Avo-Rein Tereping

FOTO: SCANPIX

Erikool ei saa olla ennekõike raviasutus või hotell, kus külastajale luuakse tingimused äraolemiseks, et sealt pääsenuna jätkata endist elu, kirjutab psühholoog Avo-Rein Tereping. See peaks olema koht, kus tekib kodutunne. Kodus kujundab inimene ise oma ümbruse, töötab iseenda jaoks.

Vähemalt kord aastas raputavad meie üldjoontes positiivsetes toonides haridus- ja lastekasvatusmaastikku (suurepärased PISA-tulemused, tublid olümpiaadide võitjad jms) sünged, vahel lausa kriminaalsed lood erikoolidest. Viimased uudised on Kaagvere erikoolist. Tegelikult on see nõnda olnud kogu taasiseseisvuse aja 26 aastat. Ja kui üks teema meid visalt häirima kipub, peavad põhjused küllap olema fundamentaalsed.

Kaagvere endises mõisahoones on lastekodu olnud ammu, juba 1926. aastast. Ka enne seda oli seal hooldeasutus – emade ja laste kodu. Sõjakeerises mõisahoone hävis, kuid lastekodu tegutses 1945. aastast seal edasi. Kuna mõisahoone oli hävinud, elasid lapsed paarsada meetrit eemal tublis maakividest kahekorruselises abihoones, mida kasutati varem tõenäoliselt sõiduhobuste tallina. Elasin ka ise seal 1953. aastast 1957. aastani. Siis lastekodu likvideeriti, asemele tuli kutsekool, hiljem, 1965. aastast erikutsekool käitumishälvetega tüdrukutele. 

Küllap on probleemseid lapsi olnud kõigil aegadel. Ilmselt on neid edaspidigi. Kuidas siis nendega olla? Nad on ju meie tulevik, nagu on kombeks laste kohta öelda. Ainult et veidi hälbinud. Eks erikoolid ongi kutsutud neid sirgeks painutama, õigele teele suunama. Tundub, et endistel aegadel on see õnnestunud hoopis paremini kui praegu. Ehk ei ole minu arvamus statistiliselt usaldusväärne, kõik peenanalüüsiks vajalikud andmed ei ole ka kättesaadavad, kuid olles ise selle süsteemiga mõnevõrra kokku puutunud, näen selget erinevust toonase ja praeguse aja vahel.

Kriminoloog Jako Salla arvas pärast oma artikli ilmumist Postimehes usutluses Kuku raadiole, et erikool võiks olla nagu haigla, kuhu siseneb käitumishälbega teismeline, välja tuleb aga seesama noor terveks ravituna. Ühe metafoorina sobiks ka hotell või sanatoorium, milles mõnda aega eri teenuseosutajate (eripedagoogid, psühhoterapeudid jne) hoole all viibivad hälvikud väljuvad sealt täiesti ühiskonnakõlblike indiviididena (saavad oma eluga hakkama ega ole teistele kodanikele koormaks).

Küllap niisuguses ettekujutuses peitubki põhiline kontseptuaalne erinevus eelnevaga. Kui meenutan endisaegseid lastekodusid ja eriinternaatkoole (tollased eriinternaatkoolid toimisid samasugustel põhimõtetel, vaid režiim oli mõnevõrra rangem), siis kõigis neis tegid lapsed ka tööd. Enamasti abimajandite põldudel, sest need kasvatusasutused olid maal. Aga ka töökodades, kus olid riistad nii puu- kui ka muudeks töödeks. Samuti hoidsid nad korras maja, kus elasid. Nõnda sai sellest kohast nende kodu. Mis siis, et ajutine. Ei tulnud pähegi seal midagi lõhkuda, sest oma kätega loodut kipub inimene harva purustama.

Ehk tundub see mõnele üllatav, kuid töö ravib. Ennekõike vaimu. Kes kahtleb selles, tundke huvi, mida tehakse praegu tegutsevas ja rahvusvahelise tunnustuse pälvinud Lootuse külas. Nende sihtgrupp ei ole küll hälbinud lapsed, vaid alkoholi- ja narkosõltlased – nende sõltuvusest võõrutamine, rehabiliteerimine ja abistamine tavaühiskonda naasmisel. Üks põhimeetod on mõtestatud töö. Ja loomulikult see, et sealsed asukad tunnevad, et neist hoolitakse. Sestap käib mitu neist külas ka siis, kui on elus oma koha leidnud. Muide nagu paljud lastekodulapsedki, kellele lastekodu oli kodu. On tekkinud paigakiindumus, nagu ütleksid psühholoogid.

Selles ongi olulisim kontseptuaalne erinevus: erikool (või ka lastekodu) ei saa olla ennekõike raviasutus, hotell, kus külastaja on pigem objekt, kellele luuakse tingimused mõnusaks (või sunnitud, nagu vanglas) äraolemiseks, et sealt välja pääsenuna jätkata endist elu. See peaks olema koht, kus tekib kodutunne. Kodus kujundab inimene ise oma ümbruse. Kodus inimene töötab iseendale.

Ka Kaagvere erikooli ehitati 2015. aastal uued töökojad, kus lapsed saaksid õppida töötegemist. Eesmärgiga anda töökasvatuse kaudu asukatele oskusi ja tööharjumusi. Postimehe artiklis väidab Maarjamaa hariduskolleegiumi direktor Maire Reest, et niisuguseid klasse pole seal varem olnud. Kindlasti on see õige praeguse erikooli kontekstis, kuid siiski mõnevõrra ebatäpne. Nimelt oli aastatel 1945–1957, kui siin tegutses lastekodu, kõik see olemas. Jah, mitte nii ilus ja särav, kuid ega uus ja sätendav ja euroremonditud keskkond muuda inimest. Muudab ikka tegevus.

