliste kooselust kõneledes patu mõistet. Ilma patuta ei oleks aga evangeeliumil ega ka Jeesuse armastuse sõnumil mingit tähendust, nagu ei ole haiguste puududes vaja võtta ravimit. Kuna Annika Laats kõneles kõigile arusaadavalt armastusest, kuid jättis kõnelemata avalikkusele üsna segasel ja arusaamatul patu teemal, tekkiski saate järel segadus ja vääriti mõistmine. Armastuse sõnumit kuulsid kõik, kuid kõlamata jäänud sõnu patu kohta teadsid ainult need, kes kiriku õpetusega kursis on ning ise ennast patusena tundes Jumala armu alla asetavad.

Kui senine arusaam mingis küsimuses on eeldanud, et tähele A järgneb alati B, siis olukorras, kus A-le enam B ei järgne, tekib segadus ning teadjamate hulgas järgneb õigustatud küsimus, kas midagi on muutunud. Põhimõttelist muutust kiriku senistes seisukohtades ei saa teha kirikus üks vaimulik iseseisvalt ja telekaamerate ees, sest see ei ole sõnavabaduse küsimus. Sõnavabadus on ka kirikus olnud , kuid me ei saa kirikus praktiseerida usuvabadust. Väärtuskonflikt ei teki mitte arvamuste, vaid veendumuste pinnalt, mille alusel arvamust kujundatakse.

Kirikukauged inimesed ja arvamusliidrid ei näe tekkinud konfliktis muidugi usuküsimust, vaid ainult sõnavabaduse ning kiriku kitsarinnalisuse küsimust. Ometi on suurema osa usklike jaoks samasooliste partnerlus ja intiimsuhted usuga seotud moraaliküsimus. Sellisena võtsid ja nägid seda teemat ka paljud saate «Suud puhtaks» kristlastest vaatajad. Eriti selgelt sai see ilmsiks siis, kui vastakuti asetati debateerima kaks EELK vaimulikku. Ja siit probleem algas ning samalt pinnalt see arutelu ka jätkub, kui me ei suuda eristada selles diskussioonis usulisi nüansse üldsotsiaalsetest ja sotsiaalõiguslikest.

Suurem osa reljeefsematest ja avalikult kellegi poolt esitatud arvamustest on pärast saadet esitatud sõnavabaduse ja sotsiaalsete õiguste eest kõnelemise vaatenurgast. Seetõttu ei mõisteta neid, kes lähenevad sellele küsimusele usulisest vaatenurgast ja seda oma platvormilt selgitada püüavad.

Selle segaduse tõendus on näiteks kasvõi president Kersti Kaljulaidi märkus, et seoses Annika Laatsiga loodab ta, et kirikus kehtib sõnavabadus. Kas president kommenteeriks üldse midagi, kui debatti peaksid kaks vaimulikku näiteks selle üle, kas lapse õndsuse seisukohalt on oluline, et ta ristitakse juba lapsena või mitte? President võiks eelduslikult asuda sotsiaalset võrdust toetavale seisukohale, et kõigi inimeste õndsaks saamise pärast peab kirikus lubama ka lapsi ristida. Arvan siiski, et president selles küsimuses kui ilmselgelt teda mitte puudutavas usulises küsimuses arvamust ei avaldaks. Nagu ka kõik need arvamusliidrid, kes praegu, nn konfliktis Laats vs. Viilma, seda teinud on.

Laste ristimise küsimus oleks nende arvates liiga spetsiifiliselt usuküsimus ega pakuks neile huvi isegi siis, kui eri pooltel asuksid Laats ja Viilma. Kooseluseadusega seotuks osutunud usulises küsimuses avaldas aga oma seisukoha nii president Kaljulaid kui ka terve hulk ennast ateistideks pidavaid ajakirjanikke ja kolumniste. See tõestab, millise segaduse saade «Suud puhtaks» tekitas. Poliitiliste erakondade sõnumid segunesid usulise kuulutusega ning tagajärjeks oli veelgi suurem lõhestatus ühiskonnas kui varem.

