Priit Pullerits FOTO: Margus Ansu

«Kõik on olenemata tulemusest nagu müügimehed. Jutt jookseb ja kuskilt otsast on kaotus ilus.» Nii ütleb Eesti korvpallurid viimase liidu meistritiitlini viinud Jaak Salumets äsja ilmunud raamatus «Treener» nüüdsete treenerite kohta, ent samavõrd – meenutagem, et Salumets on kuulunud riigikokku – käib see ka praegusaja poliitikute kohta.

Jah, Saksamaa valimised võitis Angela Merkeli partei. Aga võitis, kaotades eelmiste valimistega võrreldes üle poolesaja koha. Hollandi kevadised valimised võitis liberaalse Mark Rutte partei. Aga võitis, kaotades viiendiku varasematest kohtadest. Prantsusmaa presidendivalimised võitis tsentristlik Emmanuel Macron. Aga mäletate, kui närviliselt see läks?

Sest esimeses voorus astus talle paremuselt teisena valusalt kandadele parempoolne Marine Le Pen, kes eelmistel valimistel jäi selgelt kolmandaks. Hollandis tuli Rutte erakonna järel teiseks parempoolse Geert Wildersi partei, kes suurendas oma kohtade arvu parlamendis tervelt kolmandiku võrra. Saksamaal tegi tugevuselt kolmanda tulemuse parempoolne AfD, kes eelmistel Bundestagi valimistel jäi selgelt joone alla.

Meeldigu see või mitte, kuid vaadates, kes tõuseb ja kes langeb, on tänavu olnud pigem võitjad parempoolsed jõud, keda paljud peavad äärmuslikeks.

Eesti eesootavad valimised on tähtsuselt küll väiksemad kui Prantsusmaal, Hollandis ja Saksamaal, aga pole põhjust vastu vaielda Maalehe kolleegi Argo Ideoni prognoosile, et 15. oktoobril saabub Konservatiivse Rahvaerakonna päev. Kusjuures terendavat võiduteed, irooniline küll, on aidanud neile sillutada Eesti juhtivad, seni valdavalt võidukad erakonnad.

Nood võidukad erakonnad on olnud nii ametis oma senise edu nautimisega, et pole vaevunud kõrgustest õieti allagi vaatama. Nii pole nad märganud, et seal all on suur hulk inimesi, keda nad sõnagagi ei kõneta. Seda saab nimetada eliidi kõrkuseks, ülbuseks ja hoolimatuseks.

Kui nn salongi- ja parketikõlbliku poliitika esindajad oleks vähegi tutvunud Ameerika feministist juuraprofessori Joan C. Williamsi viimaste aastate kirjutistega, poleks neile jäänud märkamata, kuidas nad on oma elitistliku üleolevusega enda varasemat väikest vastast üha suuremaks ja tugevamaks kasvatavad. Nad ei ole jätnud kasutamata ühtegi võimalust, et halvustada, naeruvääristada ja alandada poliitilist uustulnukat – rassistid! natsid! vihaõhutajad! –, andmata endale aru, et on sedasi halvustanud, naeruvääristanud ja alandanud ka sugugi mitte väikest osa valijaist.

Laenates pidepunkte Williamsi töödest, tuleb küsida: kuidas saaks nood, keda on alandatud ja solvatud, valida erakondi, kes on neid alandanud ja solvanud? Miks peaks valima erakondi, kes pole näidanud nende vastu vähimatki hoolivust, austust ja lugupidamist?

Inglismaal valisid sellised Brexiti ja USAs Donald Trumpi. Eestis valivad EKRE.

Tubli töö, parketierakonnad! Aga sellegipoolest, olenemata tulemusest, võite kahe nädala pärast end jälle võitjaks kuulutada.