Miks see siis ei toimi? Küsimusele, kas lastele antakse koolis mingisugustki töökasvatust, sai Postimehe korrespondent vastuseks ei. Nad ei pea isegi oma tube koristama, sest neil käivad koristajad.

Mis meenub lugejale esimesena, kuuldes «Makarenko koloonia»? Küllap kujutluspilt trellitatud akendega ja relvastatud valvega sunniasutusest, vanglast, kus hoitakse lapsi. Ometi ei olnud koloonia range režiimiga vangla. Uksed olid lahti, kuid keegi lastest ei mõelnudki põgeneda. Sest neil oli töö, neil oli võimalik tegelda huvialadega. Neil olid soojad, puhtad toad, mida nad hoidsid ise korras (see on eriti oluline!). Kolooniast oli saanud neile kodu, millesse nad olid ise palju panustanud. Makarenko sai hakkama kaoses Venemaad üle ujutavate kodutute pätistunud laste hordidega. Ja mitte sunniga!

See ei olnud karistusasutus, nagu mitu meie «kah-pedagoogikaspetsialisti» arvab, vaid kasvatusasutus selle kõige otsesemas tähenduses. Täiskasvanuna suutsid endised kolonistid oma elu ise ehitada. Töökasvatus oli üks olulisimatest elementidest, mis tegi neist inimesed. Selles on senised Eesti erikoolid erinenud Makarenko kolooniast kardinaalselt, olles ennekõike karistusasutused, noortevanglad, nagu tõdeb ka Jako Salla. Tasub tähele panna, et UNESCO nimetas Makarenko 1988. aastal üheks neljast pedagoogist, kes on kõige enam mõjutanud 20. sajandi pedagoogilist mõtteviisi. http://opleht.ee/2016/03/pedagoogiline-kultusraamat-ja-selle-jarjed-3/  

Eks ole ka veidi kummaline, et erikooli teemadel võtab sõna kriminoloog, vahel ka ametnikud, kuid mitte kasvatusteadlased. Ja kogu teadus ning kasvatusmetoodika püütakse sisse tuua kas Norrast või mõnest muust riigist, tavaliselt koos sealt pakutava finantstoega. Ometi on Eestis olnud omad tõsiselt võetavad kasvatusteadlased. Nimetagem kasvõi Lembit Andresenit, Peeter Põldu, Heino Liimetsa ja teisi. Kas tõesti on kasvatustarkus Eestist kadunud ja ainus koht, kust seda otsida, on Norra ja teised Euroopa riigid? Ometi olid näiteks nii Peeter Põld kui ka Lembit Andresen need mehed, kes rõhutasid eriti töökasvatuse olulisust lapse kasvamisel. Arvatavasti oli Lembit Andresen ka üks väheseid, kes teadis ja hindas vene pedagoogi Anton Makarenko tegevust ja meetodeid.

Enam-vähem samadel printsiipidel, mis alguses pärinesid Šveitsi pedagoogilt Johann Heinrich Pestalozzilt, toimisid Eestis kasvatusasutused nii sõdadevahelisel ajal, kui seda toetasid eesti soost kasvatusteadlased, kui ka nõukogude ajal kuni 1960. aastateni. Üks olulisemaid komponente oli töökasvatus – tolle aja lastekodudel ja eriinternaatkoolidel olid abimajandid ja töökojad, kus lapsed said praktilise tegevuse kaudu seda, mis kaasneb mõtestatud tööga: eesmärgistatud tegevusega kaasnevat rahuldust, tasu tehtud töö eest ja ennekõike vastutustunnet.

Ehk ongi koer siia maetud: laste kasvatamisel on pearõhk õigustel, mitte kohustuste, tööharjumuste kasvatamisel. Meenub üks endise õiguskantsleri Allar Jõksi käik Kaagverre, kus ta heitis ette, et lapsi sunnitakse kempsu koristama. See olevat alandav ja peaaegu et inimõiguste rikkumine. Aga kes siis veel peaks inimese järelt koristama, kui mitte ta ise! Ja looma ise oma keskkonda.   

Ma ei kirjutanud seda lugu etteheitena erikoolide personalile. Muidugi ei ole see kerge töö. Kuid peaks olema kontseptsioon, mis töötaks. Küllap on praegugi, kuid rakendamata. See oli olemas veel umbes 60 aastat tagasi ja see ka töötas. Seda on toetanud nüüd ammu manalameestest Eesti kasvatusteadlased. Miks siis nüüd käiakse tarkust otsimas kusagil Euroopas? Kas vaid sellepärast, et sealt saab ka raha ideede realiseerimiseks? Võiks ju küsida neilt, kes töötasid 1950.–1960. aastatel Eesti lastekodudes ja erikoolides. Mõned neist on veel elus. Ehk tasuks vaadata sedagi, mida meie omad kasvatusteadlased on pakkunud, mitte käia käsi õieli vaid Euroopas tarkust kerjamas. Töö teeb lapsest inimese, arvan ma. Ka hälbinud lapsest. Aga muidugi ka teadmine, et temast hoolitakse.