Nagu olen hiljem teada saanud, ei olnud eelmisel kolmapäeval saatesse kutsutud Annika Laats ja Arne Hiob enne saadet teadlikud, et just nemad asetatakse saate sissejuhatavas osas teineteise vastu väitlema. Ei ole loomulik eeldada, et inimesed, kes muidu teenivad samas kirikus heade kolleegide ja mõttekaaslastena vaimulikus ametis, soovivad tingimata avalikus telesaates vastanduda nendes vähestes, kuigi põhimõttelistes küsimustes, milles nad sama meelt ei ole. Tavapärane on, et isegi asju erinevalt nähes või teoloogiliselt mõistes püüame kirikus ikka leida võimalikult palju ühist keelt ega kipu ka oma kirikusisestes aruteludes üksteisele teravalt vastanduma. Meil on sõnavabadus, kuid lähtume vennaarmastuse ja hea kollegiaalsuse põhimõtetest.

Annika Laats ja Arne Hiob mängiti seekord ebaõnnestunult teineteise vastu ja nõnda sai ilmselt saatejuht Urmas Vainole endalegi märkamata kooseluseaduse debatist usuline väitlus, mis päädis Annika Laatsi armastusejutlusega, millele lausa aplodeeriti. Millegi muu kui evangeelse jutlusena seda võtta ei saanud, kuna Annika Laats rõhutas, et kõneleb kirikuõpetajana. Suurem osa stuudiokülalistest ja ka avalikkusest mõistis seda siiski endiselt ainult geide sotsiaalsete õiguste asjus püstitatud küsimusena ning kuulis ka Annika Laatsi emotsionaalset sõnavõttu just samasooliste partnerite õiguse eest kõnelemise võtmes.

Ka minu Facebooki-avaldust on nähtud samalt, platvormilt sõna- ja arvamusvabaduse kui ühe inimõiguse kirikusisese piiramisena. Tegelikult oli see tähelepanu juhtimine sellele, et usuküsimusi arutame ja vajalikud otsused langetame kirikus ilmalikku avalikkust sellesse segamata. Kuni me seda küsimust kiriku sees teisiti sõnastanud ei ole, ei saa me teistsuguse sõnumiga minna ilmalikku avalikkust eksitama. See, muuseas, on piibellik printsiip!

Kui keegi võtab lugeda tervikuna minu seisukohavõttu Facebookis ega lepi ainult nende tsitaatidega, mida on jaganud avalik meedia, siis saab ta aru, millele rõhu asetasin. Ma ei teinud peapiiskopina muud, kui kinnitasin, et kiriku seisukoht on endine ning A-le järgneb B. Lisaks taunisin seda, et Annika Laats oma esinemisega tekitas segaduse, kuna tema selgelt evangeelsetele põhimõtetele rajatud seisukohavõtt kooseluseaduse küsimuses oli ühekülgne kiriku seisukohast vaadates ning sellisel kujul tekitas segadust selle esitamine saates kirikuõpetaja positsioonilt. Selgus peaks ühiskonnas olema ju kõigi osaliste huvides ja vaimulikud ei tohi ise tekitada segadust juurde.

Ei ole kohane viia küsimused, mille aruteluks kiriku sees valmis ei olda või millele toetust ei leita, kiriku- ja usuvõõra avalikkuse ette, et nõnda järgnevaid protsesse mõjutada. Kui muud nõnda ei saavutata, siis kindlasti võimaldab see saada ka 21. sajandil endale avalikkuses märtrikrooni, või nagu seda nimetas Ainar Ruussaar oma pühapäevases Vikerraadio saates, muutuda «pühakuks värviteleviisoris». Ma ei usu, et see oleks kellegi tõeline soov.

Tagasi üles