Fotod: Panmunjom – sürreaalselt reaalne maailm (4)

Marko Mihkelson
, riigikogu väliskomisjoni esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Panmunjomi küla pole enam olemas. See hävis Korea sõjas. Küll aga asub seal sõja lõpul, 1953. aastal rajatud ühine julgeolekuala, mis on Põhja- ja Lõuna-Korea ainus füüsiline kokkupuutepunkt. Riigikogu väliskomisjoni esimehel Marko Mihkelsonil õnnestus seal käia koos NATO assamblee kolleegidega paar nädalat tagasi, 12. septembril.

Maailmas on vaid üks paik, kus võid astuda otse väljamõeldud tegelikkusesse. Sa sattud justkui lavastatud kaadrisse, saad osatäitjaks ning tajud samas aja igavikulisust. Põhja- ja Lõuna-Koread eraldaval demilitariseeritud alal asuv Panmunjom on just selline.

Souli kesklinnast pääseb Panmunjomi kiirteed mööda. Lõuna-Korea kiirteed on välja ehitatud demilitariseeritud ala piirini – viimase meetrini. Lootuses, et ühel päeval saab üks rahvas elada ühises riigis. Samas teatakse Lõuna-Koreas, et kiirtee võib vaenlasele olla mägisel alal suurepärane sissetungikanal. Nii pole imestada, et Põhja-Koreale lähenedes on märgata kiirteele ehitatud sildu meenutavaid rajatisi, mida on sõja puhkedes lihtne muuta võimsateks tankitõketeks.

Demilitariseeritud ala algab Soulist vaid 44 kilomeetri kaugusel. Korea sõja lõppedes 1953. aasta juulis otsustati ÜRO vahendatud relvarahu raames luua Põhja- ja Lõuna-Korea vahele 245 kilomeetri pikkune ja nelja kilomeetri laiune relvavaba ala ehk demilitariseeritud tsoon (DMZ). Kumbki pool kontrollib kahte kilomeetrit. Ala keskelt jookseb läbi tinglik jõude eraldav piirjoon.

Nüüd tähendab see maailma suurimat miinivälja, kus inimtegevust pole toimunud juba 64 aastat. Vaid Panmunjomi lähistel on kumbki pool oma alale jätnud alles küla, mida mõistagi kasutatakse vastastikku propaganda tegemiseks.

Lõuna-Korea poolel asub Vabaduse küla, Põhja-Korea poolel Rahu küla. Kummaski on kõrge ja kaugele näha liputorn, milles lehvib hiigelsuur riigilipp. Põhja-Korea liputorn on Guinnessi rekordite raamatus 160 meetriga koguni neljandal kohal.

Meid saatnud ÜRO väejuhatuse ülem, USA armee kolonel Lee kinnitas, et Vabaduse külas käib päris ehtne elu. Nägime ise riisipõlde, mis on rajatud miiniväljade keskele. Põhja-Korea poole küla pidavat olema tõeline Potjomkini etendus, sest küla majadel polevat isegi aknaid. Oma silmaga ma selles veenduda ei saanud.

Lõuna-Korea poolt demilitariseeritud alale sisenedes satutakse esmalt ÜRO väejuhatuse baasi Bonifas. See asub kõigest 400 meetri kaugusel ühisest julgeolekualast.

Baas on nime saanud USA armee kapteni Arthur G. Bonifasi järgi, kes hukkus 18. augustil 1986 kirverünnakus demilitariseeritud alal. Põhja-Korea sõdurid ründasid toona ootamatult USA sõjaväelasi, kes olid mõlema poole kokkuleppel tulnud vaatevälja piiravat puud langetama. See oligi viimane tõsisem intsident, mis demilitariseeritud alal toimunud.

Muide, baasis on mõeldud isegi üksustes teenivatele golfisõpradele. Seal asub üks par-3 rada. Mängu teeb närvekõditavaks teadmine, et kolmest suunast piiravad rada miiniväljad. Väidetavalt on vähemalt korra ebaõnnestunud löök miiniväljale kutsunud esile plahvatuse.

Otse Bonifasi baasi väravast algab tee demilitariseeritud alale. Peagi avaneb vaade mõlemale poole kulgevale tõkkeribale. See on umbes kolme meetri kõrgune kahes reas kulgev okastraataed. Ja nii 245 kilomeetrit, merest mereni.

Tsooni sügavusse kulgeva heas korras tee mõlemale poolele jääb inimesest puutumata tühjus. Vaid Vabaduse küla elanikud on miinide kiuste rajanud äraelamiseks väiksemad riisipõllud.

