Jako Salla

FOTO: Erakogu

Olukord laste ja noorte kinnistes asutustes muutub paremaks siis, kui betooni kõrval hakatakse investeerima ka inimestesse ning teaduspõhisesse lähenemisse, kirjutab kriminoloog Jako Salla.

Just pealkirjas nimetatud viisil kutsusid õpetajad aastaid tagasi korrale tüdrukuid, kelle puhul usuti, et ähvardamine hirmuäratavasse kooli saatmisega võiks panna ülekäte läinud lastele mõistuse pähe. Eelmise nädala Postimehes jagatud kirjeldused allumatutest lastest Kaagvere erikoolis jätkavad vana lugu samal viisil: küll nähakse lahendust õpetajate suuremas jõukasutamises, küll on võluvitsaks võimu kehtestamine sundimise, karmide reeglite ning kiire karistamisega. 

Viimastel aastatel on koolid Tapal ja Kaagveres püüdnud kõigest väest vabaneda sõnaga «erikool» kaasnevast negatiivsest mainest, püüdes samas Maarjamaa hariduskolleegiumi nime all pakkuda uutes hoonetes uut sisu. Seda, et muutumisülesanne pole olnud kerge, kinnitavad õiguskantsleri kontrollkäikude viimase kümnendi raportid ning pea iga-aastased skandaalsed lood meedias. Pingete tipuks jäävad ilmselt sulgemiseelsed mässud Puiatu erikoolis 2006. ja 2009. aastal ning Tapal 2014. aastal. Kaagvereski on korduvalt palju hullematki nähtud kui see, mis praegu toimumas. Tuleb aga arvestada sellega, et nii probleemide tekkimine kui ka lahenduste juurutamine võtab aega aastaid – sama kehtib ka laste käitumise puhul. 

Erikoolide olukord oli veel alles hiljuti nii halb, et Eestis oli kohtunikke, kes keeldusid andmast luba laste erikooli paigutamiseks, kuna pidasid sealset keskkonda lastele sobimatuks. Võib vaielda, kas nende laste puhul on hullem korratu ja probleemiderohke elu jätkumine igapäevakeskkonnas või erikooli saatmine, igal juhul peegeldab see kohtu seisukoht usaldamatust erikooli kui institutsiooni vastu. Kuigi lapse kinnisesse asutusse paigutamise ajend tuleb sageli kahjust, mida ta oma käitumisega on põhjustanud teistele inimestele, on vaja suunamisel esiplaanile seada ikkagi lapse huvid.

Selle kõrval, et lapse käitumise kontrolli ja suunamisega ei saada vabaduses hakkama, tuleb suunamise otsustamisel kaaluda ka seda, kas elu asutuses on turvaline ning ei tekita juurde uusi riske. Kui erikoolis või vanglas satuvad külg külje kõrval elama kõrge ja madala riskiga noored, suurendab selline kooslus just madalama riskiga noorte kriminogeensust. Kui toimub nõrgemate ärakasutamine, vägivald ning, kõige hullem, põlengud, oleme olukorras, kus riigi enda hoole all on ohus laste elu ja tervis.

Kord pole asi iseeneses

Eelmise nädala uudised Kaagverest õnneks nii hullud veel ei olnud ning probleemid tulid ilmsiks tänu rahulolematusele kooli ümbritsevas külas. Kogukonna mured on mõistetavad ning neile ei saa vastamata jätta, samas teeb nõutuks ajakirjanduse valmisolek võimendada meedia kaudu omakohtu ähvardusi ning vahendada nõuandeid koolile pedagoogiliste printsiipide osas. Tööd noortega, kellest märkimisväärne hulk on kodudest ära saadetud just seoses sellise väljakutsuva käitumisega ning kellel on sageli raevukale teismeeale lisaks ka ports käitumishäiretega seotud diagnoose, ei saa teha rahvatarkuse abil. Need on noored, kelle puhul iseenesestmõistetavad lahendused enam ei toimi. Praeguses diskussioonis nõutakse koolilt justkui karjuva ja sõna mitte kuulava lapse raevukat raputamist – see vaikus, mis tekib allasurumise tulemusel, läheb hiljem kalliks maksma.

Kui asutus ei lähe just vastuollu seadustega ja erialateadmiste põhitõdedega, ei peaks me liialt palju tähelepanu pöörama sellele, kuidas üks asutus oma tööd korraldab. Avalikkuse asi on nõuda tulemusi, las meetodite küsimusega tegelevad professionaalid. Ühiskonnale peaks edu kriteeriumiks olema see, kas noor, kes jõuab erikooli või vanglasse, naaseb sealt koju tervema ja vabaduses paremini hakkama saavana. Pole saladus, et seni on erikoolid ja noortevangla olnud üldjuhul hüppelauaks kriminaalses karjääris. Erinevalt vanglasüsteemist on erikoolide puhul kontseptuaalne muutus juba toimunud ning praegu oleme süsteemi kasvuraskuste tunnistajaks. 

Korra hoidmine erikoolis ja vanglas on kahtlemata vajalik, kuid see ei saa olla sedavõrd kulukate ja oluliste asutuste missioon. Üleskutse keskenduda piirangute ja keeldude kehtestamisele ning personalile füüsilise jõu kasutamise õiguste laiendamisele on tupiktee. Vabadusega ning iseendaga hakkama saamist ei saa harjutada karistuse ähvardusel, üksinda, kinnises ruumis, luku taga. Maarjamaa hariduskolleegiumi direktoril on õigus, kui ta ütleb, et aeda Kaagvere kooli ümber kõrgemaks ehitada ei tohi – tõrge ja tõke põgeneda või muul viisil kahjulikult käituda peab olema ennekõike psühholoogiline. Et selleni jõuda, tuleb investeerida personali, kellel on selleks tööks südant ja tarkust. Kaikamehed erikoolis on juba käidud tee – madalapalgaliste turvameeste komando, keda 15-aastased poodi suitsu järele saadavad, ühiskonnale väärtust ei loo. 

