Erkki Bahovski.

FOTO: Tairo Lutter

«No history lessons, no bullshit» (i.k «ei mingeid ajalooloenguid, ei mingit jama»), olevat öelnud USA eriesindaja Richard Holbrooke Daytoni rahukõneluste ajal 1995. aastal. Daytoni rahulepinguga pandi paika praeguse Bosnia piirid ja elukorraldus, kuid ajaloolised probleemid ei kao kuhugi. Bosniast hiljuti naasnud tuttav ütles, et pinged on jätkuvalt alles, ja nii tahavadki Bosnia serblased korraldada järgmisel aastal iseseisvusreferendumi. Sellega oleks ilmselt omadega õhtul ka Daytoni rahuleping ja Balkani katel muutub taas kuumaks.

Balkani näide meenus seoses Kataloonia iseseisvusreferendumiga. Nimelt seoses sellega, et ajaloolised ja etnilised erinevused ei kao kuhugi. Hullem veel, neid erinevusi ei maksa ignoreerida. Mulle üldiselt ei meeldi võrdlused Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahel, kuid praegu paistab võrdlus asjakohane. Ja see võrdlus on, et Nõukogude Liidus uskus ka grupp seltsimehi Kremlis mingisuguse uue, nõukogude rahva tekkesse. Et rahvuslikud erisused olid kadunud. Hispaania näib olevat endale sugereerinud sama, et on üks suur hispaania rahvus/rahvas. Euroopa Liit aga võtab Hispaania signaale tõe pähe. Mugav on istuda klaasist karbis ja luua oma, väljamõeldud maailm.

Soome kauaaegne president Juho Kusti Paasikivi on öelnud, et «tõsiasjade tunnistamine on tarkuse algus». Oi, kui õigus tal oli. Seda veidram on vaadata ja kuulata eurooplasi, kes muretsevad näiteks Aafrika probleemide pärast, aga eiravad Euroopas toimuvaid protsesse. Sest Euroopa oleks justkui korras. Kui võtta lahti peaaegu mistahes Euroopa Liidu ajalugu käsitlev raamat, leiame sealt väite, et Hispaania astumisega Euroopa Liitu 1986. aastal ankurdati habras Hispaania demokraatia kindlalt Euroopa struktuuride külge. Tuleb vist need raamatud uuesti kirjutada.

Euroopalikud väärtused on olemas, kuid need on paraku muutumas mingiks pabertiigriks. Euroopa Komisjon muretseb Poolas ja Ungaris toimuva pärast, kuid Madridi suunal tehakse ikka väga leebet nägu. Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker võtab Türgi kallal, aga Ukrainas on samal ajal tapetud üle 10 000 inimese. Loomulikult on säärane asjade seis vesi nende veskile, kelle arvates polegi euroopalikke väärtusi vaja ja elementaarsed inimõigused olevat mingite soroiitide väljamõeldis.

Tõsiasjade tunnistamine tähendab ka seda, et asju tuleb nimetada õigete nimedega. Katalaanid on katalaanid ja rohelised mehikesed on rohelised mehikesed. Ehk siis: rahvaste enesemääramisõigust ei maksa segi ajada hübriidsõjaga. Kuid tuleb endale tunnistada, et eri rahvused on olemas, nagu on olemas ka hübriidsõda. Probleeme saab lahendada üksnes siis, kui tunnistatakse probleemi olemasolu.

Paljud pahandavad nüüd, arvates, et ma pean eri rahvusi probleemiks. Ei pea, aga sama totter nagu eirata eri rahvuste olemasolu, oleks eirata ka asjaolu, et pinged eri rahvuste vahel on reaalsed. Et eri rahvused ei ela õnnes ja harmoonias koos teiste rahvustega, nagu mõni on endale üritanud sugereerida.

Tasub siiski tähele panna, et vähemalt pühapäevani soovisid katalaanid jääda Euroopa Liitu. Brüsselil on usutavasti ikka veel võimalus midagi olukorra lahendamiseks ära teha, sest Euroopa Liitu kuuluv Kataloonia on kordades kasulikum variant kui Kataloonia väljaspool Euroopa Liitu või kriisis vaevlev Hispaania. Samamoodi nagu Hispaania valitsus peaksid aga katalaanid lõpetama enesepetmise ja mõistma, et nad ei pääse automaatselt Euroopa Liitu. Iseseisvuse väljakuulutamine oleks üksnes esimene samm Euroopa Liidu suunas.