Kahe riigi kokkupuutepunkti viiakse külalised läbi Vabaduse maja, mis ehitati 1998. aastal. Toonane Lõuna-Korea juhtkond lootis Päikesepaiste poliitikat ajades, et sõjaga lahutatud pered saavad taas ühineda või vähemalt kohtuda. Selleks ehitati otse piirile avar suursugune hoone. Seda maja pole algsel eesmärgil kunagi kasutatud.

Meie kohale jõudes lõpetas parasjagu bussitäis turiste selle erakordse paiga külastust. ÜRO väejuhatuse loal käib Panmunjomis ümmarguselt 100 000 turisti aastas, lisaks ametlikud delegatsioonid. Ka Põhja-Korea ei hoia omalt poolt ala lukus, kuigi seal on uudistajaid aastas umbes kümme korda vähem.

Vabaduse majas tegi kolonel Lee meile kiire turvakoolituse. Ta ütles, et kuna tegemist on ametliku delegatsiooniga, siis tõenäoliselt tulevad Põhja-Korea sõdurid vastas asuvast hoonest meid uudistama ja pildistama. Nii juhtuski. Kohe, kui olime väljunud Vabaduse majast piirijoone vahetusse lähedusse, et pilti teha, ilmus välja kolm Põhja-Korea sõdurit. Ühel neist oli käes videokaamera.

Lõuna-Korea poolel olid väljas kolm ÜRO relvarahu tagamise üksuse sõdurit, kes jälgisid liikumatult põhja pool toimuvat.

Mõlema poole sõdureid iseloomustab äratuntav sarnasus: nad on pikad ja heas vormis noored mehed, keda on valitud esindama oma riiki selles sõnatus vastasseisus. Kui vaja, on nad mõistagi valmis oma riigi huvides kiirelt tegutsema.

Kokkupuuteala ja seal valitsev vaikus on tõepoolest sürreaalne. Kuigi Põhja-Korea on ennast ise isoleerinud nii Lõuna-Koreast kui ka kogu maailmast, on Panmunjomis piir justkui nähtamatu. Vaid madal betoonriba tähistab kahe riigi eraldusjoont. Sellele on ehitatud põiki neli hoonet, mis on alates Korea sõja lõpust olnud ainukesed kahe riigi esindajate kohtumispaigad.

Meid juhatati ühte nendest ÜRO lipu värvidega puuhoonetest. Kahe sõduri valvsa pilgu all seletas kolonel Lee, kuidas ja milleks neid hooneid kasutatakse. Hoone mõlemas otsas on uks. Üks nendest avaneb Lõuna-Koreasse, teine Põhja-Koreasse. Riikide eraldusjoon lõikab hoone keskelt pooleks. Sellel tinglikul joonel asub läbirääkimistelaud, mille taga kahe riigi esindajad kohtuvad. Tõsi, viimati kasutati seda lauda kohtumiseks kaheksa aastat tagasi, 2009. aastal.

Lõuna-Korea poolel on ÜRO väejuhatus sisse viinud kindla rutiini. Iga päev helistatakse teisele poolele neli korda. Kaks korda enne lõunat ja kaks korda vastu õhtut. Selleks, et hoida liini elus ning kontrollida, kas teine pool saab sõnumi kätte.

Viimati reageeris Põhja-Korea kontrollkõnele neli aastat tagasi, 2013. aastal. See käib neil väga äraspidisel moel. Telefonitorust kostab nimelt ainult vaikus. Vastus edastatakse füüsiliselt. Põhja-Korea sõdur väljub majast ruuporiga ning loeb vastuse koos tõlgiga ette. Viimast on vaja selleks, et ka ÜRO esindajad saaks sõnumist aru.

Hoone mõlemas küljes on aknad, mis jätavad mulje, nagu viibiksid liikumatu rongi kinnipitseeritud vagunis. Nagu oleksid jõudnud väljamõeldud maailma. Põhja-Korea sõdurid ilmusid meie hoonesse sisenemise järel välja akende taha. Üks jätkas filmimist, teised jõllitasid meid kivistunud ilmel. Kuna maja ulatub üle eraldusjoone mõlema riigi vastutusalale, eraldas meid Põhja-Korea sõduritest vaid õhuke aknaklaas. Kümmekonna minuti pärast põhjakorealased kadusid. See oli vaieldamatult reisi kõige kummalisem hetk.