Miks nad sedasi käituvad?

Kodu ja sõprade igatsus, vastuhakk rutiinile olukorras, kus sellest on varasemas elus palju puudust olnud, palju võõraid inimesi ja reegleid, vajadus end teiste hulgas kehtestada – need on vaid mõned elemendid harjumatust olukorrast, kuhu noored erikoolis või vanglas satuvad. Nende asutuste töötajad teavad hästi, et kui piirangutega liiale minna, on ohud suuremad kui huligaansused külatänaval. Stress ja pinged, mis tekivad allasurumise tagajärjel, võivad viia kergelt vägivaldsete konfliktideni laste vahel ning enesevigastamiseni, loomulikult on ohus ka personali heaolu ja tervis. Põlengud ja uputused on klassikalised näited sellest, et olukorral on lastud ülekäte minna.

Pole kahtlustki, et selged reeglid, millest kõik osapooled kinni peavad, on sellistes asutustes vajalikud. Kui reeglid ei kehti, valitseb kaos ning keegi ei saa end turvaliselt tunda. Turvatunne on aga esmane eeldus, et asutus saaks täita laste heaolu tagamise ja arendamise funktsiooni – keegi meist ei suuda õppida ega tööd teha olukorras, kus oleme oma tervise ja heaolu pärast hirmul. Osa lapsi ja ka töötajaid tõmbub hirmu tõttu endasse, püüavad märkamatuks jääda, teised muutuvad verbaalselt ja füüsiliselt agressiivseks. See on jäämäe tipp, mida külaelanikud Kaagveres näevad.

Hea uudis on see, et olukorda on võimalik kontrolli alla saada. See on erikoolides korduvalt ka õnnestunud, kuid see võtab aega. See võib tulla üllatusena, aga selged ning ühetaoliselt kohaldatavad reeglid on kinniste asutuste laste seas kõrgelt hinnatud. Nende elus on olnud palju määramatust, kindel rutiin ja tegevuste ennustatavus loovad turvatunde, see omakorda võimaldab vabadusega kohaneda ja vastutust õppida. Tuleb meeles pidada, et iga kord, kui me karistame lapsi teistest eraldamisega, oma tuppa või kambrisse lukustamisega, lükkame edasi ka taasühiskonnastumist. Käitumise korrigeerimine saab toimuda eelkõige usalduslikus ja tihedas kontaktis toetavate täiskasvanutega.

Avalikkuse tähelepanu defitsiit

Seoses oma varasema tööga justiitsministeeriumis olen aastate jooksul palju käinud erikoolides ja vanglates nii Eestis kui ka välisriikides ning rääkinud seal sadade noorte ja kümnete töötajatega. See, et üle aia ronimine ja roppuste karjumine ületab uudisekünnise, näitab seda, kuivõrd väike on avalikkuse teadlikkus nendest asutustest, sealsetest lastest ning sellest tööst. Tööjõu pidev puudus ja suur voolavus ning nüüdisaegse väljaõppe puudumine tööks erivajadustega noortega on erikoole ja noorteüksust Viru vanglas kummitanud juba pikka aega. Jooksujalu liikuv, mitmeid vahetusi järjest tööl viibiv ja läbipõlev personal on vana normaalsus, millest avalikkus midagi ei kuule ning millega seesolijad on leppinud.

Reaalsus on see, et noored nendes asutustes on ühiskonnas ühed keerukaimad ning töö nendega on ka ilmselt üks raskemaid, mida tööturult leida. Kinnises asutuses toimub vähemalt iga kuu midagi, mis vabaduses uudisekünnise ületaks, iga päev kogetakse seal eneseületamisi ja tagasilangusi nii noorte kui personali poolt. Valdavalt jääb see, mis toimub kinniste asutuste müüride taga, ka sinna pidama, kuigi just see, millest asutused tahavad vaikida, peaks olema avalikkuse suurima tähelepanu all. Ma ei mõtle, et keegi midagi tingimata pahatahtlikult varjaks – nendes asutustes püütakse vahetuse lõpuni vastu pidada. Arusaadavalt pole sellises olukorras diskussiooniks ja refleksiooniks ruumi. Puudulikud on ka avalikkuse järelevalvemehhanismid kinnistes asutustes toimuva üle.

Seda suurem on aga kõrvalseisjate vastutus, ebanormaalse kohtlemise ja oludega ei tohi leppida, vaja on valjult välja rääkida, et tekiks surve positiivseteks muutusteks. Ärge kuulake neid, kes ütlevad, et nende lastega oleme juba hiljaks jäänud ning nüüd tuleks hoopis varasele ennetusele keskenduda. Seda tuleb ka teha, aga tasub mõista, et kui neis asutustes õnnestub positiivselt sotsialiseerida kasvõi kümnendiku võrra rohkem kõrgete riskidega noori, toob see kaasa olulise mastaabiefekti ärajäävate kuritegude ja muude probleemide näol. Investeeringud nende laste teaduspõhistel printsiipidel põhinevasse kohtlemisse tasuvad ära – leiduks nüüd vaid betooni kõrval ka inimestesse investeerijaid.