Turvatsooni kokkupuuteala näis nii süütu ja avatuna, et tõsiste vahejuhtumite vähesus on lausa imekspandav. Kuigi Põhja-Korea tuuma- ja raketikatsetused on kruvinud rahvusvahelise pinge täiesti uuele tasemele, ei reeda Panmunjomis seda miski.

Viimane tõsisem vahejuhtum leidis seal aset koguni 33 aastat tagasi. 23. novembril 1984. aastal saabus Pyongyangist turvaalale järjekordne turismigrupp. Selles olnud Nõukogude Liidu saatkonna 22-aastane tõlk Vassili Matuzok palus ühel kaasreisijal pildistada teda eraldusjoonele lähenemas. Järsku sööstis Matuzok ootamatult Lõuna-Korea poolele. Talle järele karanud Põhja-Korea sõdurid üritasid ülejooksiku kinni nabida. Puhkes tulevahetus, milles hukkus kolm Põhja-Korea ja üks Lõuna-Korea sõdur. Matuzok pääses eluga ning jõudis hiljem Ameerika Ühendriikidesse, kuhu jäigi elama.

Mitte kunagi hiljem pole seal juhtunud midagi nii dramaatilist. Üleüldse on haruldane, et kellelgi õnnestub just demilitariseeritud ala kaudu Põhja-Koreast põgeneda. Iga aasta põgeneb Põhja-Koreast eluga riskides veidi üle tuhande jooksiku (peamiselt üle Hiina piiri põhja poole), neist vaid üks-kaks üle eraldusjoone Lõuna-Koreaga. Meile näidati demilitariseeritud alal hädaabitelefone, mis on üles pandud just põgenejatele mõeldes.

Kokkupuuteala vasakpoolses servas asub ÜRO väejuhatuse vaatluspost number 5. Kuna see asub künkal, avaneb sealt vaade kilomeetrite kaugusele Põhja-Koreasse. Kolonel Lee osutas seal meile kätte kauguses sinava väiksema mäeaheliku, mille taha on kaevunud Souli ohustavad Põhja-Korea raketi- ja suurtükiüksused.

Lee ei jätnud ironiseerimata, et põhjakorealased on maailma parimad kaevurid, sest peale demilitariseeritud alale kaevatud nelja teadaoleva tunneli (Lõuna-Korea avastas need 1970ndatel ja tegi kasutuskõlbmatuks) on Põhja-Koreal vähemalt 5000 väiksemat ja suuremat maa-alust sõjalist objekti. Just see muudab eriti keeruliseks teha tõhusalt ükskõik millist ennetavat lööki.

Sellal kui me vaatluspostil viibisime, keerasid Põhja-Korea sõdurid oma propagandaraadio heli põhja. Tuli muusikat, mille katkestas karjuvas kõneviisis uudistelõik. Lõuna-Korea ei jäta sellistele teadetele muidugi vastamata – nende popkultuur on kõva kapital.

Turvaalalt lahkudes sõitsime mööda Tagasipöördumise Võimaluseta sillast (Bridge of No Return), mille on teinud maailmakuulsaks Pierce Brosnan James Bondina filmis «007 ja surra veel üks päev». Bondi-filmidele omases tempokas avastseenis tundus see sild muidugi palju muljetavaldavam kui elusuuruses. Viimati vahetati sellel sillal vange 1968. aastal. Nüüd näib see sild möödasõitjale lihtsalt kinnikasvanud teerajana.

Pärast demilitariseeritud ala külastamist käisime veel Dora vaatlusjaamas, mis asub kõrgel mäe otsas. Meil vedas, sest pilvitu taevas võimaldas näha peaaegu maksimumkaugusele. Suures panoraamvaates oli meie ees kui peopesal Kaesong 12 kilomeetri kaugusel. Veel eelmise aasta algul käisid selles linnas tööl ka Lõuna-Korea inimesed. Põhja-Korea agressiivsuse kasv ning raketi- ja tuumakatsetused tõmbasid lootustandvale ühisprojektile kriipsu peale.

Õhtul tagasi Souli tänavatel jalutades tundus päeval kogetu eriti veidrana. Muretud noored ja inimeste argiaskeldused ei passinud kohe kuidagi kokku selle tardunud pildiga, mis oli salvestunud mu mällu Panmunjomis. Need kaks pilti ei mahtunud kuidagi samasse maailma. Ometi just vilumus sellises kontrastide ja ohtude maailmas toime tulla võimaldab lõunakorealastel olla edukad oma maa ja iseenda elu rikkamaks tegemisel.

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles